Teisel pool tähti. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
oled loonud endale imepärase tausta ja ma pean ütlema, et Ardwick on sinu vääriline.”
Pärast seda kiitsid kõik Ardwick Parki heaks. Teised ise jätkasid siiski lehtliiliate ja seljatoekatete, ülekaunistatud, rikkalikult tupsutatud vastuvõtutubadega.
Krahv oli just hiljuti mõelnud muutustest, mida ta teeks imeilusas magamistoas, mis oleks pärast abiellumist Heloise’i oma.
Ta mõistis, et vaipades ja kardinates on liiga palju roosat sellise lõõmavalt punaste juustega naise jaoks.
Krahv oli juba hoolikalt kavandanud muudatusi, mida kavatses teha.
Ingram soovis, et see oleks Heloise jaoks meeldiv üllatus, kui naine saabub Ardwick Parki kui lossiproua.
Oli nii palju asju, mida krahv soovis naisele anda ja millest Ingram uskus, et need muudavad Heloise’i veelgi kaunimaks, kui ta juba oli.
Nende suurejooneliste plaanide toel oma mõtteis seisis krahv vastu naise ekstravagantsusele.
Selle ohtra kassikullase jampsi pärast, mida enam iial ei kasutata, kui Devonshire’i ball on läbi.
Krahv veenis ennast, et tal pole mingit mõtet ballile minna.
Ingrami kostüüm ootas teda enda majas Grosvenori väljakul.
Nagu enamikule meestele, ei meeldinud tallegi maskiballid.
Kuid ta teadis, et naistele pakkus alati lõbu ennast ehtida ja seega polnud mõtet selle pärast tülitseda.
Ainus lohutus, mõtles krahv, oli see, et ta ei pea ballist osa võtma.
Siis kargas Ingramile äkki pähe mõte, et kui ta pidustustele ei lähe, oleksid kõik toimunust teadlikud, kuigi avalikku teadet sellest, et Heloise oli ta maha jätnud, veel polnud.
See tõendaks, et kõik, mida teised külalised kahtlustasid, on tõsi.
Kui Heloise oli peale käinud, et nende kihlus jääks salajaseks, oli krahv, kuigi kerges arusaamatuses, sellega nõustunud.
Ingram polnud iial tulnud selle pealegi, et naine ootab paremat pakkumist, kindlustades samal ajal, et ei riku oma mainet.
Mees oli põhjendanud naise soovi sellega, et nad pidid kindlalt otsustama, kas nende armastus on igavene.
Siis oleks see täiuslik armastus, mida kõik mehed ja naised on aegade algusest peale otsinud.
Krahvile tuli nüüd meelde, kui hoolikas oli Heloise olnud, et nende kohta ei leviks mingeid kuulujutte.
“Ma tahan, et sellest teatakse!” oli Ingram protesteerinud ühel ballil kahe päeva eest.
See oli siis, kui pärast teist tantsu teatas naine, et ei tantsi krahviga enam kolmandat.
“Inimesed hakkavad rääkima,” ütles Heloise sosinal.
“Las nad räägivad!” vastas krahv. “Ma tahan sinuga tantsida, mu kallis, ma tahan sind hoida enda lähedal.”
“Seda sa ei tohiks teha,” ütles Heloise kiirelt. “Sa tead, et inimesed vaatavad meid. Ja miks nad ei peakski, kui sa oled nii kena?”
Kõneldes vaatas naine krahvile ahvatlevalt alt üles otsa.
Krahv vastas ootuspäraselt:
“Ja sina oled liiga ilus ükskõik millise mehe meelerahu jaoks. Ma tahan sind suudelda, Heloise, sa tead seda.”
“Hiljem, palju hiljem,” sosistas naine. “Mitte mingil juhul siin.”
Krahv veenis ennast, et naine oli arukas.
Lõppude lõpuks peaks ta enne kihluse väljakuulutamist rääkima lord Penbrookiga ja ütlema ka oma vanaemale.
Ka teised sugulased oleksid häiritud, kui neid “pimeduses hoitaks”.
“Ootame pisut veel,” anus Heloise, kui Ingram naisega sellest rääkis. “Ma armastan sind, sa tead ju, et ma armastan sind, Ingram. Kuid lõppude lõpuks oli sul enne minuga kohtumist mitmeid armuafääre.”
“Need ei tähendanud midagi, absoluutselt mitte midagi,” ütles krahv kindlalt, “võrreldes sellega, mida ma tunnen sinu suhtes. Ja sa oled ilusam kui keegi teine, keda ma olen eales näinud!”
Heloise oli naeratanud, võttes seda kui loomulikku komplimenti.
Peaaegu kõik mehed, keda naine kohtas, ütlesid sama.
Ta oli liigagi teadlik, et tänu oma punastele juustele ja rohelistele silmadele säras ta omavanuste noorte naiste seas.
Nad kõik tundusid väga inglaslikud oma heledate juuste, siniste silmade ja roosakasvalge jumega.
Õnneks oli lord Penbrook üpris rikas.
Heloise võis endale lubada riietumist sellisel viisil, mis mitte ainult ei rõhutanud tema välimust, vaid ka tema nõtke keha liigutusi.
Keegi ei teadnud, kui kaua ta oli pidanud peegli ees harjutama, kuni suutis oma sihvakat keha nii sireenlikul viisil liigutada.
Ta tegi ruumisolevatel meestel endast mööda vaatamise võimatuks.
Iga tema käte liigutus, viis, kuidas ta hoidis pead, ja ripsmevärin oli treenitud täiuslikkuseni.
Tulemus oli rabav.
Kui tema ja krahv koos olid, oletasid inimesed loomulikult, et nende vahel on midagi.
Nüüd adus krahv, et kui ta ei ilmuks Devonshire’i lossi ballile, tekitaks see kuulujutte. Teisest küljest, kui ta ilmuks, ja kedagi tema kõrval pole, siis räägiks sellest ballisaalis iga inimene.
“Mida paganat ma peaksin tegema?” küsis krahv endalt.
Ta oli piisavalt intelligentne, taipamaks, et paljud mehed rõõmustaksid kuuldes, et ta heideti kõrvale.
Nad arvaksid, et see on talle paras, sest ta on liiga edukas, liiga rikas ja liiga kena!
Loomulikult olid nad tema peale kadedad. Kuidas nad saaksidki teisiti?
Ja muidugi emad, kes olid loobunud püüdlustest teha oma tütardest Ardwicki krahvinnat, jätkaksid tema jälitamist.
“Mida ma peaksin tegema?” küsis krahv endalt veel kord.
Sügaval sisemuses sai talle äkitselt selgeks, et tema hobused seisavad.
Ta vaatas aknast välja.
Nad olid kitsal tänaval ning eespool oli juhtunud õnnetus.
Sedalaadi asju juhtus noil päevil Londoni tänavatel suurenenud elanikkonna tõttu tihti.
Paljud tänavad olid liiga kitsad selle liiklushulga jaoks, mis praegu neist läbi voogas.
Krahv võis kuulda, kuidas mehed teineteise peale kõvasti karjusid.
Välja vaadates nägi ta, et kahe sõiduki rattad olid üksteise taga kinni.
Ingram avas ukse ja tuli tõllast välja.
Kaks õnnetuse põhjustanud sõidukit olid Post-Chaise’i ja Hackney tõllad.
Sõidukijuhid vandusid teineteise peale karjudes kurja. Hackney tõld oli osaliselt ühele küljele vajunud.
Krahv kõndis mööda sillutist.
Õnnetuspaigale oli kogunenud hulk väikseid poisse ja mõned vanaldased naised.
Nad astusid eest ära, et krahvi mööda lasta, justkui mõistes, et tegemist oli mõjuvõimsa isikuga.
Pisut eespool seisid kaarikut vaadates need, kes olid selles sõitnud.
Nagu krahv nägi, olid need noor tütarlaps ja väike poiss. Viimane tiris Hackney tõllast välja spanjelit, kes oli kokkupõrkest ilmselgelt hirmunud.
Krahv kõndis tütarlapse juurde ja ütles:
“Kas ma võin teile abiks olla? Te paistate hädas olevat.”
Tütarlaps oli väike ja kleenuke ning vaatas Ingrami poole üles justkui üllatudes, et mees räägib temaga.
Kui neiu nii tegi, sai krahv aru,