Armastuse laul. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
läks ema juurde ja libistas käe talle käevangu.
„Kulla ema, ma pole tita, ja olgugi et sa saatsid mind hariduse saamiseks kloostrisse, olen ma viibinud nii Madriidis kui ka Roomas, kus muust ei räägitagi kui armastusest.“
„Sa oled… liiga noor,“ pomises Susi.
„Rumalus!“ torkas Trina vahele. „Sina abiellusid minuvanuselt ja kui sa teada tahad, siis on ka mulle juba abieluettepanek tehtud!“
„Oh, Trina! Miks sa mulle sellest rääkinud ei ole?“
„See polnud kuigi põnev. Tegelikult poleks ma temaga abiellunud ka juhul, kui ta oleks olnud viimane mees maamunal. Aga vähemalt edestasin ma neid koolikaaslasi, kelle suurimaks saavutuseks oli valentinipäeval kaardi saamine.“
„Ega sa neile ei rääkinud?“ küsis Susi hirmunud häälel.
„Muidugi rääkisin,“ kostis Trina. „See muutis mu eriliseks, ja kuna nad polnud teda näinud, ei saanud nad ka teada, kui ebameeldiva inimesega oli tegemist.“
Susi vaatas tütart ja raputas pead.
„Ma ei tea, kas nutta või naerda,“ sõnas leedi Sherington. „Ma mõtlesin, et saan väikese tütre eest hoolitseda… teda maailma eest kaitsta…“
Trina kaisutas ema.
„Aga, ema, kallike, sina oled ju alati olnud see, kes vajas kaitset ja hoolitsust. Ma arvan, et teadsin seda juba kaheksa-aastaselt.“
Susi pühkis tillukese taskurätikuga pisarad silmist.
„Nüüd, ema,“ ütles tütar kindlameelselt. „Räägi mulle Girone’i krahvist ja sellest, miks me tegelikult temaga Provence’i läheme.“
Trina heitis viimase pilgu magamistoa täispikkuses peeglisse.
„M’mselle est ravissante! Preili on vaimustav!“ hüüatas teda aidanud toatüdruk.
„Tänan merci!“ vastas Trina. „Ma arvan, et selles kleidis ei pea ma hirmu tundma, et Pariisi kaunitarid minust üle on.“
Kleit oli kahtlemata väga kütkestav ja sobis neiule oivaliselt.
Kleit oli valge. Trinale oli teada antud, et just see on debütandile sobiv värv. Õlgu ümbritsev ja kitsalt pihalt voogav tüll oli nagu õhuline pilv vihmapiisku.
Iga liigutuse juures särasid ja sätendasid tuhanded läbipaistvale kangale õmmeldud teemanthelgiga kivikesed.
See kleit sobis imehästi kahvatulilla kleidiga, mida kandis Trina ema, soovides enda sõnul välja näha nagu kõrgaadlikust lesknaine, kes saadab debütandist tütart. Kõikidest leinaaja kleitidest oli kahvatulilla kandmine kõige keerulisem, seda tehes trotsis leedi Sherington kadunukese õdede hukkamõistu.
Ent nüüd oli Susil see kleit Pariisis kaasas ja ta teadis, et kandes seda Sheringtoni teemantitega näeb ta välja nagu kannike, mis tervitab kevadet pärast pikki külmi talvepäevi.
„Sa näed nii armas välja, ema, lausa täiuslik!“ hüüatas Trina.
„Sina samuti, mu kallis,“ vastas Susi. „Oh, Trina, ma olen sinu üle nii uhke ja hertsoginna arvab, et sa võidad Pariisi tormijooksuga.“
„Loodetavasti!“ ütles Trina rahulolevalt. „Pärast kogu viimase aasta jooksul saadud lihvi, oleks väga alandav, kui keegi mind ei märkaks.“
„Lihvi?“ päris Susi.
„Seda sa ju käskisid mul omandada, kui me arutasime minu õppimaasumist Prantsuse õppeasutusse.“
Susi naeris.
„Ma mõtlesin, et see on naeruväärne sõna, ehkki praegu mulle tundub, et on tegelikult päris omal kohal.“
„Muidugi on,“ oli ka Trina nõus. „Ma tunnen ennast nagu uksekoputi, mida on nühitud, kuni see läigib, särab ja end puudutama meelitab. Ent küsimus on selles, kes koputi tõstab ja koputab?“
„Trina!“
Tütre jutt ühtaegu nii hämmastas kui ka lõbustas Susit.
Siis jõudsid nad salongini ja leedi Sherington tundis, kui pinges ta salongi sisenedes oli.
Riietudes oli Susi mõelnud vaid ühest: mida Jean arvab Trinast ja vastupidi.
Oli Susi ju kogu lahusoldud aja mõelnud tütrest kui lapsest, keda ta viimati nägi. Kas nüüd, kui Trinast oli saanud ilmselgelt täiskasvanu, koguni enesekindel noor naine, oleksid asjad teisiti?
Salong näis rahvast täis olevat ja hetkeks tajus ta silmadega vaid ebamäärast nägudemerd.
Korraga oli krahv leedi Sheringtoni kõrval ja mehe häält kuuldes, tegi süda, nagu alati, uperpalli.
Mees surus huuled Susi käele.
„Ma pole kunagi varem näinud sind seda värvi kandmas,“ lausus krahv tasakesi. „Nii veetlev!“
Kuna raske oli mõelda muust, kui mehe käe puudutusest enda käe vastas ja värinaid tekitavast lähedusest, lausus Susi pingutusega:
„Ma tahan… sulle tutvustada… Trinat.“
Leedi Sherington pöördus tütre poole, öeldes enda arvates ametlikul toonil:
„Trina, saa tuttavaks – Girone’i krahv.“
Seda öeldes nägi Susi üllatust krahvi silmis ja sädelevat naeratust, millega Trina meest tervitas.
„Aga see on uskumatu!“ nentis krahv, esmalt Trinat, siis Susit silmitsedes. „Täiesti uskumatu! Teid võiks kaksikuteks pidada!“
„Ütlesin saabudes emale täpselt sedasama,“ naeris Trina.
Sel hetkel tabaski Susit üks mõte; see ülimalt valulik mõte, mis otsekui pistodana ta rinda läbistas ja naine mõtles, et temast oli väga rumal, et ta sellele varem tähelepanu ei pööranud.
Ent muidugi mõista lahendaks see Jeaniga seotud probleemid…
„Milline mõttetu luksus,“ ütles Susi.
„Mis nimelt?“ küsis krahv.
„Kinnitada rongi külge isiklik vagun.“
„Aga nii on see alati, kui ma Pariisist Arles’i sõidan.“
Krahv rääkis kergel toonil, kuid nad mõlemad teadsid, et mõtlevad ühte: kunagi oli see lihtne, sest sedasorti ekstravagantsused maksti kinni krahvi abikaasa rahadega, mida aga enam polnud.
„Pealegi,“ jätkas krahv, „tahan, et te Trinaga naudiksite selle reisi iga hetke ja esimesed muljed on väga tähtsad.“
„Jah, väga,“ oli ka Susi päri.
Leedi Sherington mõtles üllatusele ja millelegi, mida ta oli pidanud heameele väljenduseks, krahvi silmis, kui too esimest korda Trinat nägi. Susi mõtles ka sellele, et ajapikku ehk suudaks ta ilma tolle piinava valuta, mis teda praegu valdas, neist kahest koos mõelda.
Pärast hertsoginna pidu oli Susi tundnud vaistlikult kogu keha ja vaimuga, et kõige targem oleks kohe koos Trinaga Inglismaale sõita.
Jeanil oleks raske neile sinna järgneda ilma otsese kutseta, kuid igale poole mujale Euroopas tuleks mees kaasa, hoolimata Susi mis tahes vastuväitest.
Siis aga ütles leedi Sherington endale, et ei tohi põgeneda ja kui mees armastaks Trinat, milles Susi ei kahelnudki, tuleks tal lihtsalt mehe õnnest rõõmu tunda, sest armastus oleks sellist eneseohverdust väärt.
Samas ei kujutanud Susi Trina puhul ette, et too reageeriks samamoodi nagu tema, kui lord Sherington Susile naise esimesel ballil silma heitis ja kolm päeva hiljem kätt palus.
Susi oli olnud jahmunud, kui isa oli talle teatanud, et tal mitte ainult polnud hea meel, et nii suursugune mees tütrega abielluda tahab, vaid et ta oli ühtlasi ka nõusoleku andnud.
Susi vastuväited summutati. Pealegi polnud ta ise ka veel päris kindel, mida lord Sheringtoni või üleüldse kellegagi abiellumisest