Rüütel Pariisis. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
peaks need kritseldused rabama küll!“ ütles üks ning teine toapoiss vastas:
„Ära krahvi küll süüdista! Selle tibukese kõrval on kõik teised naised nagu nõiamoorid!“
Poisid naersid ning kui krahv oleks nende juttu pealt kuulnud, oleks ta vihastanud.
Kolm nädalat pärast esimest kohtumist Elaine’iga sai krahv aru, et nüüd on tulnud aeg end jõulisemalt väljendada.
White’i klubis sosistati, et Hampton oli juba ühel põlvel põlvitades abieluettepaneku teinud, ent Elaine oli võtnud endale järelemõtlemiseks aega.
„Aega,“ mõtles krahv, „et näha, kas ma tulen stardijoonele!“
Krahv oli olnud neiu vastu väga tähelepanelik, ent teadis – tema reputatsioon ei lase Elaine’il teda tõsiselt võtta.
Neiu ilmselt arvab, et kui asi läheb sõrmuseni, siis jookseb mees viimasel hetkel minema.
Kuna nii mõtlesid ka kõik White’i klubi liikmed, oli kihlvedude nimekiri tema vastu pikenenud ja Hampton tunduvalt temast ees.
Öö otsa unetult väherdes tegi krahv otsuse.
Ta tõepoolest ei tahtnud abielluda, arvates, et vabadus on talle kallis.
Ent ta teadis, et ta kohus on saada järglane, või kaks-kolm.
Ei olnud tõenäoline, et ta leiaks naise, kes on ilusam ja sobivam kui Elaine.
Neiul oli sama hea suguvõsa kui tal endal ning kogu kõrgseltskonnas ei leidunud ühtki teist, kes kaunistaks perekonnajuveele nii nagu tema.
Krahv kujutles, kuidas neiu kannab tohutu suurt perekonnatiaarat, mis teeks iga naise, kes seda näeks, kadeduseks roheliseks.
Krahvile oli alati meeldinud see safiirehe, mille tumesinised kivid olid ilusamad kui kuningannal.
Et krahv oli naisterõivaste osas väga kogenud, oli ta kindel, et kuna Elaine näeb oivaline välja, ei soeta ta endale palju kleite.
Ta ilmus avalikkuse ette samadega kleitidega, kuid erinevate kaunistustega, mis tegi need teistsuguseks neile, kes ei olnud nii tähelepanelikud nagu krahv.
Ent ükskõik, mida ta ka kandis, võimatu oli teda kohanud inimestel mitte vaadata ta nägu, tema siniseid silmi ja amoretihuulte täiuslikku kaart.
Krahv otsustas, et tahab neiut suudelda.
Jõudnud küll neiu käe suudlemiseni, oli ta küllalt kogenud, et midagi intiimsemat mitte proovida.
Seda lubataks ainult siis, kui ta on oma südame neiu jalge ette asetanud ning palunud tal oma naiseks saada.
„Põrgusse, ma teen selle ära!“ ütles ta endale.
Ta külastab neiut järgmisel päeval ning teeb talle abieluettepaneku.
Ent krahv sai teada, et Elaine on Londonist ootamatult lahkunud. Talle öeldi, et Elaine’i vanaisa, Avondale’i hertsog, tahab neiut näha.
Hetkeks sai krahv pahaseks.
Siis ta mõistis, et kui ta teeks abieluettepaneku maal, oleks see palju romantilisem. Islingtoni maja elutuba oli üpris armetu.
Seejärel käskis ta hiljuti töölevõetud teenritel end Avondale’i viia.
Ta mõtles oma kollases tõllas sõites, et iga tüdruku süda peaks hakkama teda nähes kiiremini lööma.
Tema armukesed olid talle öelnud, et ta näeb välja nagu üle taevavõlvi sõitev Apollo. Nad lisasid, et nagu jumal pühib ta ööpimeduse minema.
See oli kompliment, mida krahv oli nii sageli kuulnud, et oli hakanud seda uskuma.
Ta mõtles, et ehkki Elaine pole Apollost võib-olla kuulnud, näis võimatu, et tema nägemine ei võta neiut jalust nõrgaks.
Tegelikult ei olnud krahv mingi eneseimetleja, ta lihtsalt teadis oma väärtust.
Ta oleks olnud väga rumal, mida ta polnud, kui poleks aru saanud, et St. James’is ei suuda keegi teine paremini ohje enda kätte haarata kui tema.
Ta teadis ka seda, et võib ükskõik keda oma tuttavatest edestada ja võita.
Pisut rohkem kui tunni pärast sõitis ta Avondale’i väravast sisse.
See ei olnud eriti ilus mõis. Charniga võrreldes oli arhitektuur kehval tasemel ning asupaik halvasti valitud.
Samas mõtles krahv süngelt: „Hertsog jääb hertsogiks.“
Oli võimalus, ehkki see näis ebatõenäoline, et tähtsam tiitel võib Hamptoni aktsiaid tõsta.
Ta meenutas Hamptoni inetut nägu ning töntsakavõitu keha. Nende kahe välimust oli mõttetu võrrelda.
Krahv oli toapoisi igaks juhuks hommikul Avondale’i saatnud, et Elaine oleks tema külaskäigust teadlik.
Sõites sammastega kaunistatud eesukse juurde oli ta kindel, et Elaine ootab teda kannatamatult.
Kaks teenrit halvastiistuvates livreedes, mida krahv poleks kunagi lubanud, laotasid trepile kulunud punase vaiba.
Krahvi toapoiss hüppas tõlla tagapingilt maha ning läks hobuste juurde.
Krahv, kes oli aeglaselt, ent aega viitmata ohjad käest pannud, astus tõllast maha.
Vanem ülemteener kummardas, kui krahv eesukse juurde jõudis.
Krahv andis teenrile oma kõrge kübara ja sõidukindad ning mõtles, et suur hall näeb kuidagi sünge välja. Ehk seetõttu, et seinal rippuvad pildid oleksid vajanud puhastamist.
Ta järgnes ülemteenrile, kes juhatas ta suurde, mööblit täis kuhjatud elutuppa. Krahvi üllatuseks oli see tühi.
Ta oli lootnud, et Elaine teda ootab.
Ta mõtles, kui palju oli ta selliseid tube varem näinud. Daam, keda ta külastas, oli alati seisnud toa teises otsas.
Tavaliselt seisis daam lillevaasi kõrval ning oli riietatud kõige ahvatlevamasse kleiti.
Kui teatati, et krahv saabus, siis laskis daam kuuldavale üllatushüüde.
Ukse sulgedes paistsid silmad kogu naise nägu täitvat. Seejärel oli vaid sekundite küsimus, kui ta mehe juurde jooksis ja tema embusse viskus.
Ta ütles takerdudes:
„Ma lootsin… et sa tuled… aga… oh, Darril, ma kartsin… et sa võid unustada!“
„Kuidas ma saanuksin seda teha?“ ütles tema.
„Ma armastan sind, Darril, ma armastan sind!“
Sõnu öeldi tasasel, kirglikul sosinal. Neiu huuled ootasid tema omi ning soe ja innukas keha, milles süda meeletult peksles, suruti vastu teda.
See oli kõik nii tuttav, et ta tundis alati, nagu oleks laval ja tegutseks käsikirja järgi, mida ta teadis sõna-sõnalt.
Ent tema üllatuseks Elaine teda ei oodanud. Krahv mõtles pisut küüniliselt, et neiu on targem, kui ta oli lootnud.
Viie minuti pärast tuli Elaine tuppa.
Krahv mõtles, et see on küllalt pikk aeg, et neiut oodata, ent mitte nii pikk, et hilinemise pärast ärrituda.
Keegi ei oleks saanud kahelda, et Elaine nägi kena välja. Tal oli seljas kleit, mida ta oli kandnud ka eelmisel nädalal.
Seda kaunistasid helesinised paelad, mis ta nüüd oli vahetanud roosade vastu.
Tema juuksed olid seatud viimase moe järgi, ent nii kavalalt, et näisid loomulikud.
Käevangus oli Elaine’il pikki roose täis korv, nagu oleks ta aiast tulnud.
Ta seisatas krahvi vaadates hetkeks ukse juures ning ütles:
„Ma väga vabandan, et teil oodata lasin, ehkki olite nii kena ja teatasite oma külaskäigust, ent ma ei oodanud teid nii vara.“
Krahv mõtles, et neiu räägib loomulikult, ent samas ei olnud temagi roheline, et arvata, nagu oleks ta käinud aias lilli korjamas.
Neiu