Pagemine. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
nad sõitsid mööda sissesõiduteed maja poole, oli Carita mõelnud, et maja on täpselt sama ebameeldiv nagu tema omanikki.
Seest oli see ülepakutult luksuslik ja mööblit täis tuubitud.
Carita igatses tagasi oma väikesse lagunevasse majja, kus nad isaga olid elanud.
Samas teadis ta, ja püüdis selle üle rõõmustada, et ema, kuigi mitte just pööraselt oma abikaasasse armunud, oli rahul.
Teda hellitati ja poputati ning võimaldati kõike, mida ta iganes ihaldada oskas.
Tema ümber kuhjati kleite, karusnahku ja juveele.
Härra Mortimer mängis meeletult armunud austajat, mis pettis ära igaühe, kes neile külla tuli.
Ainult Carita pani tähele mehe kiitlevat hääletooni, kui too oma sõpradele seletas:
„Minu kallis abikaasa on lord Murcoti tütar ning oli abielus kõrgeaulise Richard Wensleyga, kes kahjuks Tema Majesteedi mereväes teenides kaotas elu.“
„Ta uhkeldab sellega!“ ütles Carita endale pahameelega.
Kui ta siis võõrasisa pilku kohtas, oli tal ebamugav, sest tundus, et mees loeb ta mõtteid.
Ema pärast püüdis ta olla viisakas ja muidugi ka tänulik selle eest, mida võõrasisa talle võimaldas.
Kuid aastate möödudes teadis ta, et võõrasisa ootab, et ta põlvili langeks, kui ta teda uue kleidi eest tänab.
„Mortimer räägib,“ ütles ema, „et sa ei ole just tänulik muhvi eest, mille ta sulle kinkis. Kallis, sa oled kindlasti aru saanud, kui helde ta on?“
„Jah, muidugi, mamma, aga ma ju tänasin teda.“
„Mitte küllalt südamlikult, kallis,“ ütles ema. „Püüa, palun, kinnitada talle, kui rahul sa oled kõigega, mida ta sulle annab.“
Carita püüdis, kuigi teadis, et võõrasisa kingitused on tehtud tagamõttega.
Mees tahtis teda nendega haavata ja alandada, ja see käis ka muhvi kohta.
Võõrasisa oli selle talle kinkinud just pärast seda, kui ta oli jäänud ilma oma armastatud vöödilisest kassist, kes oli olnud tema truu seltsiline sest ajast, kui ta oli tulnud Haldon Halli.
Ta oli kindel, et see oli meelega tehtud, sest muhv oli täpselt sama värvi, kui tema armastatud kass.
See võis olla kokkusattumus, aga samasuguseid asju oli juhtunud tosin korda.
Londonist tellitud kleit saabub kohale ja osutub roheliseks.
See oli värvus, mille suhtes ta oli ebausklik.
Ka tema isa oli uskunud, et roheline toob ebaõnne.
Need olid lugematud väikesed nõelatorked.
Tüdruk ütles endale, et ta peaks olema küllalt suur, et neist üle vaadata.
Aga need olid olemas.
Ühel hirmsal päeval, kui ta oli kuusteist, oli võõrasisa kaotanud kannatuse ja teda löönud.
See oli alandus, millele ta ei tahtnud mõeldagi.
Ta oli läinud ema juurde ja öelnud, et ta peab viivitamatult kodunt lahkuma.
Ema oli ta tugevasti oma embusse võtnud ja esimest korda oma tütart abikaasa eest kaitsnud.
„Kui sa veel Caritat puudutad,“ oli ta meest hoiatanud, kui nad omavahele jäid, „lähen ma sinu juurest ära.“
„Mida sa õige räägid?“ oli härra Mortimer rämedalt küsinud.
„Carita on Richardi, mitte sinu laps. Temaga võib olla raske hakkama saada, nagu ikka selles vanuses tüdrukutega, aga ma ei luba kellelgi teda füüsiliselt karistada!“
See oli esimene kord, kui Mary talle vastu oli hakanud.
Mees oli küllalt tark, et panna käed ümber naise ja lubada, et seda enam kunagi ei juhtu.
Caritale jäi aga tunne, et mees oli teda löönud mitte ainult selle eest, mida ta teinud oli, vaid ka sellepärast, et tundis sellest lihtsalt mõnu.
Pärast seda oli ta püüdnud tüdrukut igal võimalikul moel alandada.
Ta naeris mõnitavalt peaaegu iga asja üle, mida Carita ütles.
Kui ema juures ei olnud, oli ta Caritat oma sõprade ees naeruvääristanud.
Tüdruk tegi, mida suutis, et temast eemale hoida.
Ta hakkas mõtlema, et äkki oleks parem, kui ta mõne ema sugulase juurde elama läheks.
See oleks olnud raske, sest ta ei olnud kedagi neist juba aastaid näinud.
Esiteks ei elanud keegi neist Portsmouthi ümbruses.
Teiseks, kui keegi neist oligi emaga kirjavahetuses, oli Carita kindel, et nad ei arvanud härra Mortimerist hästi.
Ühel päeval, kui võõrasisa oli temaga eriti ebameeldivalt käitunud, ütles ta emale:
„Kas poleks parem, ema, kui ma paluksin tädi Elizabethi, et ta lubaks mul elada tema juures Yorkshire’is? Vahest seni, kuni ma olen nii vana, et ei vaja guvernanti ja õpetajaid?“
Ema oli õudusest karjatanud.
„Sa tead, kallis, et ma ei taha sind kaotada!“
Ta oli sirutanud käed välja ja tema silmis olid olnud pisarad, kui ta ütles:
„Sa oled kõik, mis mulle Richardist on jäänud. Kui vaatan sind, näen ma teda, nagu seisaks ta minu kõrval, ning ma tean, et ma ei ole teda täielikult kaotanud.“
Pisarad jooksid mööda ema põski.
Carita oli need ära pühkinud ja lubanud, et ei lahku temast iialgi.
Kuus kuud hiljem oli ema ootamatult surnud.
Ta oli kogu talve ennast halvasti tundnud ning raskete haigushoogude all kannatanud.
Kui need möödusid, oli ta närb ja loid.
Härra Mortimeri juuresolekul oli ta kogu jõust pingutanud, et näida elav ja tähelepanelik.
Aga niipea, kui mees oli ratsutamas või koos sõpradega, kukkus ta kokku.
Ta tahtis vaid lamada, silmad suletud; ta ei maganud, vaid oli mõtetes kusagil mujal.
Ühel päeval teatas härra Mortimer, et ta on kutsutud õhtusöögile mille pidi korraldama krahvkonnaülem, üks krahvkonna tähtsaid maaomanikke.
„See on ainult meestele, mu kallis,“ oli ta abikaasale öelnud, „ ma kardan, et sa ei saa kaasa tulla.“
„Olen kindel, et kõigil on hea meel, kui sina sinna lähed,“ kuulis Carita ema ütlemas.
Ema kõneles mahedal imetleval toonil, nagu ikka härra Mortimeriga rääkides.
Ta teadis, et tollele see meeldib.
Mees oli uhkusest puhevil, kui vastas:
„Ma valmistasin ette oivalise kõne, milles teen mõningaid ettepanekuid tulevikuks, millega loodan härra ülema heakskiidu ära teenida.“
„Olen kindel, et see läheb sul korda,“ lausus tema abikaasa.
Kui mees oli toast väljunud, nähes Carita arvates välja paks, uhkeldav ja oma õhturiietusega üle pakkunud, ei jaksanud ema end väsimusest liigutadagi.
„Ma söön õhtust koos sinuga magamistoas,“ ütles Carita. „Sulle on liiga pingutav tõusta ja alla tulla.“
„See oleks armas sinust, kallis,“ suutis ema pomiseda.
Õhtusöök oli väga isuäratav, aga ema ei tahtnud midagi süüa.
Et ema paistis väga nõrk, tegi Caritale muret, ning ta ahvatles toda klaasikese šampanjat jooma.
„Ma olen kindel, et see teeb sulle rohkem head, ema, kui need vastikud rohud, mida arst sulle andis.“
„Need rohud teevad mu