Solita ja spioonid. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
pidi möönma, et tema mehe kompaniis olnud naine on kahtluse all.
Kuigi proua Gresham võttis selle teate vapralt vastu, teadis hertsog, et temagi on venelanna süüs kindel. Ilmselt mõjutas ta Charles Greshamit andma käsku, mis saatis nii tema kui ta salga surma.
Lucknow’s sai hertsog Inglismaalt telegrammiga teate, et ta ema on haige.
Saanud perekondlikel põhjustel puhkust, istus hertsog Bombays esimesele Inglismaale suunduvale laevale ja nägi, et sellel on ka proua Gresham oma väikese tütrega.
Charles Gresham oli olnud hertsogi lähedane sõber ning pealegi päästnud ta elu.
Seepärast püüdis ta teha lesele ja lapsele merereisi nii mugavaks kui võimalik.
Hertsog teadis, et proua Gresham peab nüüd üksi hakkama saama.
Ta päris, mida lesk kavatseb ette võtta ja kus elama hakata, ning sai teada, et naine polnud mitte ainult vaene, vaid tal oli ka vähe sugulasi.
Nad rääkisid sellest reisil üle Punase mere ja Port Sudanis maale minnes.
Seejärel hakkas nende laev aeglaselt läbima äsja avatud Suessi kanalit.
Enne Aleksandriasse jõudmist tõusis proua Greshamil kõrge palavik. Arvatavasti oli ta Port Sudanis basaaril mingi nakkuse saanud.
Laevaarst ei suutnud tema heaks suurt midagi teha.
Tema nõudmisel viidi Solita teise kajutisse ega lubatud tal emaga kohtuda, kuni nakkusoht on möödas.
Solita veetis aega Hugo Leigh’ ja teiste pardal viibivate ohvitseridega.
Mehed hellitasid tüdrukut igati, tõid šokolaadi ja mängisid temaga.
Solita oli äärmiselt pilkupüüdev laps. Oma kuldsete juuste ja eresiniste silmadega meenutas ta inglit.
Ta jooksis kärmelt mööda laevalage ning tegi seda sellise graatsiaga, et mõnikord tundus, nagu lendleks ta õhus.
Hertsogile meenus üks õhtu salongis, kui Solita tantsis graatsiliselt ühe ohvitseri klaverimängu saatel.
Niipea kui Solita tantsima hakkas, ilmus ta näole alateadlik nauding muusikast.
Näis, et ta on teised salongis viibijad unustanud.
Alles siis, kui tüdruk tantsimise lõpetas ja kõik talle plaksutasid, taipas ta, et teda oli jälgitud.
Hertsog oli tantsivat Solitat vaadates mõelnud, et laps on harukordselt andekas. Ta taipas nüüd, miks neiu usub, et võib baleriinina leiba teenida.
Kolm päeva pärast Aleksandriast lahkumist proua Gresham suri.
Solita nuttis Hugo Leigh’ õla najal, kuid mees ei osanud teda millegagi lohutada.
“Mis… minust… nüüd saab?” nuuksus tüdruk.
Ta karjatas vaikselt ja küsis: “Kas mind… pannakse nüüd… lastekodusse?”
Hugo Leigh, kes oli India lastekodude olukorraga tuttav, teadis, mida tüdrukuke kardab.
Lastekodus oli toit kasin ja kord karm.
Hugo kallistas väikest habrast tüdrukut ja ütles: “Luban, et seda ei juhtu.”
“Aga… kuhu ma siis lähen?” Vaimusilmas nägi hertsog taas pisarais tüdrukunägu.
Imelikul kombel oli see pisarais olnud sama kaunis kui naeratades.
“Küll ma midagi välja mõtlen,” ütles mees.
“Kas… lubad? Kas… lubad?” päris tüdruk.
“Minu sõna selle peale,” ütles mees ja mõtles, kuidas tal õnnestub seda pidada.
Napolis meenus Hugole Sorrentos elav isapoolne nõbu Mildred Leigh.
Naine oli peaaegu kuuekümnene ja kuna teda vaevas äge reuma, olid arstid soovitanud talle soojemat kliimat.
Kuigi vanatüdruk, oli Mildred Leigh heasüdamlik naine. Võõral maal elades tundis ta end sageli üksildasena.
Äkilise mõttevälgatuse ajel viis hertsog Solita tema juurde.
Nõbu mõistis kohe tüdrukukese muret ja tegi ettepaneku, et Solita võiks tema juurde elama jääda.
“See valmistaks mulle suurt rõõmu, kallis poiss,” ütles ta hertsogile. “Viin ta ühte Napoli parimatest koolidest. Mul on tunne, et temast sirgub iludus.”
See tundus täiesti rahuldava lahendusena, kuid Solita riputas end lahkuma asutavale hertsogile meeleheitlikult kaela.
“Sa ju… ei unusta… mind?” anus ta. “Sa tuled… mind peagi… jälle vaatama?”
“Tulen nii kähku, kui saan,” lubas hertsog. “Ära unusta, et olen sõdur nagu su isagi.”
“Aga… sa … mõtled minu peale?”
“Luban, et teen seda.”
Ta oli teda hüvastijätuks suudelnud.
Hertsogile meenus väike kurb tüdrukuke nõo villa trepil.
Ta oli iga mõne kuu järel Solitale kirjutanud ja saatnud talle postkaarte.
Siis oli ta rügement Lääne-Indiasse üle viidud.
Kaks aastat hiljem saadeti ta uuesti Indiasse, seekord erimissioonile.
Calcuttas kuulis hertsog uudist, mida ta polnud iial kuulda lootnud.
Temast oli saanud neljas Calverleigh’ hertsog.
Hugo isa oli olnud kolmanda hertsogi noorem poeg ning elas tavapäraselt vaesuses, kuna vanim poeg oli saanud kõik.
Hugo Leigh’d see ei häirunud, sest ta oli sõdurieluga täiesti rahul.
Juhtunu oli seepärast tõeline pommuudis.
Tema hertsogist vanaisa ja onu, Calveri markii, olid mõlemad Iiri merel tormis hukkunud.
Nad olid olnud teel Iirimaale, kus pidid peatuma asekuninga juures.
Nad olid tahtnud osta hertsogi talli paremaid võidusõiduhobuseid.
Hugo Leigh kiirustas Indiast tagasi ja avastas, et tal on tegemist mitte ainult lossis, vaid oma uuest positsioonist tulenevalt ka seltskonnas ja õukonnaüritustel.
Pärast seda kui kuninganna Victoria oli tervitanud teda Windsoris, muutus ta elu fantastiliselt.
Tähtsusetust kaptenist sai üleöö rikas mees ja ühe kauneimate hulka kuuluva lossi omanik Inglismaal.
Hertsog pidi tunnistama, et oli Solita täiesti unustanud.
Inglismaale naastes oli ta teinud oma volinikele ülesandeks järele uurida, mis on Charles Greshami varandusest järel.
Nood pidid tagama, et isa pärandus oleks Solita abiellumiseni kindlalt investeeritud.
Hertsog pidi tunnistama, et rohkem polnud ta midagi teinud, arvates, et talle teatatakse, kui nõbu Mildrediga midagi juhtub.
Solita süüdistavat pilku nähes pidi ta aga tunnistama, et oli olnud hooletu. Tal jäi ainult üle tema ees vabandada: “Palun vabandust, Solita. Loodetavasti andestad mulle.”
“Lubasid ju, et ei unusta mind,” vastas neiu.
Hertsogile meenus kaheksa-aastane tüdrukuke, kes talle hüvastijätuks musi oli andnud.
“Tean,” ütles ta, “ja mul on väga kahju, kuid pidin paljule muulegi mõtlema.”
“Lootsin, et kirjutad mulle vähemalt jõulude ajal,” lausus Solita. “Ka tädi Mildred oli solvunud, sest pärast esimest aastat, kui sa mu tema juurde olid jätnud, ei saatnud sa talle postkaartigi.”
Hertsog istus Solita kõrvale sohvale.
“Ehk oleksid nii lahke ja valaksid mulle teed,” ütles ta. “Räägime parem sinu tulevikust. Kui väga me tehtut ka ei kahetseks, ei saa minevikku muuta.”
“See on tõsi,” oli Solita päri. “Kuid olen sind nii kaua… vihanud,