Lummav hetk. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
jaoks oli see eriti põnev, sest ta oli just saanud piisavalt vanaks, et lugeda maailma suurimaid armastuslugusid.
Üks, mis oli eriti sügavalt tema kujutlusse sööbinud, oli lugu kuulsast kaunitarist Diane de Poitiers’st.
Prantsusmaa kuningas Henri II oli teda meeletuseni armastanud, kuigi naine oli temast kaheksateist aastat vanem.
Alice tahtis kindlasti näha, kuhu on Chaumont’i palkonirinnatisel Diane’i monogramm graveeritud.
„See on D-täht,” rääkis ta erutatult, „mida ümbritsevad selle jumalanna tunnused, kelle järgi talle nimi pandi.”
„Sa näed seda kõike, mu kullake,” oli krahv öelnud, „ja ma luban, et sa ei pettu. Ma olen näinud mitmeid Prantsuse losse ja paleesid, aga Chaumont on neist kõige põnevam ja kindlasti kõige muljetavaldavam.”
Mees ohkas.
„Ma oleksin tahtnud seal olla siis, kui see oli veel inimtühi ala ja kuningas François I seal jahti pidas.”
Tüdrukud kuulasid tähelepanelikult ja krahv jätkas:
„Ta lasi vana jahionni maatasa teha ja alustas selle luksusliku lossi ehitamist. Ma olen kindel, et see vaimustab teid sama palju kui see mind vaimustas, kui ma seda esimest korda väikese poisina nägin.”
See oli esimene kord pärast tema ema surma, kui nende isa oli millestki nii innustunud.
Nad olid lasknud krahvil paika panna kuupäeva, millal nad lahkuvad ja selle, kui kauaks nad jäävad.
„Me peame vaatama ka paljusid teisi losse, kui me juba seal oleme,” ütles Alice entusiastlikult.
„Ma näen, et ma pean oma ajalooteadmisi värskendama,” ütles isa, „aga me käime kindlasti vaatamas kõike, mida saame. Ja ma eeldan, et selleks ajaks, kui me tagasi tuleme, räägite te mõlemad perfektselt prantsuse keelt.”
„Me püüame, papa, me tõesti püüame,” lubas Alice.
Nagu Lencia oli arvanudki, rääkis ta õde terve järgmise kuu jooksul väga vähe muudest asjadest peale nende Prantsusmaa-reisi.
Ta otsis Armeroni suuremahulisest raamatukogust välja kõik raamatud, milles oli mainitud Loire’i orgu.
Ta pani need Chaumont’i kaasa võtmiseks juba varakult valmis. See reis oli tema jaoks justkui palverännak.
Nüüd, kaks nädalat pärast koju saabumist, ütles krahv neile, et reisi peab edasi lükkama.
„Me läheme mõni teine kord,” ütles ta, „ma luban teile.”
Alice protesteeris selle peale:
„Sa tead ju, papa, et kui me juba Londonisse läheme ja Lenciat esitletakse, on meil liiga palju muid kohustusi ja me ei saa enam ära sõita. Siis on juba vaja minna Ascoti ja siis Goodwoodi, kus sa oma hobuseid vaatamas käid.”
Ta hääl tõusis, kui ta hüüdis:
„Oh, papa, kuidas sa saad meid alt vedada nüüd, kui kõik on juba kindlaks määratud?”
„Mul on kahju, kallis,” ütles krahv, „aga ma luban teile, et ma leian mingi muu aja, kui mul on võimalik Inglismaalt lahkuda.”
Viis, kuidas ta rääkis, ütles Lenciale liigagi selgelt, et oli väga ebatõenäoline, et nende kasuema nõustuks hooajal Londonist lahkuma.
Ta oli veendunud, et kasuema ei lubaks abikaasal oma kahe tütrega ilma temata minema minna.
„See meenutab mulle,” ütles krahv ootamatult. „Ma kardan, Lencia, mu kullake, et me peame muutma sinu esitlemiseks korraldatava vastuvõtu kuupäeva.”
Lencia jõllitas teda pärani silmi.
„Miks, papa?”
„Sellepärast, mu kullake, ja ma olen, kindel, et sa mõistad seda, et ma pean teie kasuema meie abielu tõttu esitlema. Ta arvab, et oleks viga sind samaaegselt esitleda.”
Lencia hingas sügavalt sisse.
Teda oli plaanis olnud esitleda juba eelmisel aastal, vahetult enne seda, kui ta kaheksateistkümneaastaseks sai.
Siis aga suri krahvinna ja nad olid sügavas leinas.
Esitlemise pidi muidugi edasi lükkama järgmise aasta esimese vastuvõtuni, mis leidis aset maikuu alguses.
Nende isa oli käinud Lord Chamberlane’i jutul ja kõik oli korraldatud.
Ta avas Armeroni maja Park Lane’il.
Kuna Lencia ema ei saanud teda esitleda, oli krahvi vanem õde, kes oli üks õuedaamidest, pakkunud ennast seda tegema.
Lenciale ei olnud kordagi pähe tulnud, et kui tema esitlemine oli eelmises mais juba korra ära jäänud, võiks keegi temalt paluda selle teistkordset edasilükkamist.
Ta teadis, kuidas sellistel juhtudel toimitakse ja ütles:
„Aga kui sina, papa, võid esitleda kasuema, miks ei võiks tema omakorda esitleda mind. Ma olen kuulnud, et nii on varemgi tehtud?”
Lühikese hetke jooksul valitses vaikus ja siis krahv vastas:
„Ma tegin ka ise sellise ettepaneku, aga sinu kasuema ütleb, mu kallis, et sinuvanuse tüdruku saatjadaamiks olemine paneb teda end vanana tundma, kuigi ta on alles nii noor.”
Lencia teadis üsna kindlalt, et see ei olnud tõeline põhjus.
Tema kasuema kartis hoopis, et Lencia võib teda oma varju jätta.
Lencia ei olnud teadlik oma võludest ja seetõttu tundus selline mõte talle absurdne, aga kuna ta oli naine, siis mõistis ta seda.
Tegelikult oli uus krahvinna oma vanuse kohta väga kõrvalepõiklevaid vastuseid andnud.
Lencia ja Alice olid üsna kiiresti taibanud, et tegemist oli teemaga, mille üle ei olnud ette nähtud arutleda.
„Hästi, papa,” ütles Lencia. „Kui kuupäeva peab muutma, siis peab seda muutma.”
„Ma olen kindel, et ei teki mitte mingeid takistusi,” ütles krahv. „Lord Chamberlane mõistab ja tulemas on ju veel mitu vastuvõttu. Neist viimane on juunis, kui ma ei eksi.”
„Aga oletame, et need kõik on juba kinni pandud?” küsis Alice ootamatult.
„Ma ei suuda uskuda, et mulle ei anta võimalust oma tütart esitleda,” ütles krahv.
Ta rääkis sellisel toonil, mida tema lapsed naljatades kutsusid tema „Armeroni hääletooniks”.
Sellist asja juhtus harva, sest krahv oli tegelikult sõbralik ja muretu meesterahvas.
Aga kui tema uhkus sai haavata või kui teda solvati ükskõik millisel kombel, tuli tema väga suursugune perekondlik taust nähtavale.
Tema Armeroni hääl tegi teda solvanud isiku pihuks ja põrmuks.
„See oleks hirmus,” ütles Alice, „kui vaene Lencia jääks õukonnas esitlemisest kõrvale, just nagu minulgi on väga kahju, et mul ei ole võimalik näha Chaumont’i.”
„Sa näed seda, muidugi näed sa seda,” ütles krahv. „Lihtsalt teie kasuema soovib kogu hingest Rootsi minna ja see oleks minust väga tundetu, kui ma seda talle ei võimaldaks.”
„Ma eeldan, et tegelikult soovib ta kanda Armeroni tiaarat ja suhelda kõigi nende printside ja printsessidega,” ütles Alice. „Ma oletan, et ta ei tundnud selliseid inimesi enne sinuga abiellumist, papa.”
Ainult Alice paneks sellised mõtted sõnadesse, arutles Lencia.
Kuna tegemist oli millegagi, mis oli nii vaieldamatult tõsi, vaatas krahv kaminasimsil asetsevat kella ja ütles:
„On aeg end õhtusöögiks riietada. Te teate kuidas mulle ei meeldi söögiaegadel oodata.”
Rääkides jalutas ta toast välja ja tüdrukud jäid üksinda.
„See ei ole aus!” raevutses Alice. „Meie kasuema