Ära iial kaota armastust. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
see toimus aasta enne seda, kui Margaret Josina kloostrisse saatis.
Ema teadis, et Josina pole enam laps ja et mehi eemal hoida oli järjest raskem. Tütar erines teistest samaealistest tütarlastest ning iga mees, kes talle korra pilgu heitis, tegi seda veel kord.
Kloostrisse jõudes Josina nuttis, kuid peagi hakkas ta sealviibimist nautima, sest ema ja isaga koos elades polnud tal kunagi olnud omavanuseid sõpru – olid nad ju alatasa kolinud. Pealegi oli D’Arcy Marsh avastanud, et kuna ta oli õnnemängija, olid mõjukate majade uksed tema jaoks sageli suletud.
Õigupoolest pärines D’Arcy samuti vanast suguvõsast – tema eelkäijad olid olnud viis põlvkonda järjest Huntingdonshire’i mõisnikud, nii et päritolult oli ta härrasmees. Peale Etoni lõpetamist oli ta kaardiväkke astunud, kuna see kuulus tema suguvõsa traditsioonide hulka, Marshile aga tundus seal ahistav ja sõdurielu tüütas teda.
Oma ebatavalised mängurioskused oli ta avastanud üsna juhuslikult ning mängule ei suutnud ta vastu panna.
Kasiinost kasiinosse, Pariisist Rooma, Monte Carlost Viini ja Baden-Badenist Nürnbergi reisides oli ta igal pool teretulnud. Kaardid ootasid teda, tehes elu seiklusrikkaks ja põnevaks, nii et see ei muutunud kunagi monotoonseks. Täpselt nii, nagu tema armastus leedi Margareti vastu elas üle kõik raskused, tagasilöögid ja kriisid, nii rõõmustasid ja kütkestasid teda ka mängurielu tõusud ja mõõnad.
Nende ebakindla eluviisi pärast oli leedi Margaret ainult Josina tulevikule mõeldes kõhklusi tundnud.
Nüüd, vaadates tütre poole, ütles ta jõuetult: “Sul võib Inglismaal… raske olla. Aga kui uus krahv su omaks võtab, siis järgib terve perekond… tema eeskuju.”
“Ja kui nad ka seda ei tee, mamma, kannan ma ise enda eest hoolt,” ütles Josina.
Leedi Margaret hüüatas vaikselt.
“Ei! Sa pead… kas või ühtainust inimest minu perest veenma, et ta sinu vastu lahke oleks, …sinu eest hoolitseks. Sa ei tohi kannatada… minu pattude pärast, see on vale ja ränk.”
Josina naeratas. “Oli see tõesti nii suur patt, ema, põgeneda koos armastatud mehega? Minu arvates oli see väga romantiline ja te olite väga õnnelikud.”
“Väga õnnelik, …ma olin väga, …väga õnnelik,” sosistas leedi Margaret.
Josina kummardus ettepoole, et ema põske suudelda. “Ära muretse millegi pärast, mamma. Ma olen veendunud, et sul on õigus ja et krahv leiab mõne pereliikme, kellele minu kohalolek meeldiks. Ja ma loodan, et ühel ilusal päeval leian ka mina kellegi, nii nagu sina leidsid papa.”
Leedi Margaret naeratas pingutusega. “Ma palun, et see nii läheks… ja ma palvetan ka edaspidi selle eest, kus iganes ma ka… viibin,” ütles ta, sulges silmad ja nõjatus kurnatult tagasi.
Josina suundus otsima itaallannast teenijat, kes ema eest hoolt kandis.
Teenijanna, kes oli liiga vana selleks, et leida mõni tulutoovam töökoht, teatas talle täiesti selgesõnaliselt, et majas polnud praktiliselt mitte midagi süüa ning Josina andis talle vähese reisist üle jäänud raha ja käskis minna toitu ostma. Tüdrukule ei olnud oluline mitte enda kõhutäis, vaid see, et emal oleks midagi süüa.
Seejärel suundus ta uuesti ülakorrusele.
Tagantjärele mõtles Josina, et teadis juba enne ruumi sisenemist, mida ta seal eest leiab.
Leedi Margaret oli püsinud elus just piisavalt kaua selleks, et öelda oma tütrele, mida too tegema peab.
Kui viimane ülesanne oli täidetud, lahkus leedi Margaret, et ühineda mehega, keda ta oli armastanud.
Teine peatükk
Josina vaatas elutoas ringi ja kaalus, kas seal on veel midagi leida, mida ta kindlasti Inglismaale kaasa tahaks võtta.
Ema matused olid olnud eelmisel päeval ning asjad olid korraldatud nii, et Josina pidi veel samal päeval Milanosse minema, et seal Prantsusmaale sõitvale kiirrongile jõuda.
Neidu pani aga muretsema asjaolu, et reisi jaoks ema poolt tallele pandud raha otsides oli ta leidnud ka krahv Nevondale’ile adresseeritud kirja. Ema sõnul oli ta krahvile kirja kirjutanud ning see ilmselt oligi seesama kiri. Kuid seda polnud ära saadetud!
Kirjal seisis aadress ning Josina suundus allkorrusele, et teenijanna käest uurida, miks kiri oli jäänud posti viimata.
“Raha polnud!” ütles itaallanna pahuralt ning Josina taipas, et ta saabub ette teatamata, mis muudab krahvilt abi palumise veelgi keerulisemaks.
Ometi ei saanud Josina sinna nüüd enam midagi parata ja nii mõtleski neiu praegu ainult sellele, mida ta sooviks endaga Inglismaale kaasa viia. Ülejäänud esemed jääksid itaallannale mahamüümiseks, sest teenijannale palka maksta polnud neiul enam võimalik.
Ema kleite läbi vaadates avastas Josina, et leedi Margaret oli oma suursugused ja kaunid rõivad juba maha müünud.
Ema oli kandnud neid siis, kui ta abikaasa veel elas ja kuna paljud neist olid ostetud siis, kui isal kasiinodes hästi läks, olid need olnud väga kallid.
Josina mõtles tahtmatult, kui palju ema nende eest säärases väikeses linnakeses nagu Pavia küll saanud oli.
Kokkuvõttes tähendas see seda, et Josinale olid jäänud vaid kloostririided ning need olid vastavalt ülemõe eelistustele väga ilmetud ja lihtsad.
Lisaks oli ema garderoobis kaks musta rüüd, mida ema oli alates isa surmast kandnud, ja tüdrukut valdas tunne, et ta näeb nendega inglaste seas väga vilets välja. Ta lootis, kuigi ilmselt asjatult, et krahv oleks suuremeelne ning määraks talle mingi elatisraha.
“Mõtete mõlgutamisest pole suurt kasu,” mõtles Josina, sest teadis, et emale antud lubadust tuleb täita ja ta peab otsekohe Inglismaale minema.
Ta leidis lesekübara, millest leedi Margaret oli rääkinud, ning ka lihtsa musta, keebiga kaetud rüü, mida ema oli isa matustel kandnud.
Tüdruk proovis seda selga ja tundis, kuidas pisarad silmi tikuvad, sest talle meenus, kui õnnelikud ja muretud ta vanemad olid olnud.
Oli väljakannatamatu mõelda, kuivõrd mõttetult oli isa lasknud end duellini viia. Duell toimus ühe teise mänguriga, kellelt ta palju raha oli võitnud. Mees oli halb kaotaja ja peale selle ka väga purjus, ta solvas isa, süüdistades teda pettuses. Josina arvates oleks isast kõige mõistlikum möönda, et vastane on purjus ning lihtsalt minema kõndida, selle asemel aga pidasid nad keskööl maha duelli ning kuul tabas D’Arcy Marshi südamest pisut kõrgemale, tappes ta silmapilkselt.
See oli murdnud ema südame ning sest ajast alates olid nad pidanud elus püsimiseks vaeva nägema. Õnnetuseks oli Marshil enne kohtumist oma tapjaga, kellelt ta üsna suure summa oli võitnud, pikem ebaõnne periood.
Kummalisel kombel oli suurem osa võidetud rahast duelli ümber toimuvas saginas kaduma läinud ning polnud kedagi, kes oleks võinud öelda, kui palju Marsh võitnud oli. Nii sai leedi Margaret summa asemel, millest nad mugavalt mitu kuud ära oleksid elanud, palju vähem raha.
Josina meenutas, kui kiiresti kõik oli juhtunud. Ta ise viibis sel ajal kloostrikoolis, nii et teadis toimunust ainult emalt kuuldu põhjal, kuid Josinale tundus, et nende pere kaitseingel oli nad hüljanud just selsamal saatuslikul momendil, mil ema oli juba haigeks jäänud.
Leedi Margareti raha oli läinud kallile arstiabile ja kallitele, toitvatele söökidele, aga ta oli Josina kohe pärast matuseid tagasi kloostrisse saatnud, nii et tütar ei teadnudki, kui hullud lood kodus tegelikult olid.
Nüüd avastas neiu, et kõik vähegi väärtuslik oli juba müüdud ja itaallannast teenijatüdruku sõnul polnud enam midagi alles.
Kuigi Josina kartis Itaaliast lahkuda, oli siin liiga palju mälestusi emast ja isast ning mõnes mõttes oli ta isegi rõõmus, et lahkub sellest pisikesest räämas majast.
Sama tunnet tundis ta ka Prantsusmaale mõeldes, sest Pariisis viibimist oli nende pere alati nautinud.