Armastusest sündinud. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
raevutses krahv. „Ma lasksin sul kosilastele üksteise järel korvi anda, alustades vikontiga, kui sa olid vaid kaheksateist. Tookord mõtlesin ma, et see oli viga.”
Marcia tõusis kikivarvule, et vaadata ennast peeglist kamina kohal.
„Ma ei suuda aru saada, papa, miks sul on nii kiire minust lahtisaamisega. Mina olen alati sinuga nii õnnelik ja sa tead, et meil on palju ühiseid huvisid.”
Krahvi ilme leebus.
„Ja minule meeldib, kui sa minuga oled,” ütles ta. „Aga sa tead suurepäraselt, et sa pead abielluma, ja mitte miski ei rõõmustaks neid õela keelega vanamutte rohkem kui võimalus öelda, et sinu õitseaeg saab varsti mööda ja sind kodus hoides rikun mina sinu võimalusi.”
Marcia naeris ja see kõlas väga ilusasti.
„Muidugi ütlevad nad seda, papa,” oli ta nõus. „Aga kas see tegelikult loeb? Nad on lihtsalt kadedad, sest ma olen sinu tütar, ja nad on vihased, et sa ei abiellunud uuesti, kui ema suri.”
Valitses hetk vaikust, enne kui krahv ütles: „Sa tead, kui väga ma tunnen sinu emast puudust. Võimatu oleks leida kedagi, kes tema kohale asuks.”
„Jah, papa, ma tean seda. Seepärast olengi ma püüdnud vaadata sinu järele nii, nagu see emale oleks meeldinud, ja hoida su tuju üleval. Vaevalt ma saan seda teha, kui mul ka mees kaelas on.”
Krahv tõusis püsti.
„Sa mässid mind ümber oma väikese sõrme, nagu alati. Sa tead suurepäraselt, et sa pead abielluma, ja on normaalne, et perekondades nagu meie oma, valib isa sulle mehe, ja sa pead nõustuma, et mina oskan meeste üle paremini otsustada kui sina.”
Marcia naeris.
„Oh, papa, ära hakka jälle kõike seda jama rääkima. Ma olen seda varem kuulnud. Siis olid sa minuga nõus, et korraldatud abielud on tsiviliseerimatud ja otsene tee katastroofini.”
„Mina pole midagi niisugust öelnud,” protesteeris krahv.
Kuid Marcia jätkas: „Aga et sina armastasid ema esimesest kohtumisest peale, lubasid sa, et sa ei sunni mind abielluma mehega, kes mulle ei meeldi.”
„Ma lubasin seda mõistlikkuse piires,” möönis krahv. „Aga nüüd on asjad läinud liiga kaugele. Sa ei öelnud mulle, et Buckstead juba oli varem su kätt palunud. Nüüd, kui ma seda tean, ütled sa talle, et sinu vastus on jah, ja rohkem me selle üle enam ei vaidle.”
Valitses vaikus, kuni Marcia natuke kõveralt naeratades ütles: „Ma arvan, et tõenäoliselt George ei tee enam ettepanekut pärast seda, mis juhtus täna õhtul.”
„Mis juhtus?” küsis krahv teravalt.
„Ta üritas mind suudelda, öeldes üsna ebaromantiliselt, et ma paneksin pühaku kannatuse proovile.”
„Seda sa ka teeksid, aga mis juhtus?”
„Ma lükkasin ta purskkaevu.”
„Mida, mida?” hüüatas krahv. „Issand jumal, tüdruk, kas sa pead alati midagi sündmatut tegema?”
„Ta poleks pidanud mind puudutama. Mul polnud mingit soovi, et ta mind suudleb,” ütles Marcia.
„Noh, kui ta sinuga pärast niisugust kohtlemist jälle räägib, oleksin ma väga üllatunud,” nähvas krahv.
„Ega ma tegelikult kavatsenud seda teha,” tunnistas Marcia. „Ma lihtsalt kaitsesin ennast… tema eest… ja tema jalad… libisesid.”
„Ma tean täpselt, mis juhtus,” sähvas krahv. „Sa kasutasid seda pagana jaapanlaste džudžitsut, mida sa nii kangesti tahtsid õppida. Ma teadsin, et see lõpeb pahasti.”
„Aga arvatavasti ei tea sellest keegi peale sinu,” protesteeris Marcia. „Vaesele George’ile oleks väga alandav tunnistada, et üks naine on ta kõigest sõrmeliigutusega pikali lükanud. Aga ma kadusin otsekohe, ja kui keegi teda nägi, oleks too lihtsalt arvanud, et ta on liiga palju joonud.”
Krahv heitis käed üles.
„Sa oled lootusetu, parandamatu! Taevas teab, mida ma sinuga teha saan!”
Marcia tuli talle natuke lähemale.
„Lihtsalt lepi minuga niisugusena, nagu ma olen, papa.”
„Vaat seda ma ei kavatse teha,” kinnitas krahv. „Tegelikult nüüd, kui ma selle üle mõtlen, on mul kogu probleemile teistsugune lahendus.”
„Ma kahtlen selles,” ütles Marcia. „Ja ma pean seda täna õhtul kuulama? Ma tahan magama minna.”
„Mina ka,” vastas krahv. „Samal ajal sa sunnid mind ja nüüd pead sa sellega leppima.”
„Mida sa sellega tahad öelda?” päris Marcia.
Krahv istus tugitooli.
„Ma sain täna Prantsusmaalt kirja, mis oli minu meelest väga huvitav,” alustas ta. „Tegelikult tuli kaks kirja, aga ma ei mõelnud nendele seoses sinuga, kuni alles nüüd, kui sa mulle rääkisid, et solvasid väga tähtsat noormeest ja andsid talle korvi. Ka oled sa teinud tast naerualuse ja seda ta küll sulle ei andesta.”
Marcia kehitas õlgu.
„Ma ütlesin sulle, et mul on kahju. Ma tegelikult ei tõuganud teda purskkaevu. Aga ma pidin ennast kaitsma.”
Krahv tõmbas hinge, otsekui püüaks ta oma meelepaha talitseda.
Siis ta ütles:
„Noh, kahju on tehtud ja olematuks seda enam ei tee. Aga ettekäände sinu kadumiseks seltskonnalavalt peame küll leidma, ning see on täitsa kerge nende kahe kirja tõttu, mis ma Prantsusmaalt sain.”
„Kellelt need olid?” küsis Marcia.
„Esimene,” vastas krahv, „oli Roux’ hertsogilt, kutsudes mind sinna nii kiiresti kui võimalik vaatama hobuseid, kes tema arvates mind üsnagi huvitaksid.”
Nüüd taipas Marcia, kellest isa rääkis. Roux’ hertsog oli tuntud parimate võidusõiduhobuste poolest Prantsusmaal.
Marcia teadis, et isa oli hertsogiga mõnda aega nende aretusmeetodite kohta kirjavahetust pidanud.
Kaks omanikku pidid arutama, kas nad peaksid vahetama täkke.
Nad olid kindlad, et kasvatavad hobused, kes oleksid võidukad nii Prantsusmaal kui ka Inglismaal.
Hertsog oli, Marcia mäletas, kuidagi sugulane tema isaga, kelle vanavanaisa oli abiellunud Roux’ perekonna liikmega.
Ta polnud hertsogit kunagi kohanud, kuid oli kuulnud isa sageli temast rääkimas.
Krahv oli olnud sõber hertsogi isaga, kes oli viibinud jahipidudel Woode Hallis, kui Marcia oli veel laps.
Ta imestas, kuidas see temasse puutus, kuid ta oli nõus, et antud olukorras oleks sõit Prantsusmaale tark tegu.
„Teine kiri, mille ma sain,” rääkis krahv, „oli hertsogi tädilt komtess de Soissons’ilt. Ma mäletan, et rääkisin sulle, et tema oli sinu ema sõbranna, kui nad olid tüdrukud. Ma nägin teda möödunud aastal, kui ta käis Inglismaal.”
„Jah, muidugi, papa,” vastas Marcia. „Ma mäletan, et sa rääkisid komtessist ja ütlesid, et ta on sarmikas.”
„Tema ütleb oma kirjas,” jätkas krahv, „et ta on väga mures oma vennapoja, hertsogi pärast teatavates küsimustes, mida ta ei soovi paberile panna, aga millest ta räägib mulle, kui me kohtume. Ta igatseb, et vennapoeg abielluks ja asutaks perekonna.”
Marcia ahhetas natuke üllatusest, kuid ei seganud vahele.
„Kahjuks,” jätkas isa, „keeldub noormees sellest, ja järelikult on Roux’ perekond meeleheitel, et temast ei jäägi maha poega, kes pärib tiitli, mis siis täielikult välja sureb.”
Marcia tundis, kuidas ta jäigaks tõmbub. Ta tajus juba ette, mida ta nüüd kohe kuuleb.
„Seepärast olen ma otsustanud,”