Armastuse varjus. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
tõusis aeglaselt, kõndis lapsega aeglaselt maabumiskohale ja näitas näpuga Konstantinoopoli poole.
Kaks venelast hakkas sosistama.
Nadina naasis aeglaselt tooli juurde ja istus.
Selsamal momendil tegi üks mees äkilise liigutuse vasakul oleva majakese poole.
Nadina karjatas.
“Ei, te ei tohi sinna minna!” hoiatas ta. “See on keelatud!”
Venelane vahtis teda nagu mingisugust tüütut naist ja astus uksest sisse.
Nadina hoidis hinge kinni ja palvetas mõttes, et inglane on peitu pugenud.
Ent venelast tabas toas üllatus.
Patju täis kuhjatud diivanil lamas ülisuur türklane, seljas hommikumantel ning jalas puhvis pantaloonid.
Türklase peas oli punane tuttmüts ja tema kõrval vedeles piip.
Ta magas, nägu padja sees ja käsi lõual, justkui tahaks oma pead varjata.
Teda polnud lihtne märgata, sest ribikardinad olid akende ette tõmmatud.
Türklane norskas, nii et väike tuba kajas.
Venelane jäi seisma ja teda jõllitama, kuni taipas, et on teinud vea.
Seejärel naasis ta mööda tuldud teed välja.
Teine venelane polnud sammugi astunud, vaid seisis Nadina kõrval.
Majast väljuv mees raputas pead.
Nad kiirustasid sõnatult lootsiku poole ja andsid käsu, mispeale aerumehed sõudsid merele.
Nad ei liikunud näidatud suunas, vaid pöörasid paadi ümber ja naasid Mustale merele.
Nadina tundis suurt kergendust, mis tahtis ta lausa jõuetuks muuta.
Ta teadis täpselt, mis võinuks juhtuda, kui venelased oleksid tagaaetava leidnud.
Too oleks lootsikusse lohistatud ja kaasa võetud, et teda hiljem kahtlemata üle kuulata ja piinata.
Nadina oli tundmatu mehe napilt päästnud.
Et venelane ei lausunud sõnagi, siis polnud Nadinal aimugi, mille too oli väikesest majast leidnud, kas inglane oli peitu pugenud või suutnud tagaajajaid ninapidi vedada.
Inglast polnud ikka veel kusagil.
Nadina ootas ja kikitas kõrvu, kuid tüdines peagi ja tõusis.
Ta kõmpis, laps kaisus, majakese juurde ja küsis: “Kas olete seal? Nad läksid minema!”
Veidi aega valitses vaikus ja siis kõlas vastus: “Kas olete kindel?”
“Nad sõitsid tagasi Mustale merele.”
“Sel juhul pean jumalat ja teid päästmise eest tänama,” kostis inglane.
Nadina vakatas viivuks ja küsis: “Kas saite kõik, mis vaja?”
Samal ajal mõtles ta, mida ta ikka saab teha, kui mees peaks eitavalt vastama.
Teenijatele ei tasunud öelda, et majas viibib võõras mees.
Õnneks pidasid nood pärast lõunasööki siestat nagu kõik selle maa elanikud.
Isegi valvurid magasid, selle asemel et aias vahti pidada.
Neid ei varitsenud ükski oht.
Ent iga tähtsa türklase majas või palees leidus valvureid.
Nannk Osman oli äärmiselt tähtis tegelane.
Ta oli suurim toiduainetega varustaja ja tema kaup rändas kõikjalt Euroopast Türki.
Vastutasuks ostis Euroopa Türgilt viinamarju, pirne, granaatõunu, köögivilju ja kala, mis tõid Konstantinoopolile hädavajalikku raha sisse.
Osman oli alustanud karjääri värskelt püütud austrite praadimisega kaasaskantaval pliidil ja nende müümisega rahvarohketel tänavatel.
Ta oli müünud ka kurgitäidisega pilaffi, hagist ja ülipopulaarseid rupskeid.
Peagi oli Osman avanud oma poe turul ja seejärel linnast väljas mitu kauplust, mida tekkis iga aastaga üha juurde.
Konstantinoopolis leidsid sujuvalt aset muutused.
Nii sujuvalt, et isegi praegu oli linnavanematel seda raske uskuda.
Ometi oli viimane sultan kõike uskumatult kiiresti muutnud.
Abdulmecit oli verminud münte, ehitanud esimese silla üle Kuldsarve lahe ja loonud paljude vanamoeliste türklaste meelehärmiks uue rahvarõivamoe.
Romantilised puhvis pantaloonid, sooblinahast ääristusega kaftanid ja poolemeetrise kõrgusega turbanid kadusid näiliselt üleöö.
Nende asemele tulid ametlikud liibuvad pikad püksid, pikk ja igav must pintsak ning muidugi tuttmüts.
See oli Marokost pärit riietumisstiil, mis levis ühelt inimeselt teisele.
Vaatamata protestile, oli lääne mood võidule pääsenud.
Nadina muretses nüüd sellepärast, kas tööandja oli need riided supelmajakesse jätnud.
Kodus olles kandis Nannk Osman tihti vanamoelisi laiu türgi riideid, sest need olid mugavamad.
Nadina oli näinud teda neis hommikul, kui tööandja kiirustas suplema.
Ent siiski kartis Nadina, et inglane ei leidnud midagi, millega oma alastust varjata.
Kui ta mehe vastust ootas, ilmus too tema selja taha.
Neiu ohhetas tulijat nähes.
Võõras oli pikka kasvu, kuid õnneks oli ka Nannk Osman pikk ja laiaõlgne.
Mees kandis musti pükse ja pikka pintsakut.
Tema särk oli omamoodi veider.
See oli üks Nannk Osmani laiadest valgetest kodupluusidest.
Nadina pani nüüd tähele, et külaline on väga nägus.
Mehe tumedad juuksed olid üle nurgelise otsmiku kammitud.
Tal olid ehtinglaslikult selged näojooned.
“Kuidas saan teid enda elu päästmise eest tänada?” küsis mees vaikselt.
“Teil vedas, et olin siin,” sõnas Nadina, “kuid nüüdseks on nad läinud ja arvan, et nad ei julge tagasi tulla.”
“Ma tänan teid kogu südamest,” lausus inglane. “Teist oli väga kaval aega võita. Kui teid kuulasin, sain kohe aru, et teete just seda.”
“Ma kartsin kohutavalt,” tunnistas Nadina, “et te ei leia sobivaid riideid, millega võiksite siit lahkuda.”
“Tagastan need kohe, kui olen enda asjad üles leidnud,” lubas inglane.
Nadina vajus viivuks mõttesse.
“Selle maja omanik,” ütles ta, “sõitis kolmeks päevaks ära. Kui saaksite tuua riided tagasi nii, et keegi teada ei saa, säästaksite mind suurest selgitustööst.”
Inglane silmitses teda läbitungivalt.
Jäi mulje, nagu olnuks neiu palvel mingisugune tagamõte.
Mees naeratas.
“Muidugi teen nii, nagu palusite,” lubas ta. “Pean tunnistama, et mind hämmastab, kui kärmelt teiesugune noor naine mind vähimagi selgituseta aitas. Oleksin võinud vabalt surra.”
“Mul on peitmisega varasemaid kogemusi,” tunnistas Nadina muiates.
“Miks peaksite peituma?” küsis inglane. “Arvasin, et pärast sõda on inglased Türki vägagi teretulnud.”
Nadina pööras pilgu mujale ja lausus: “Ma pole inglane, vaid prantslane. Minu nimi on Nadina Revon.”
“Sel juhul, mademoiselle Revon, annan teile au!” hüüatas inglane.
Nad astusid aeda, kus mees lisas: “Arvan,