Lummuses. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
sellistel tingimustel naist võtta!”
„Miks mitte? Ta on hästikasvatatud neiu – sellele ei saa keegi vastu vaielda –, mulle on öeldud, et ta on kaunis, ja ausalt öeldes, Harry, arvan ma, et on õige aeg abielluda.”
„Ma olen seda viimased viis aastat arvanud!” ütles tema sõber. „On aeg kodu luua ja pärija muretseda.”
„Sa räägid nagu minu vanaema.”
„Su vanaema räägib mõistlikku juttu, aga vana sõbrana pean ma sind hoiatama, et see pole õige viis abiellu astumiseks.”
„Sa räägid muidugi nagu autoriteet!” ütles hertsog narrivalt.
„Ei, aga võin sulle üht öelda: ma ei seo end kunagi ühegi naisega, kui ma pole täiesti kindel, et ma teda armastan ja hommikusöögi ajal tema juttu välja kannatan.”
„Pole mingit seadust, mis käsiks abikaasaga hommikust süüa,” vaidles hertsog.
„Pole ka mingit seadust, miks käsiks teda kuulata,” vastas Harry, „aga see on abielu juures paratamatu.”
Hertsog seisis seljaga kamina poole ja tema näoilme väljendas kangekaelsust.
„On väga kerge, Harry,” ütles ta, „halvustada ja vigu leida, aga sina ja mu vanaema olete ühel meelel paljude minu sugulastega, öeldes, et ma peaksin abielluma!”
„Ja peaksidki,” pomises Harry.
„Aga ma pole poisike, kes armub ilusasse näolappi,” jätkas hertsog, „ja ma pole ka nii poolearuline, arvamaks, et äsja kooli lõpetanud tüdruk on iseäranis kaasakiskuv või teab midagi neist teemadest, mis mind huvitavad.”
Harry tahtis midagi öelda, kuid hertsog peatas ta.
„Lase ma lõpetan,” ütles ta. „Ma olen selle hoolikalt läbi mõelnud. Kuna ma ei taha abielluda lausa huupi, pean ma abielluma noore naisega. Ma loodan, et see naine on piisavalt intelligentne, et oskab end nii minule kui ka mu sõpradele meeldivaks teha, ja kui ta on hästi kasvatatud, siis kaunistab ta lauaäärset seltskonda ja õpib kiiresti olema hea perenaine.”
„Ma nõustun kõige sellega,” ütles ta, „aga mis siis, kui te kahekesi jääte?”
Hertsogi näole ilmus nõrk naeratus, kui ta vastas:
„Selle koha pealt, ma tunnistan, on su jutus iva. Aga ei pea ju kahekesi olema või kui, siis vaid harvadel juhtudel?”
Ta kõndis enne selgitamist üle toa:
„Vanasti, nagu sa tead, ei elanud siin majas ainult hertsog ja hertsoginna, enne kui mu vanavanaisa oma tiitli päris, elasid siin Chesteri markii ja markiis!”
Ta jätkas kerge naeratusega:
„Olid ka nende lapsed, muud sugulased, vanaemad, vanatädid, nõod, vanad sõbrad, kaplan, põetajad, guvernandid, igat liiki õpetajad! Õigupoolest oli maja kogu aeg inimesi täis, lisaks külalised, keda tollaste päevikumärkmete alusel lõbustati pillava külalislahkusega aasta läbi.”
Harry naeris.
„Sellist pater familias’e elu sa siis plaanidki? Või peaksin sind kutsuma kuningaks omaenda õukonnas? Ma loodan, et mind kutsutakse õuenarriks.”
„Kas sa võiksidki olla midagi muud?” küsis hertsog. „Aga tõsiselt, Harry, saad sa mõttest aru?”
„Muidugi saan ja ma loodan, et su papist hertsoginna on täpselt selline nagu sa loodad, marionett, kes nöörist tõmmates tantsib, kuni sa lahkud ja teda eirama hakkad.”
„Lõpeta jutlustamine,” nõudis hertsog. „Sa tead väga hästi, et see on traditsiooniline eluviis alates Elizabethi ajast, mil esimene Chester endale lossi ehitas ja kuninganna külla kutsus.”
„Kas ta tuli?”
„Loomulikult. Ja Chester kulutas tema lõbustamiseks pööraselt palju raha.”
„Kuningannat sa kutsuda ei saa, sest kes ikka tahaks Windsori leske?” ütles Harry. „Aga Wales’i prints kahtlemata naudiks su pidusid, nagu ka Isobel.”
Viis, kuidas Harry krahvinna nime mainis, andis mõista, et tegu oli küsimusega.
„Jah, nagu ka Isobel,” kordas ta aeglaselt, vaadates sõbrale otse silma.
„Sel juhul võin ma su hertsoginna heaolu nimel loota, et ta on poolearuline,” ütles Harry. „Vastasel korral kõrvetab teda Isobeli terav keel ja, kui sa seda ei takista, puhkeb ta nutma esimese viie minuti jooksul pärast Isobeli saabumist.”
„Ma võin Isobeli ohjeldada,” vastas hertsog, „ja ma ei luba tal midagi säärast korda saata.”
„Arvan, et sul ei õnnestu teda takistada,” ütles Harry. „Ta võitleb nagu emalõvi kõigi konkurentide vastu ja su abikaasal pole võrdseid võimalusi, kui küünised mängu tulevad.”
„Selleni asi ei lähe,” ütles hertsog teravalt. „Ma hoolitsen selle eest, et kõik, ka sina, kohtlevad mu abikaasat lugupidamisega.”
„Ma olen alati mõelnud, et sõna „lugupidamine” nagu ka „kohus”, „kohustus” ja „vastutus”, on ülimalt igav,” ütles Harry. „Kui su naisel vähegi mõistust on, tahab ta palju rohkemat kui lugupidamist.”
„Ole vait, Harry!” käskis hertsog. „Sa üritad mind Northallertoni hertsogi pakkumise vastuvõtmist kahetsema panna. Homme lähen ma Towersisse ametlikult tema tütre kätt paluma.”
Harry Sheldon ei vastanud ja pärast hetkelist vaikust ütles hertsog:
„Pagan võtaks, mis siis alternatiiv on? Sa ju tahad, et ma abielluksin. Minu kallal on selle pärast aastaid näägutatud ja nüüd püüad sa teele takistusi seada. Kui ma ei abiellu Caroline Allertoniga, siis saab mu naiseks mõni teine kogenematu koolitüdruk.”
Hetkeks valitses taas vaikus. Siis ütles Harry:
„Muidugi ei tooks keegi teine sulle nii palju maad kaasa.”
„Muidugi mitte! Ja mis iganes juhtub, õnnistavad järgnevad Chesteri põlvkonnad mind nende nimel tehtud eneseohverduse pärast.”
„Eneseohverduse? See on küll õige sõna!” ütles Harry. „Või peaksin ma ütlema, et sa müüd oma vabaduse „sandikopikate” eest maha?”
„10 000 aakri eest,” ütles hertsog lakooniliselt.
„Mul on tunne,” ütles Harry prohvetlikult, „et sa maksad ühel või teisel viisil iga aakri eest eraldi.”
Hertsog naeris.
„Kui ma veel mõnd su sünget ennustust kuulen, saadan su Londonisse tagasi,” ütles ta. „Sul on veel üht klaasi šampanjat vaja! Ah jaa, ma unustasin sulle öelda – mu paljude teiste külaliste seas on ka isuäratav Marguerite, kes saabub täna õhtul siia just sinu jaoks.”
Harry Sheldon ajas selja sirgu ja ta silmad lõid särama.
„Ta võttis kutse vastu?”
„Innuga!” vastas hertsog. „Ja – hoia hinge kinni – ta tuleb üksinda. Kahjuks hoiavad kohustused James’i Buckinghami palees kinni.”
Harry Sheldon hüüatas vaimustunult.
„Silvanus, sa oled tubli! Sa tõid mu ellu jälle rõõmu ning ühel päeval teen ma sinu heaks sama.”
„Ma võtan sind sõnast!” ütles hertsog. „Jumal teab. Kui minust abielumees saab, võib mul su abi vaja minna.”
Teine peatükk
„Te olete väga vaikne!” kurtis Northallertoni hertsog süüdistavalt. Ta rääkis kõigiga, kes parajasti lõunalauas istusid, kuid vaatas Caroline’i otsa.
Elfa vaatas samuti ebakindlalt tema poole. Ta oli teadlik, et Caroline hoiab end suurte raskustega vaos.
Teda valmistati uudiseks ette sel hommikul, kui isa ta