Armsam tüüri juures. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
ja lootis, et too neetud naine ei jää hiljaks, sest ta tahtis koidu ajal lahkuda.
See tähendas, et laev pidanuks sadama kaugemas osas ankrus seisma.
Conrad oli üllatunud, nähes, et hoolimata varajasest ja külmast hommikust oli üsna suur rahvahulk teda laevale saatma tulnud.
Ta polnud kuulsusega harjunud, olnud palju aastaid tavaline mereväeohvitser, kelle tulekud ja minekud tavainimesele suurt korda ei läinud.
Kui kaarik kaile jõudis, kõlasid rõõmuhüüded meeste ja naiste hulgast, kellest viimastel olid abikaasad või kallimad Võitmatu meeskonnas.
Hoolimata sellest, et laev seisis võimalikult kai lähedal, oli nende vahel siiski vesi ja Conradit ootas sinine paat, et teda laevale viia.
Laevale jõudis ta nii, nagu admiraliteedi reeglid ette nägid.
Paadis saatsid Conradit merejalaväelased, valgete kinnastega poisid laeva äärtel vinnasid ta üles, pootsmanite abid mängisid pille, ohvitserid ootasid teda ahtritekil, et kätt suruda, kuigi nad olid teda alles eile näinud.
Kuid see oli ametlik sündmus ja merevägi viis oma toimingud alati korrektselt läbi.
Vormiliselt nõuti, et kapten võtab Võitmatu enda juhtimise alla, käies laeva viimse kui sopini läbi, nagu tutvuks sellega esimest korda.
Conrad oli juba paljude meeskonnaliikmete nimed selgeks saanud ja võtnud endale südameasjaks teada kõigi nimesid enne kanalist väljumist.
Tal oli hea mälu ja ta teadis, et Atlandi ookeanile jõudes on tal selge, kui palju on igal meremehel lapsi, kes ootas perre lisa ja kes olid end tubli dokitöölisena tõestanud.
Kui Conrad ringkäigu laeval lõpetas, kutsus ta oma kajutisse esimese leitnandi Deakini, kellega koos ta Tiigril teenis.
Conradi isiklik stjuuard Barnet oli valmis pannud paksupõhjalise laevakarahvini veiniga, mida ta klaasis serveeris, ja Conrad, võtnud peast kuldlindiga kübara, istus mugavasse nahktugitooli ja Deakin tegi sama.
“Mul on seda raske uskuda,” sõnas Deakin, kuigi oli seda viimase paari nädala jooksul sadu kordi teinud.
Ta vaikis, aga kuna Conrad ei vastanud, jätkas Deakin:
“Seda oli arvata, et teile korralik laev antakse, aga seda ei osanud küll oodata, et te tordist magusaima kirsi kahemastilise näol saate!”
“Meil on väga vedanud,” nõustus Conrad. “Kuid peame end siiski veel tõestama, kuigi sellega tuleb kahjuks oodata seni, kuni oma külalise Antiguale viime.”
Deakin näis üllatunud ja Conrad selgitas:
“Me ei saa ju relvastatult lahingusse astuda, naisterahvas pardal!”
“Muidugi mitte,” vastas Deakin. “Kuid ma tean, et seal kandis on mõned Prantsuse laevad ja kui me juhuslikult mõnele peale satume, siis ei saa me ju ometi põgeneda!”
Conradi silmis oli lõbus helk, kui ta vastas:
“See oleks mõeldamatu! Loodame, et preili ei hakka pirtsutama, kui püssikuulide vilinat kuuleb!”
Deakin naeris ja teades, et loodavad kapteniga sama, tõstis klaasi.
“Tiiger Horni terviseks!” sõnas mees. “Et nii teie kui laev tõestaksite oma võitmatust!”
Väljas oli pime ja Võitmatu tuled peegeldusid rahutul veel, mis vastu laeva külgi pritsis, kui valvur ahtritekil teatas:
“Härra, nad tulevad!”
Conrad, kes oli viimased tund aega edasi-tagasi marssinud nagu puuri pandud lõvi, vaatas kai teise otsa.
Ta silm eristas laternaid suurel ja luksuslikul tõllal, mida vedasid neli hobust, kes aeglaselt astusid paadi suunas, kus kuus Võitmatu meeskonnaliiget juba tunde külmast vabisedes ootasid.
“Neetud naine! Oligi juba aeg!” pobises Conrad omaette.
Kuigi ta tundis kergendust, et külalised viimaks saabusid, ei suutnud ta alla suruda pahameelt, mida nende hilinemine tekitas.
Conrad pidi end kokku võtma, et seda mitte välja näidata, kui leedi Delora saabus laeva välisministeeriumi ametniku saatel, kes Conradi eeldusel naisega Londonist siia sõitis.
Ametnik oli keskealine mees, kes kätt välja sirutades ütles:
“Kapten Horn, minu sügav kahetsus, et nii hilja tulime. Meil juhtus teel mitu äpardust, kuid loodetavasti pole me teie aega liialt viitnud.”
“Mul on hea meel, et te turvaliselt kohale jõudsite,” õnnestus Conradil vastata, ilma et hääletoon liiga külm või sarkastiline oleks.
Conrad kahtlustas, et hilinemise põhjustas naine, kes just pardale astus, ja oletas, et too oli kas liiga hilja reisiks valmis jõudnud, mis oli naistele iseloomulik, või ta oli korraldanud mõne stseeni, mis oli aega raisanud.
“Minu nimi on Julius Frobisher,” sõnas ametnik, “ja vikont Castlereagh palus mul teile edastada õnnesoovid ametikõrgenduse puhul ning tänusõnad selle eest, et leedi Delora ei jõua ainult ohutult Antiguale, vaid ka saab end mugavalt tunda.”
“Aitäh,” vastas Conrad. “Olen välisministeeriumile heade sõnade eest väga tänulik.”
Härra Frobisheri kõrvale ilmus tumedasse riietatud kogu.
“Preili, lubage tutvustada: kapten Conrad Horn!” sõnas Frobisher.
Vali tuuleiil kandis lausutud sõnad laiali, ametnik pidi haarama kõvakübarast, et see peast ei lendaks.
Naisterahvas tema kõrval mässis end tihedalt keebi sisse.
“Härra, oleks vist parem, kui kohe preili eluruumid korda seaksime,” lausus Conrad.
“Aga muidugi! See oleks mõistlik!” nõustus härra Frobisher.
Conrad läks ees, näidates teed, talle järgnesid leedi Delora ja härra Frobisher, seejärel veel üks naisterahvas, kellele teda ei tutvustatud, kuid kes oli arvatavasti preili saatjadaam, ning viimasena tuli teenija, eakam naisterahvas, kes aeglaselt edasi liikus, tirides nahkkohvrit, mis tundus väga väärtuslik.
Conrad läks üle ahtriteki nende ruumide poole, mis oleksid pidanud kuuluma talle.
Ta jõudis kajutiteni ning astus kõrvale, et leedi Delora saaks sisse astuda, kui tema juurde tuli noor mereväekadett.
“Vabandage, härra,” sõnas kadett tasa, “mereväekapten soovib teiega rääkida. Asi on pakiline.”
Conrad teadis, et kuna sellest praegu teatati, siis pidi tegu olema olulise asjaga.
Ta pöördus Deakini poole, kes seisis ta kõrval.
“Leitnat, jätkake ise.”
“Jah, söör!”
Deakin, kes leidis igas olukorras lahenduse, järgnes naistele kajutisse ja Conrad kiirustas alumisele tekile, et teada saada, mis valesti oli.
Tegelikult oli asi vaid valesti paigutatud mereväe musketite kuulides, mis olid alla võetud, kuid mida polnud relvalattu hoiustatud.
Mereväekapten oli kartnud, et laev sõidab nendeta ära, ning kulus tervelt tund, enne kui ta hirm kadus ja puuduolev laskemoon leiti.
Selleks ajaks oli Conradi arvates aga juba liiga hilja, et leedi Delorat külastada, ja Deakini sõnade kohaselt oli kõige eest hoolitsetud.
Ta ütles, et preili oli pärast reisi niivõrd väsinud, et heitis kohe voodisse, soovimata isegi osaleda õhtusöögil, mis teda ootas.
Conrad sai ka teada, et härra Frobisher läks tagasi maale.
“Ausalt öeldes arvan,” sõnas Deakin muiates, “et ta jääb kergesti merehaigeks ja tahtis seetõttu hotelli minna, kus ta endale ööseks toa võttis.”
“Ma pean oma äraoleku pärast vabandama,” ütles Conrad.
Esimese leitnandi silmis põles tuluke.
“Ma usun, et tal oli nii hea meel oma kohustustest