Armastuse lahing. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
juhul ei oleks ma sind kaasa võtnud.”
„Vabandust, söör,” ütles Nickolls, „aga mida ma peaksin vastama, kui keegi küsib, milline auaste teil sõjaväes oli?”
„Ütle, et ma olin kapten, sest ohvitseri auastme saamiseks olin liiga vaene ja liiga suur mässaja, et ära teenida kiiret edutamist.”
Lord Cheriton mõtles korraks, enne kui lisas:
„Jäta mulje, et me oleme sisimas sõjast haavunud ja otsime kohta, kuhu rahulikult elama jääda.”
„Väga hea, söör.”
„Nickolls, meil tuleb käigu pealt palju improviseerida.”
Kõnelemise ajal hakkas lord Cheriton hobust vaikselt nõlvakust alla juhtima ja küla poole suunduma. Tema näoilme oli surmtõsine ja hirmuäratav nagu mehel, kes läheb lahingusse.
Lord Cheriton jättis Nickollsi Koera ja Pardi pubi ette ning liikus ise edasi mööda kitsast ja tolmust teed, kuni jõudis parki ümbritseva kivimüüri sissekäigu juurde.
Müür oli väga kehvas seisus ja lagunes, ning värav, mis oli kunagi sepistatud rauast, toetus kahele tugisambale, mille otsas kõrgusid kaeluskotka kujud, oli nüüd hingedelt maha vajunud.
Üks kujudest oli sambalt alla kukkunud ja teine oli mattunud metsviinapuu väätidesse.
Lord Cheriton ratsutas edasi mööda teed, mis oli sammaldunud ja kunagi alleena kõrgunud tammede asemel vedelesid nüüd teepervel mädanenud tammeoksad.
Kauguses paistis maja, ja kõik, kes lord Cheritoni tunnevad, oleksid öelnud, et tema nägu oli hetkel sünge ja see sarnanes ebatavaliselt palju leopardile.
Maja, mis oli ehitatud punastest tellistest, moodustas ümbritsevate puude vahel huvitava kontrasti.
Maja poole ratsutades meenutas Lord Cheriton ühte varajast hommikut, kui ta püüdis merelt tulevat udu ja hallusesse mattunud küla ära kasutades mööda sama teed minema hiilida.
Tema selg valutas väljakannatamatult eelmisel ööl saadud piitsahoopidest. Kasutatud piits lõi vanad armid seljal uuesti veriseks ja ta teadis, et magamistoa aknast ja mööda vihmaveetoru alla ronides hakkasid kõik haavad uuesti veritsema.
Aga tol hetkel oli kõige olulisem soov põgeneda, vabaneda kõigest, mis oli muutunud väljakannatamatuks.
Sellel hetkel vandus ta, et ei tule siia kunagi tagasi. Sellest hoolimata oli ta nüüd taas siin ja ratsutas maja poole, mida ta kunagi jälestas ja vihkas. Maja oli olnud täis vägivalda, mis tundus ähvardavana isegi siis, kui ta jõudis Indiasse ning tema ja isa vahele jäi kaks kontinenti.
Ta jõudis majale lähemale ja nägi rahuldustundega, et katuses olid suured augud ning paljudel akendel puudusid klaasid.
Tundus, nagu see oleks olnud alles eile, sest ta mäletas nii selgelt, millised tunded teda valdasid, kui ta 1805. aastal koos oma rügemendiga Inglismaale naasis. Kindral Arthur Wellesley purjetas tol korral nendega koos.
Pärast üheksat Indias veedetud aastat tundus Inglismaa esialgu väga võõras.
Ta oli põgenedes kõigest 15-aastane, kes ei teadnud elust suurt midagi, aga ta oli õppinud – jah, ta oli oma õppetunni saanud – ja seda nii raskel kombel.
Ta õppis meheks olemist Mallabelly paksus džunglis, kus teda ümbritsesid Seringapatami kindlusest heidetavad mürsud ja granaadid, samuti karastasid Mysore’s valitsev leitsak ja palavik.
Ta oli tihti mõelnud, et kuidas tal üldse õnnestus need aastad üle elada, sest sõjaväkke värbamiseks valetas ta ennast kolm aastat vanemaks ja pidi suhtlema meestega, kes olid nii jõhkrad, et ta kartis neid rohkem kui vaenlast.
Igal juhul eelistas ta pigem seda kui isa türanniat ja julmust.
Kummalisel kombel avastas ta aastate möödudes, et leidis enda valitud teel õnne, sellise õnne, mida üks mees saab tunda ainult siis, kui ta on iseenda peremees.
25-aastaseks saades otsustas ta, et minevik on minevik ja ta elab ainult Stuart Bradleigh’ nime all, mille ta endale sõjaväkke saamiseks võttis.
Kuid ühel päeval, kui rügement ootas koos söör Arthuriga Dealisi kontinendilt lahkumisluba, kutsuti Bradleigh kindrali kabinetti.
Ta mõtles, mis võib olla kutse põhjuseks, sest 11 aastat ei olnud ta teinud ega soovinud muud, kui teenida oma ülemuse alluvuses.
Ta teadis, nagu teadsid kõik söör Arthuri alluvuses töötanud sõjaväelased, et kindral saadetakse sinna, kus toimub sõda ja ta valib välja ning võtab endaga kaasa ainult parimad mehed.
„Seersant Bradleigh,” ütles söör Arthur, kui ta ruumi sisenes ja kindralile au andis.
„Söör!”
„Kas vastab tõele, et te astusite sõjaväkke valenime all?”
See oli küll viimane asi, mida lord Cheriton lootis kuulda ja hetkeks ei suutnud ta vastata.
Ta oli selle nimega juba nii harjunud, et oli oma pärisnime peaaegu unustanud.
„Jah, söör!” ütles ta lõpuks ja tema hääl kõlas väga kummaliselt.
„Ja teie pärisnimi on John Heywood?”
„Jah, söör!”
„Sellisel juhul, seersant, pean teile teatavaks tegema, et teie isa suri ära!”
Lord Cheriton ei suutnud midagi öelda, sest mõtles endamisi, kui hea meel tal sellepärast on ja et tegemist on parima uudisega, mida ta kunagi kuulnud on.
„See tähendab,” ütles söör Arthur tasaselt, „kui ma õigesti aru saan, et tegelikult olete te lord Cheriton!”
Hetkeks oli seda võimatu mõista.
Ta ei olnud kunagi tiitlile mõelnud. Ta mäletas ainult seda, et tema isa oli koletis, türann ja elajas, keda ta iga oma ihuliikmega vihkas.
„Lord Cheriton?” vastas ta totakalt.
„Asjaolusid arvestades,” jätkas söör Arthur, „kas te soovite sõjaväest erru minna?”
„Ei, söör! Kindlasti mitte, söör!”
„Minu teadmiste kohaselt pärite te märkimisväärse varanduse.”
Ta ei vastanud ja söör Arthur jätkas:
„Teie jurist on siin ja kui te soovite sõjaväest lahkuda, siis garanteerin teile selleks loa.”
„Tänan teid, söör.”
Toas valitses hetkeks vaikus, seejärel ütles söör Arthur vaikselt:
„Asjaolusid arvestades soovitan teil osta endale kõrgem auaste. Ma aitan teid igal võimalikul viisil ja võite kindel olla minu soovituskirjale.”
Ei jäänud muud üle, kui seda tähistada ja pobiseda midagi tänutaolist.
Söör Arthur tõusis püsti ja sirutas käe välja.
„Lord Cheriton, tere tulemast minu meeskonda.”
Praegu meenus talle, milline uhkustunne teda tol hetkel läbis.
Ta aimas kuidagi vaistlikult, et on ära teeninud usalduse mehe poolt, kellest saab sarnaselt Wellingtoni hertsogiga selle aja kõige suurem kangelane.
Tol hetkel lahkus ta igatahes ruumist pisut ebakindlana ja kohtus hallipäise juristiga.
„Milord, ma pidin teie leidmiseks väga palju vaeva nägema,” vastas vanem mees lähenedes.
„Kas minu leidmine oli siis nii oluline?”
„Äärmiselt oluline! Siin on nimekiri teie isa varandusest ja pangaarvel olevatest säästudest. Kõrgeauline lord, te märkate, et olete saanud väga rikkaks.”
Ta mõistis, et on nüüd rikas mees, aga millegipärast ei rõõmustanud see teadmine teda.
Parema meelega ei võtaks ta oma isalt midagi vastu, isegi mitte tiitlit, aga ta teadis, et seda