Neitsi Pariisis. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
peast,” tunnistas lord Hartcourt. „Eile õhtul pakuti hea aastakäigu šampanjat, kuid seda oli liiga palju.”
„Tundub, et oli tipp-topp pidu,” sõnas Bertram Cunningham nukralt. „Ma ei saa ainult aru, miks sa nii varakult lahkusid.”
„Ma ütlen sulle, miks,” lubas lord Hartcourt, kui nad mööda laia marmortreppi saatkonna halli suundusid. „Nad alustasid oma tavalisi pöörasusi. Terence pritsis tüdrukuid soodaveesifoonidest ja Madeleine – mis ta nimi ongi – kriiskas nii valjusti, et see käis mulle närvidele.”
„Suurvürst Boriss näib olevat temast väga huvitatud.”
„Mis minusse puutub, võib vürst ta endale saada.”
„Tegelikult ei küüni keegi neist Henriette’ini,” sõnas Bertram seltskondlikult. „Ühte tuleb sinu kohta küll tunnistada, Vane, sinu maitse hobuste ja naiste suhtes on laitmatu.”
„Seda olen ma isegi alati arvanud,” nõustus lord Hartcourt. „Tore, et sa oled minuga ühel meelel.”
„Pagan, ma olen alati sinuga ühel meelel, kas pole?” küsis Bertram. „Selles see häda ongi. Kui mina oleksin näinud Henriette’i enne sind, oleksin kindlasti ise teda protežeerima hakanud.”
Lord Hartcourt naeratas.
„Vaene Bertie, kaotasid mulle napilt, mis? Lohutuseks võin sulle öelda, et sa pole piisavalt rikas – sul pole Henriette’i jaoks küllalt raha.”
„Olen valmis sinuga ka selles küsimuses nõustuma,” tunnistas Bertram tüdinult. „Ent võin öelda, et kui ma endale õige pea kallikest ei leia, kujuneb mul Pariiris väga kummaline maine. Kõik sinusugused saksad on end sisse seadnud. Mul lihtsalt ei vea. Kas sa mäletad seda neetud Saksa vürsti, kes Lulu minult ära meelitas? Ma ei suutnud võistelda jahi ja villaga Monte Carlos. Mind oleks juba Lulule auto ostmine peaaegu pankrotti ajanud. Pealegi oli see vilets käula! Kogu aeg läks katki. See on nende kõigiga niimoodi. Iga kell eelistan autole korralikku hobust.”
Nad astusid saatkonna õuele.
„See tuletab mulle meelde,” jätkas Bertram, „mõtlesin osta uue võidusõiduhobuse. Tahaksin kuulda sinu arvamust. Ta on Labrisé tallidest.”
„Sul ei tarvitse rohkem midagi öelda,” katkestas lord Hartcourt sõpra. „Vastus on ei. Labrisé on üks suuremaid sulisid Prantsusmaal. Mina ei puudutaks midagi, mida ta mulle pakuks, isegi kui see oleks eesel.”
Bertram vajus näost ära. „Pagan võtku, Vane, sa võtad mult kogu rõõmu,” porises ta.
„Mis sinusse puutub,” vastas lord Hartcourt, „siis võiksid oma raha palju lihtsamalt ja meeldivamalt naiste peale raisata.”
„Võib-olla on sul õigus,” ütles Bertram rõõmsamaks muutudes. „Lähme ja viskame sellele André väikesele nunnale pilgu peale. Kes teab, ta võib mulle sobida.”
Lord Hartcourt ei vastanud ning sõbrale tundus, nagu kaotanuks ta teema vastu huvi.
Gardenia oli kogu hommikupooliku ootanud kartlikult esmakohtumist tädiga. Neiu magas kaua – palju kauem, kui oli kavatsenud – ning kui ta ärkas, piilusid päikesekiired raskete kardinate vahelt sisse. Voodist tõusnud, lükkas neiu kardinad eest ja heitis esimese pilgu hallikatele Prantsuse katustele, mis näisid lõputuna kaugusse ulatuvat. Sinises taevas lendasid tuvid ja õhus näis olevat võluväge, mis sundis Gardeniat akent valla lööma ja välja kummarduma, hingates vaimustusega sisse Pariisi kevade lõhnu ja värskust.
Eelmise õhtu kahtlused ja hirmud olid kadunud. Oli hommik, päike paistis ja juba oli ta Pariisi armumas. Gardenia pöördus aknalt ära, teadmata, mida edasi teha. Kas ta peaks helistama ja hommikusöögi tellima? Kas ta peaks minema seda ise otsima? Sellal kui ta veel kõhkles, kõlas koputus. Gardenia mähkis end rutuga oma vanasse flanellhommikumantlisse ning paotas ust.
„Votre déjeuner,ma’m’selle16,” kõlas noor hääl, kui neiu koridori kiikas. Gardenia lükkas ukse rohkem lahti ja laskis sisse üsna nipsaka moega prantslannast toatüdruku, kellel oli valge tanu viltu peas ja kelle tumedaist silmadest helkis vastu üleannetus. Tüdruk pani kandiku voodi kõrvale lauale.
„Majapidajanna käskis mul teie asjad lahti pakkida, ma’m’selle,” teatas toatüdruk. „Ta ütles ka, et te kolite täna oma tuppa, nii et tegelikult pole vist praegu mõtet pihta hakata.”
„Ei, tõesti mitte,” vastas Gardenia aeglases ja pisut otsitud prantsuse keeles. Toatüdruku väledat keelt oli raskevõitu jälgida. Üks asi oli rääkida peaaegu täiuslikku prantsuse keelt Inglismaal, hoopis teine kuulata prantslannat, kes rääkis murrakut ja pealegi kaks korda kiiremini kui keegi teine, keda Gardenia eales oli kuulnud.
„Ei,” lisas ta hetke pärast. „Teil on täiesti õigus. Ma panen riidesse, siis viiakse mu kohver ehk teise tuppa ja seejärel oleks mul väga hea meel, kui te minu asjad lahti pakiksite.”
„Väga hea, ma’m’selle.”
Toatüdruk lahkus, heites Gardeniale kõõrdpilgu, mis neiut pisut hämmastas. Mis selle maja teenijatega küll lahti on, mõtles ta, mis muudab nad nii veidraks? Siis meenutasid värske kohvi lõhn ja soojad krõbedad sarvesaiad neiule, et ta on, hoolimata eelmisel õhtul söödust, väga näljane.
Sarvesaiad olid suurepärased, ehkki võil oli kummaline maitse. See ei meenutanud üldse Jersey võid, mida Gardenia oli söönud külakeses, kus ta oli lapsest saati elanud. Ent kohv oli parem kui ükski teine, mida ta oli seni joonud. Gardenia valas endale veel teisegi tassitäie ning asus siis innuga pesema ja riietuma.
Mida ta ka ei tee, ta peab jätma tädile hea mulje. „Esmamulje on alati väga tähtis,” kuulis neiu kõrvus ema sõnu ning korraks tõusid talle silmi pisarad, mis ta rutakalt ära pühkis.
Kleit, mida ta oli eelmisel õhtul kandnud, rippus kapis. Gardenia silmitses seda ja mõistis kevadises päikesevalguses, kui kohutavalt kulunud see on. Kleit oli kuulunud Gardenia emale. See oli tema ainus must kleit, kõik muu kohvris oli värviline, kuigi mitte vähem vilets ja kulunud. Gardenia leidis riideharja ja harjas seelikut. Pori, mis oli seeliku külge jäänud, kui ta rongilt tulles troskat otsis, oli nüüd kuivanud ja tuli kergesti maha. Kuid miski ei suutnud varjata rõivatüki närusust kohtades, kus läige oli ära kulunud, või viledaid kätiseid, kuigi Gardenia oli neid enne teeleasumist parandanud. Kõik tema püüdlused ei parandanud kleidi ega mantli väljanägemist kuigivõrd ning viimaks riietus neiu lootust kaotades ning püüdis vähemalt soengu võimalikult korda sättida.
Õnnetult oma peegelpildist ära pöördudes ja arglikult ukse poole suundudes nägi ta välja väga noor ja väga kaunis, kuigi ta seda ise ei teadnud. Gardenia polnud kuigi pikk ja oli liiga kõhn, et näida moekas, kuid ta hoidis pead uhkelt püsti. Heledad juuksed, mis tõmbusid jonnakalt lokki, ükskõik kui ägedalt ta neid ka ei harjanud, kähardusid ovaalse valge lauba kohal ja raamisid tillukest tumehallide silmade ja lopsaka suuga südamekujulist nägu.
Toast välja paksu vaibaga kaetud koridori astudes tundis Gardenia, kuidas süda jõnksatas. Tuba oli eelmisel õhtul olnud nagu varjupaik, nüüd oli kogu maja eileõhtuse möllu ja lärmi järel vaikne. Kuid peost oli majja jäänud õhus hõljuv liisunud lehk. Trepile jõudes muutus lõhn tugevamaks – sigarisuits, närtsima hakkavad lilled, eksootilised parfüümid ja, kuigi Gardenia seda esmalt ära ei tundnud, alkohol.
Korrus allpool valitses pimedus: koridoris oli valgus kustutatud ja kardinad olid veel akende ees. Gardenia oletas, et sellel korrusel magab tädi, ning suundus alla.
Ta jõudis teisele korrusele ning, astunud paar sammu üle laia kaunilt möbleeritud trepimademe, seisatas kahe avatud ukse juures, mille taga oli arvatavasti peasalong. Neiu vakatas üllatusest.
Tuba oli tohutu suur, ulatudes läbi terve maja, ning Gardenia meelest sisustatud ülimalt ekstravagantselt. Kardinad, mida kroonisid kullatud ja nikerdatud kardinapuud, olid kuldniidiga läbi kootud roosast brokaadist ning sobisid kullaga ehitud valgetele seintele tõmmatud siidkangaga. Ruumis olid nikerdatud kuldraamides peeglid ja mööblipindu
Teie eine, preili (pr k)