Südamehääl. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
praegusel hetkel näha, lisas kärmelt:
„Ma pean minema, ma tõesti pean! Ma ei mõista, kuidas see juhtuda sai, et ma siin nii kaua seisnud ja teiega rääkinud olen. See oli teist hirmus kena, et te mu prossi tagasi tõite. Tänan teid väga… ja head ööd.”
Ta sirutas käe ja mustlane võttis selle vastu.
„Mulle tegi suurt rõõmu, et minuga rääkisite,” lausus ta. „Et te ei arva, nagu väga paljud teised inimesed, et mustlased vaid kelmid ja röövlid on.”
Nende sõnade peale Sabina võpatas. Täpselt samuti olid leedi Thetfordi sõbrad öelnud ja Sabina möönis endamisi, et inglise keeles kõlasid need palju räigemalt.
„Palun unustage sellised asjad,” anus ta. „Te olete teistsugune ja ma olen kindel, et mitte keegi, kes teid tunneks, ei kahtlustaks teid hetkekski.”
Mees tõstis ta sõrmed huultele.
„Tänan teid,” lausus ta õrnalt. „Ja kas ma tohin teid veel vaatama tulla?”
„Ei, ei, muidugi mitte,” vastas Sabina. „Arthur… ma pean silmas lord Thetfordi, saabub homme. Ta oleks šokeeritud, kohutavalt šokeeritud, kui ta saaks teada, et ma niimoodi öösel siia välja tulin ja teiega rääkisin. Ma poleks tohtinud seda teha…”
„Ärge kartke,” sõnas mustlane vaikselt. „Ma ei räägi kellelegi.”
„Ei, muidugi mitte. Ma olen rumal. Lihtsalt on nii hea, kui saan kellegagi rääkida, kes tundub aru saavat.”
„Isegi kui ma vaid mustlane olen?”
„Võib-olla just sellepärast, et te olete mustlane, te aru saategi. Ma ütlesin teile, et inimeste arvates on teil maagilised võimed.”
„Kui mul on maagilised võimed, siis hakkan neid kohe kasutama,” ütles mustlane. „Ma räägin teile, et ühel päeval leiate te tõelise õnne, mitte sellise, mis tuleb kaunist kleidist, edust peol või sellest, et olete inglise lordiga kihlatud. Leiate hoopis õnne, mis tuleb armastusest.”
Mehe hääl oli väga vaikne, kuid selles kõlas kummaline heli, mis pani Sabinat tundma, nagu vibreeriks kogu ta keha sõnade rütmis.
„Meil on üks mustlaslaul, mis räägib armastusest,” jätkas mees. „Ma püüan selle sõnad inglise keelde tõlkida. See algab nii: Armastus on nagu tormine meri, tuleb alistuda selle tugevusele ja suursugususele. See võib su alla neelata, aga sa ei mõista seda kunagi.”
Sabina võttis ootamatult oma käe ära.
„Ma vist kardaksin sellist armastust,” ütles ta ja pöördus ära.
„Oodake üks hetk,” anus mustlane. „Ma tahan teid mäletada sellisena, nagu te praegu olete; tegelikult ma tean, et ei suudagi teid unustada. Oh, mu kullake, paljud mehed hakkavad teile rääkima, et armastavad teid, sest teis on midagi, mis äratab mehe südame ja paneb teie järele õhkama.”
„Ma ei pea teid kuulama,” sosistas Sabina, aga ei liigutanud end.
„Poeedid räägivad alati, et inglise tüdruk on nagu roos,” lausus mustlane. „Aga teie ei ole roos, te olete nagu täht – nagu seegi väike täht, mille ma teile just tagasi andsin – vilkumas taevas mehe kohal, mis teda juhatab, inspireerib ja aina edasi viib ning siiski kättesaamatuks jääb. Täht, mis on kättesaamatu mustlasele, Sabina.”
„Miks peaks te häbenema mustlaseks olemist?” küsis Sabina. „Te peaksite uhke olema… uhke oma inimeste üle, kes on ausad ja vaprad ja abivalmis, kui keegi hädas on. Pealegi olete te kuningas.”
„Mis on kasu on kuningaks olemisest, kui kõik, mida hing ihkab, on siiski kättesaamatu?” küsis mustlane.
„Kuidas saan ma vastata taolisele küsimusele?” imestas Sabina. „Pealegi ei mõtle te oma sõnu ju tõsiselt. Te suudate asjad romantiliseks ja põnevaks teha, ükskõik kas ütlete neid prantsuse või inglise keeles. Aga võib-olla on see sellepärast, et on öö ja see siin on väga romantiline koht.”
Mustlane naeris mahedalt.
„Kas te püüate oma südametunnistust rahustada, väike Sabina? Ma mõtlen kõike, mida teile ütlesin, täiesti tõsiselt. Aga ma ei kiusa teid rohkem täna õhtul.”
Jälle võttis mees neiu käe, aga sedakorda pööras ta pihu ülespidi ja huuled puudutasid ta peopesa. Sabina tundis oma käe pehmuses suudlust, mis oli soe, tugev ja tulvil kirge. Ta tundis värinat ja teda läbis ootamatu vabin. Ta hingamine peatus järsku, nagu jäänuks see hetk igavesti kestma.
Siis jooksis ta äkilises paanikas mehest eemale, läbi aia, heki ja kitsast puutrepist üles terrassile. Tagasi vaatamata jooksis ta otse magamistuppa, tõmbas kardinad kuupaiste ette ja siis seisatas ta kuulatades, mõlemad käed tuksleva südame vastu surutud, mis näis peaaegu ta kergest satiinpihikust välja hüppavat.
Kaugel eemal, nõrgalt nagu ohe tuules, kostsid viiulihelid!
Oli juba koidik, kui Sabina viimaks magama jäi. Ta jälgis läbi kardinapilu viimast kuukiirt kadumas. Ta nägi esimest kahvatut päiksekiirt seda välja tõrjumas ja varje hajutamas, enne kui viimaks uni ta üle võimust võttis. Siis suikus ta rahutusse unne. Esmalt nägi ta hullumeelseid unenägusid, kus mustlane teda sügavast, tumedast veest näis päästvat – kummalistest ohtudest, mis kunagi lõpuni ei kestnud, kuid olid seda hirmutavamad, sest ta ei suutnud neid mõista.
Ärgates leidis ta, et väljas oli juba suur valge ja tuba päikest täis. Ta ärkas tugeva õnnetundega ja arvas, et kõik, mis eelmisel ööl juhtus, oli üksnes unenägu. Siis aga meenusid talle aeglaselt öised sündmused, mis neiut veensid, et ta polnud sugugi maganud, vaid ärkvel olnud.
Nüüd ei suutnud ta ära imestada, kuidas ta end nii halvasti üleval oli pidanud ja nii laiduväärseid asju korda saatnud. Rääkida armastusest hulkurist mustlasega, mehega, kes oli Euroopas ringi rännates end ungarlaseks nimetanud, kuid kellel tegelikult polnudki rahvust, sest rändavatel mustlashõimudel puudus riigitruudus ja nad olid omaette lindpriid. Kuningaks oli mees end nimetanud, aga kelle kuningas ta oli? Ringirändava mustlashõimu!
Sabina tundis, et punastas, kui talle meenus, kui intiimne nende jutuajamine oli olnud, kui palju ta endast mehele rääkinud oli. Nüüd arvas ta, et ta pidi purjus olema, aga ta polnud peale ühe klaasi veini õhtusöögi ajal midagi joonud ja see klaasitäis ei saanud ju mingil seletataval moel teda kella neljani hommikul mõjutada.
End sarjates meenus Sabinale, kui pikk ja kena mees kuuvalgel oli olnud, mustad juuksed laubalt tagasi kammitud ja nahk kuldpruun. Mees näis kummalisena, kui teda võrrelda heledapäiste ja valgenahaliste inglastega, keda Sabina oli kodus ja Londonis nägema harjunud. Aga mehe juures oli kahtlemata märke aadliseisusest ja ta rääkis hästi inglise keelt. Tal oli küll aktsent, aga võõras keel ei valmistanud talle mingeid raskusi.
Igatahes oli mees mõistev ja kuna ta iialgi neiu elus midagi tähendama ei hakka, ei olnud tähtsust, et ta oli mehega nii avameelne, nagu ta eales ei oleks söandanud olla omasuguse mehega.
Kui kujuteldamatu oli mõelda nii avameelsest jutuajamisest Arthuriga, kellega ta kihlatud oli! Sabinale meenus kerge ehmatusega, et Arthur pidi täna saabuma. Ta pidanuks olema selle mõtte peale rõõmus, aga tundis hoopiski hirmu. Arthur pani teda alati kohmetuna ja end tähtsusetuna tundma, aga sellegipoolest oli mees just tema välja valinud ja osutanud talle ülimat au teda naiseks paludes. Ta pidanuks olema elevil, et peagi on ta abielunaine. Arthur oli muutnud kõik ta elus – kui tänulik ta peaks olema!
Talle meenus nüüd, kuidas ta meest esimest korda näinud oli, kui mõisnik ühel õhtul oli saatnud kiriklasse teate, et keegi tema peokülalistest mõisas oli haigeks jäänud ja kas leedi Evelyn ei saadaks ühe oma tütardest tema asemele õhtulauda.
„Kui lahke Sir George’ist meie peale mõelda,” oli leedi Evelyn teadet lugedes öelnud, aga Sabina oli mõistnud nähes ema huuli kriipsuks tõmbuvat, et need sõnad ta tegelikke mõtteid varjasid.
„Lahke!” oli Harriet turtsatanud, kes alati välja ütles, mida mõtles. „Ma ei nimetaks seda lahkuseks,