Südame võluvägi. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
oli siiski hoopis teistsugune mees kui vananev krahv Sedgewick.
Kui krahvil oleks tekkinud mõni kahtlus selle kohta, mis ta selja taga toimub, poleks ta tahtnud sellest teada.
Ta oli liiga hõivatud oma ametiga õukonnas, oma kohustustega maakonna asevalitsejana ning oma väga suure omandi haldamisega.
Nagu kõik teisedki teadis hertsog, et krahvi esimene naine oli olnud ääretult rikas.
Ta varandus kasvas veelgi, kui sugulased surid ja tema nende vara päris.
Hertsog mäletas ähmaselt kuulnud olevat, et kuna naine oma abikaasat jumaldas, oli ta oma määratu varanduse mehele jätnud, et too teeks sellega, mis talle meeldib.
Polnud kuigi üllatav, et Isobel oma plaanitseva mõistusega oli otsustanud kätte saada iga penni, mille suudab, enne kui leseks jääb.
Alles pärast krahvi surma võis vara edasi minna tema mõlemast abielust sündinud lastele.
Hertsogil oli kahtlus, et Isobelil pole mõtteski lapsi saada, sest see oleks võinud rikkuda ta ilu.
Isegi mitte poega, kelle pärast krahv nähtavasti oligi endast nii palju noorema naisega abiellunud.
Hertsog vajas raha, jumal teadis, kui tõsi see oli.
Aga ta ei kavatsenud selle saamiseks oma tiitlit müüa ega abielluda Isobeli võõrastütrega, kellest too tahtis lahti saada.
Kuid see, et naine kavatseb teda Yvonne de Mauzonile saadetud kirjadega šantažeerima hakata, muutis olukorra hoopis teistsuguseks.
Igale mehele Londonis oli teada, et suursaadik on äärmiselt armukade.
See oli arusaadav, kuna ta naine polnud mitte ainult ilus, vaid ka uskumatult võluv.
Tal tarvitses mõnele mehele vaid naeratada ja ripsmete alt otsa vaadata, kui tollel meelekohas pulss pekslema hakkas.
Hertsog polnud kõigist oma arvukatest armulugudest hoolimata kunagi tundnud nii küllastumatut ja provotseerivat naist.
Ta huvi oli ärganud samal hetkel, mil Yvonne de Mauzon talle naeratas, kutse silmis.
Seejärel oli ta niivõrd kütkestatud, et mõistis, et ei leia rahu enne, kui on naise armukeseks saanud.
Nad pidid olema väga ettevaatlikud, kuid õnneks oli suursaadikul kohustus aeg-ajalt Prantsusmaal käia.
Kui hertsog Yvonne’iga kokku sai, leidis ta, et jutud selle naise kohta ei ole liialdus.
Nüüd ootas hertsog vaid kannatamatult hetke, mil naine talle taas teatab, et neil on ohutu kohtuda.
Yvonne’i kõrval ei tundunud ükski teine naine enam huvitav, veel vähem siis ihaldusväärne.
Siiski teadis hertsog, et nüüd on ta lõksu püütud.
Isobel oli sulgemas ust, mille kaudu oleks veel lootust põgenema pääseda.
Hetkelise impulsi ajel ennast hävingust päästa püüdes pööras ta akna juurest eemale ja ütles:
“Ma ei suuda uskuda, et Yvonne oleks nii rumal ja minu kirjutatud kirju alles hoiaks. Sa oled alati valetaja olnud, Isobel, aga kui need kirjad on tõesti olemas, nagu sa kinnitad, siis tahan neid näha.”
Krahvinna puhkes naerma.
“Just seda ma ootasingi sind ütlevat ja tulin seepärast ettevalmistatult.”
“Need on sul kaasas?”
Hertsogil käis peast läbi mõte, et sel juhul võiks ta kirjad naiselt ära võtta ja põletada.
Tuhaks saanult ei ole neid kindlasti enam võimalik tema vastu kasutada.
Kui tahes usutavalt Isobel ka ei kirjeldaks, mis on kord tema valduses olnud, keegi ei hakkaks kuulama.
Naine avas oma ridiküli, mis oli sama värvi roheline nagu kleitki.
Ta tõmbas välja mõned paberilehed ja sirutas kutsuvalt hertsogi poole.
Mees võttis need temalt.
Käes olevatele paberitele pilgu heitnud, ütles ta kohe:
“Need on ju koopiad!”
“Muidugi, kallis Crispin! Kas ma siis oleksin nii rumal, et usaldaksin sinu kätte originaalid, kui toas on lahtine tuli ja sina oled minust nii palju tugevam?”
Hertsog heitis taas pilgu paberitele, mida käes hoidis.
Siis viskas ta kirjad tulle ja jälgis, kuidas need tuhaks muutuvad.
“Võin sulle uued koopiad teha, kui tahad,” pakkus Isobel.
Naine mõnitas teda ja hertsog tundis, et tahaks teda lüüa.
Üks kord oli ta naist peksnud, olles nii metsikult armukade, et ei suutnud ennast vaos hoida.
Ta teadis, et Isobel oli seda nautinud, samamoodi nagu ta praegu nautis mehe piinamist.
Üliinimliku jõupingutusega ütles ta leplikul toonil:
“Kas saaksime sellest mõistlikult rääkida?”
“Pole midagi mõistlikku selles, et pean Alberti tütrele saatjadaamiks olema!” ütles Isobel järsult. “Sa abiellud temaga, Crispin, sest midagi muud sul üle ei jää.”
Hertsog tahtis maruvihaselt tema peale karjuda, kuid ei saanud ennast alandada.
“Topi teda kellelegi teisele,” soovitas ta, “kes on suuremas rahahädas kui mina!”
“Kui see keegi teine on hertsog, siis ei näe ma erilisi raskusi,” vastas Isobel.
Hertsog tegi oma parima, et välja mõelda, milline hertsog oleks samas olukorras kui ta ise, ega saanud hakkama.
Northumberland, Newcastle, Roxburghe, Sutherland, Norfolk – nad kõik on rikkad.
Kellelgi neist pole põhjust oma tiitlit müüa.
Korraks mõtles ta Isobelile öelda, et lasku aga käia.
Lõppeks oli ju Wellingtoni hertsog öelnud Harriette Wilsonile “avalda – ja kurat sinuga”.
Wilson oli proovinud Wellingtoni šantažeerida, lubades temast oma memuaarides kirjutada.
Siis sai Crispin aru, et tal ei tuleks mitte ainult suursaadikuga duellil võidelda, vaid ta ohverdaks ka Yvonne’i.
Sellist asja ei teeks ükski džentelmen naisele, kes on oma reputatsiooni tema hoolde usaldanud.
Ta teadis väga hästi, et Yvonne kardab oma abikaasat.
Yvonne rääkis tõtt, kui ütles, et mees võiks ta tappa, kui tal tekiks vähimgi põhjus naist truudusetuses kahtlustada.
Ei, ta on lõksu püütud ja lõksu uks kinni löödud.
Isobeli pikad saledad sõrmed olid lukuaugus kindlalt võtit pööranud.
Häälega, mis kõlas, nagu oleks see kellegi teise oma, ütles ta pingutades:
“Mida sa tahad, et ma teeksin?”
“Ma arvasingi, et oled mõistlik,” ütles Isobel, “ja räägin sulle kohe täpselt.”
Ta seadis ennast mugavamalt sohvale.
Hertsog seisis tule ees, tundes, et ta keha on üleni külm ja ta ise on kiviks muutunud.
“Safina jõuab Firenzest kohale kolme päeva jooksul,” alustas Isobel. “Ma ei kohtu temaga mitte Londonis, vaid Doveris ning toon ta Wyni, kus te sinu erakabelis abiellute.”
Hertsog põimis käed kokku, nii et sõrmenukid valgeks tõmbusid, kuid ei öelnud midagi.
“Siis te lähete mesinädalaid pidama ja keegi ei näe Safinat ega saa isegi teada, et ta üldse olemas on,” jätkas krahvinna, “enne kui šokist toibunud Albert Gazette’i teadaande paneb.”
“Mida ta sellest arvab?” küsis hertsog.
“Räägin talle, et kohtasid Safinat, kui olid Firenzes, ja armusid temasse meeletult. Ja kuna sa kartsid, et