Jalutuskäik imedemaale. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
ronis ukse avamiseks kutsaripukilt alla.
„Head ööd, Antonia,” ütles hertsog.
Leedi oli kummardumas avatud ukse poole, kuid kuuldes meest kõnelemas, pöördus ta tagasi ja istus uuesti tema kõrvale.
„Sa ei mõtle ometi tõsiselt, et sõidad ilma mulle head ööd ütlemata minema?” küsis ta tasasel häälel.
„See oli minu kavatsus,” vastas hertsog.
„Sel juhul arvan ma, et see on sinust erakordselt ebaviisakas ja ühtlasi väga hoolimatu.”
Hertsog ei vastanud ja leedi lisas mõne hetke pärast: „Kui sa jätkad minu nii ebarüütellikku kohtlemist, jään ma lihtsalt siia!”
Tema hääles oli noot, mis ütles hertsogile, et just seda leedi ka teeks. Kuna tal ei olnud mingit soovi oma teenrite ees stseeni teha, teadis ta, et peab alla andma.
„Olgu pealegi,” ohkas ta, „ma tulen sisse ja soovin sulle head ööd, kaarik võib oodata.”
Ta hakkas tõusma ning leedi Antonia silmis välgatas võidurõõm.
Naine tõusis uuesti, et välja kõnniteele astuda. Selleks ajaks oli tema öine teener maja esiukse avanud. Kui hertsog leedi Antoniale halli järgnes, sulges teener nende järel ukse.
Leedi Antonia oli juba trepist üles minemas, kui hertsog ütles: „Lähme elutuppa.”
Kõneldes sammus ta juba elutoa poole, mis asus maja tagaküljel. Võõrastetuba asus teisel korrusel. Leedi Antonia kõhkles hetke.
Kui ta trepist üles läheks, lahkuks hertsog majast ja ta ei saaks mehe peatamiseks midagi teha.
Silmis karm pilk, tuli ta trepist alla ja kõndis läbi halli.
Hertsog oli juba elutoas, seistes seljaga kamina poole. Küünlad lühtrites olid kustutatud. Sellegipoolest olid kaks ruumi valgustavat kandelaabrit veel süüdatud. Leedi Antonia astus tuppa ja lõi ukse enda järel kinni.
Aeglaselt hertsogi poole sammudes ütles ta: „Milles asi? Miks sa nii kummaliselt käitud?”
„See pole just kuigi kummaline,” vaidles hertsog vastu. „Nagu ma sulle ütlesin, Antonia, soovin ma koju voodisse minna – ja üksi!”
„See on midagi, mida ma pole meie esimesest korrast saadik kunagi näinud sind tahtvat!” nähvas leedi Antonia.
Ta pidas pausi, enne kui aeglaselt jätkas: „See on see naine, Christina, kelle kõrval sa õhtusöögi ajal istusid, ma vannun, ma kratsin tal silmad peast välja ja panen sind kahetsema, et sa kunagi üldse sündisid!”
Hertsog jälgis, kuidas naise nägu rääkimise ajal moondus. Ta mõtles, et see naine on vihasena tegelikult kole.
Sel hetkel ta teadis, et järjekordse afääri lõpus on eesriie langenud.
Seda oli paljudel kordadel juhtunud, kuid mitte kunagi nii järsult ega nii lõplikult.
Ta teadis, et leedi Antonia ei ole tema jaoks enam atraktiivne. Isegi kui leedi oleks tema ees alasti seisnud, nagu ta varem tihti oli teinud, ei oleks tal vähimatki himu naist puudutada.
Valjusti ütles ta: „Sa käitud hüsteeriliselt ja naeruväärselt, Antonia! Ma ei ole kõnealuse naisega enne tänast õhtut kunagi kohtunud. Pärast õhtusöögi lõppu ma isegi ei kõnelnud temaga.”
„Kes see siis on?” nõudis leedi Antonia. „Peab olema keegi, kes paneb sind nii koletislikul kombel käituma!”
„Pole kedagi,” vaidles hertsog, „ma olen valmis seda vanduma kõige nimel, mida ma pühaks pean.”
„Ma ei usu sind! Sa valetad!” ütles leedi Antonia süüdistavalt.
Hertsog kõndis ukse poole.
„Sa käitud nagu hellitatud laps,” sõnas ta, „ja kui sa ei usu, mida ma sulle ütlen, siis ei saa ma sinna midagi parata. Head ööd!”
Ta avas rääkides ukse ja astus halli. Teener avas esiukse, taibates, et hertsog lahkub. Kui hertsog välja öhe astus, kuulis ta enda taga kriiskamist. Leedi Antonia jooksis välja.
„Kuidas sa julged mind sedasi alandada, Theo!” karjus ta. „Ma ei luba sul nii teha!”
Hertsog ei pöördunud ümber ja astus oma kaarikusse.
Ette nähes oma isanda soove, ronis lakei kiiruga kutsaripukki ja sõitis minema.
Hertsog ei vaadanud tagasi.
Kui ta oleks seda teinud, oleks ta näinud, kuidas leedi Antonia raevunult ja pettunult jalgu trambib.
Teel ülakorruse magamistuppa sõimas ja kirus leedi oma teenrit.
Sõites küsis hertsog endalt, kuidas sai ta olla nii rumal, et armus naisesse, kes ärritunult võis käituda nagu Billingsgate’i kalamüüja. Kõiges, mis naistesse puutus, oli hertsog väga valiv. Teda peletas kiiresti eemale kõik, mis oli natukegi vulgaarne. Talle ei meeldinud naised, kes kasutasid oma kõnes liiga palju kahemõttelisusi. Ja need, kes keelitasid mehi, kellega neil armulugu oli.
Ta eelistas seda, et mehed pidid olema need, kes tegelesid keelitamisega – nii voodis kui mujal.
Iluduste puhul, kellest ta oli olnud sisse võetud, kadus tal huvi nende vastu lõpuks just väikeste ootamatuste tõttu.
Ühel iludusel, kes oli tõesti kaunis, oli ärritav komme temaga kõnelemise ajal sõrmuseid keerutada.
Teisel oli liiga himur käitumismaneer.
Kolmas oli valmis tegema kõike, et hertsog tema juurde jääks, kui mees vihjas, et hakkab lahkuma.
Triviaalsed nähtused, kuid ärritavad, mis tegid lõpu veel ühele armuloole.
Nüüd imestas ta, kuidas ta polnud varem märganud, kui ohjeldamatu ja vääritu võis leedi Antonia olla.
Ta taipas, et naine tundis kadedust. Viimane oli kindlasti teadlik, et hertsog ei olnud hiljuti tema suhtes eriti tähelepanelik olnud. Siiski ei olnud tal kedagi teist.
Kui toapoiss tuli, et aidata tal lahti riietuda, mõtles hertsog, et võib-olla oligi hea, et ta minema läheb.
Tänu taevale, vähemalt täna õhtul saab ta puhata ja magada häirimatult kuni hommikuni.
Siiski küsis ta üksinda pimeduses olles endalt, kas ta oli segane, et võttis vastu Harry naeruväärse kihlveo.
Ta võiks lihtsalt jääda Brightoni, kus viibisid paljud tema sõbrad.
Loomulikult võiks ta oma kaarikus minna Eagle Halli, et ratsutada oma uute hobustega.
Nüüd oli Brighton leedi Antonia poolt tõkestatud.
Sellegipoolest ei olnud ta valmis oma ratsusid ilma võitluseta Harryle loovutama.
Ta teadis üsna hästi, et Harry oli kannustanud teda kihlvedu sõlmima.
Ta oli Harrysse sama kiindunud kui Harry temasse.
Nad olid alati kuulunud teineteise ellu justkui vennad. Harry vanemad elasid Eagle Halli lähedal. Kaks poissi olid omavahel kõike jaganud. Alles nüüd, kui nad mõlemad olid kahekümne kaheksa aastased, oli neil naiste suhtes erinev maitse.
Hertsog oli teadlik, et Harry oli seltskonna iluduste suhtes alati pilkava hoiakuga. Ta arvas õigesti, et nood on liigse imetlemisega ära hellitatud.
Nüüd tunnistas ta, et Harryl oli õigus.
Kahtlemata pani liigne imetlemine leedi Antonia arvama, et iga mees on tema ori.
„Nüüd olen temast vaba!” mõtles hertsog, kui ta end voodis teise külje peale pööras.
Dawson äratas hertsogi kell kaheksa hommikul.
Pärast kosutavat hommikueinet läks ta Harry jahimajja.
Harry oli piisavalt jõukas, et maja üürida. Teise võimalusena oleks ta võinud vastu võtta hertsogi kutse viimase juures peatuda.
„Theo, ma arvan,” vastas ta, kui hertsog oli teda enda juurde