Kuninglik noomitus. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
polnud ta kohe kindlasti varem kuulnud.
„Vene spioonid,” jätkas peaminister, „rändavad ikoonimüüjateks maskeerununa mööda Serbiat ja organiseerivad mässulisi rakukesi.”
„Ma suudan seda vaevu uskuda!” hüüatas lord Victor.
„See on tõsi,” vastas markii, „ja Vene saatkonna ametnikud maksavad rahvamassidele mässude lavastamise eest.”
„Kas kõik on sellest teadlikud?” küsis lord Victor.
„Mina tean seda,” vastas markii, „ja võin vaid palvetada, et asjad liiga kaugele ei lähe, muidu peame sekkuma.”
Ta vaatas oma kirjutuslauale, enne kui sõnas:
„Ma sain alles täna teada, et Vene armee ohvitserid on Bulgaaria Ida-Rumeelia osas avanud gümnaasiume, kus nad õpetavad poisse ja tüdrukuid sissisõda pidama.”
Lord Victor vaikis, kuna see tundus nii kujuteldamatu.
Seejärel markii jätkas:
„Ma räägin seda teile, Victor, täieliku saladuskatte all, sest vajan teie abi.”
Lord Victor vaatas mehele vaid otsa ning markii lausus aeglaselt:
„Ma olen juba mõnda aega soovinud saada Zararisest täiesti erapooletut raportit selle kohta, mis toimub selles riigis ning loomulikult seda ümbritsevates suuremates riikides. Aga see pole olnud lihtne, sest kui aus olla, siis Zararise enda ametnikud on vanad ning mulle tundub, et nad peidavad nagu jaanalinnud oma pead liiva alla.”
„Loomulikult uurin ma välja nii palju, kui suudan,” lausus lord Victor, „aga ma lootsin sinna mitte väga kauaks jääda.”
Peaministri silmades helkisid sädemed.
„Ma arvasin, et tema majesteedil oli kindlasti mingi põhjus teid sinna saata, kui mina olin juba lord Ludlow’ printsessi eskortima palunud. Tema on seda sarnastel puhkudel ikka teinud.”
„Kui tõtt rääkida,” sõnas lord Victor, „siis tema majesteet pole hetkel minuga eriti rahul. Sellepärast saadetakse mind välismaale ajal, mil see on isiklikus plaanis minu jaoks äärmiselt ebamugav.”
„Ma arvasingi, et see võib selline põhjus olla,” sõnas markii. „Victor, ma olen teid tundnud sellest ajast peale, kui olite väike poiss, ja arvan, et olete viimastel aastatel oma ajul raisku lasknud minna. Ma mäletan, kuidas teie isa rääkis mulle sellest, kui hästi teil oli Etonis läinud ja et te lõpetasite Oxfordi kiitusega.”
„Te meelitate mind,” lausus lord Victor, „aga keegi pole pärast seda mu aju vastu erilist huvi tundnud.”
Markii naeris.
„Täpselt seda ma ette kujutasingi ning väga kaunid naised ei stimuleeri õigesti seda osa teie kehast.”
Ta vaatas taas oma kirjutuslaual olevaid märkmeid ning sõnas:
„Niisiis, tõsisemalt rääkides tahan ma, et kasutaksite oma aju paistmaks neile, kellega koos reisite, ja neile, kellega Zararises kohtute, ei millegi enamana kui printsessi eskordi ja kaaslasena.”
Lord Victor mõtles endamisi, et see on tõeliselt erakorraline.
Ta oli välja mõelnud salajase missiooni loo, et lihtsalt sõpradele muljet avaldada ja takistada neid tema üle naermast.
Nüüd näis, et ta pidigi selle ette võtma.
Markii oleks nagu tema mõtteid lugenud ning lausus:
„Ma annan teile enda käsutuses oleva üksikasjaliku ülevaate selle kohta, mis Zararises toimub. Tahan, et te ettekande hoolikalt läbi loeksite, meelde jätaksite ning paberid seejärel hävitaksite.”
„See on tõeline saladraama!” märkis lord Victor.
„Kinnitan teile, mu kulla poiss, et tegelikult on asi väga tõsine,” lausus markii. „Üks ettevaatamatu samm, kui annate venelastele natukenegi aimu selle kohta, kes te tegelikult olete, ja te võite väga lihtsalt „kahetsusväärsesse õnnetusse” sattuda.”
„Nüüd te hirmutate mind!” protesteeris lord Victor. „Samal ajal äratab see minus huvi.”
„Ma arvasingi seda,” vastas markii. „Ja nüüd las ma räägin teile, millised on avalikult teie kohustused, kui tema majesteet pole seda juba teinud.”
„Ta ütles mulle, et teie räägite mulle kõigist üksikasjadest, ning teavitas mind vaid sellest, et pean eskortima ühe noore naise, kellest ma pole kunagi varem kuulnud, abiellumiseks kuningas Stephani juurde.”
„Nii see on,” vastas markii. „Printsess Sydella on Troiluse vürsti Alexise tütar.”
Ta mõistis, et lord Victor vahib teda tühja pilguga, ja selgitas:
„Troilus on üks Kreeka saar, millel oli oma vürstiriik pärast seda, kui Kreeka ja Egeuse meri vabanes Türgi võimu alt. Siis ei toimunud seal just revolutsioon, aga võimu haaras troonivastane partei. Vürst Alexis põgenes oma elu pärast kartes Inglismaale.”
Lord Victor kuulas huviga ning markii jätkas:
„Ta oli äärmiselt nägus ja võluv mees ning kuigi tal polnud raha ega väljavaateid, armus ta meeletult Hauchesteri hertsogi tütresse.”
„Kes oli muidugi mõista inglanna,” märkis lord Victor, „aga mitte kuninglikust soost.”
„Vastupidi,” vastas markii, „naine oli ema kaudu kaugelt sugulane tema majesteediga. Hertsoginna oli Cambridge’i hertsogi, kuninganna onu sugulane.”
Ta vaikis, enne kui lisas:
„Tema majesteet on printsess Sydellale samamoodi ristiema nagu teile.”
„Noh, vähemalt nii palju on meil ühist,” lausus lord Victor küünilise varjundiga hääles.
Ta mõtles, et ükskõik kui põnevaks ei lähe Zararisesse saabudes, merereis tõotas kindlasti tulla nii igav, nagu ta ette kujutas.
„Vürst Alexis sai viis aastat tagasi jahil käies surma,” rääkis markii, „ja printsess Louise on pärast tema surma väga vaikselt oma isa valdustes asuvas väikses majas elanud. Nagu te teate, elavad Hauchesterid Northumberlandis ning ma kahtlen, kas printsess on üldse kunagi Londonis käinud.”
Lord Victor mõtles, millest neil siis rääkida on.
Markii jätkas:
„Ma tean, et tema majesteedil on olnud väga raske vastata kuningas Stephani palvele saata talle Inglismaalt naine. Ainuke noor naine, kes praegu saadaval on, ongi tegelikult printsess Sydella.”
See, kuidas mees rääkis, pani lord Victorit taipama, et too tunneb printsessile kaasa.
Sellepärast küsis ta pisut hilinenult:
„Kui vana kuningas Stephan on?”
„Hakkab kuuekümneseks saama, kui mitte vanem,” vastas markii.
„Ja printsess?” päris lord Victor.
„Tema on ainult kaheksateist.”
Hetkeks ei lausunud lord Victor sõnagi.
Seejärel ütles ta:
„Aga sellegipoolest arvab tema majesteet, et see oleks sobilik abielu? Kui aus olla, siis minus tekitab see mõte vastikust!”
Markii nõjatus tooli seljatoele.
„Ma nõustun teiega, Victor, aga teie teate sama hästi kui mina, et nad on selles mängus vaid etturid. Loomulikult on nende vanusevahe tõttu võimatu ette kujutada, et kaks sellist inimest saavad üldse koos olla.”
Ta ohkas, enne kui jätkas:
„Kuid tähtis on see, et venelased taipavad, nagu te juba ütlesite, et nad peavad Zararisest käed eemal hoidma. See pakub meile diplomaatiliselt huvi.”
Lord Victor ei osanud sellele kuidagi vastata ning päris vaid:
„Kas ma kohtun printsessiga