Armastuse silmad. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
aidata.
Vara teadis, et tema isa oli koos klanni vanematega krahvile kaasa tundnud.
Nad leidsid, et kõik läks allamäge juhita, kes oleks neid õhutanud ja suunanud.
Inglismaal olles oli Vara tihti mõelnud sellele, et paljudes asjades olid šotlased väga lapsikud.
Nad ootasid, et juht lahendaks kõik nende probleemid.
Vara ei jäänud mõtlema selle üle, mida kirikuõpetaja ütles, vaid vastas kõhklemata:
„Muidugi, kui ma saan millegagi kasulik olla, siis ma tulen lossi. Kas te saadate mind hiljem tagasi koju?”
„Kui seda pole liiga palju paluda,” lausus kirikuõpetaja, „siis ma soovin, et sa jääksid mõneks päevaks lossi.”
„Jääksin sinna?” küsis Vara. „Aga milleks?”
„Härra Bryden ütles, et kuna krahv on pime, siis ta ei tee vahet ööl ega päeval. Härra Bryden pole enam noor mees, aga krahv ajab ta tihti voodist välja, et saada vastust mõnele teda huvitavale küsimusele või et talle loetaks ette midagi, millest ta pole aru saanud.”
„Oi, vaene härra Bryden!” tundis Vara kaasa. „Ta on juba vana ja teda ei tohiks enam keset ööd äratada.”
„Seda arvan minagi,” nõustus kirikuõpetaja, „ja Donald, krahvi isiklik teener, on pinge all.”
„Igatahes kavatsen ma krahvile teatada, et mina tahan öösel magada,” sõnas Vara kindlameelselt, „aga kui ta on liiga isekas ja hoolimatu, siis ma ühendan kellad salaja lahti!”
Kirikuõpetaja naeris, kuid leedi McDorn sõnas:
„Kullake, püüa ikka mõista, et sellise noore mehe jaoks on kohutavalt raske olla pime. Ma olen kindel, et ta tahaks jõest lõhet püüda või nõmmel jahil käia.”
„Kui ta tõepoolest tahab terveks saada, siis see on juba pool võitu!” vastas Vara.
Ta vaatas kirikuõpetaja poole ja küsis:
„Mida arstid ütlevad, kas on võimalik, et ta oma nägemise tagasi saab?”
„Ma rääkisin doktor Adairiga,” vastas õpetaja, „kes on nõu pidanud spetsialistidega Londonist. Ta ütles, et krahvi juhtum on väga veider.”
„Veider? Mis mõttes?” küsis Vara.
„Vaadake, ilmselt ei leia nad krahvi silmadel midagi viga olevat. Ta lihtsalt ei näe ja kõik!”
„Aga ilmselt on ikka midagi valesti,” ütles Vara.
„Kui te minu arvamust küsiksite,” sekkus leedi McDorn, „siis minu meelest on arstid veidi ajast maha jäänud. Ma loen pidevalt lehest operatsioonidest, mille käigus on midagi viltu läinud. Ilmselt ei ravita lahingus viga saanuid nii, nagu peaks.”
„Ma olen teiega täiesti nõus,” vastas kirikuõpetaja, „kuid tahaks loota, et meditsiiniteadus annab siin endast parima.”
„Ma ei imestaks,” jätkas leedi McDorn, „kui Šotimaa suurepärane õhk ja tervislik toit ravivad teda paremini kui miski muu.”
„Tahaks loota, et teil on õigus,” ohkas kirikuõpetaja. „Aga praegu peate mulle andestama, et ma teie tütre kohe pärast koju jõudmist ära varastan. Aga ma tean, et te mõistate.”
„Mitte miski,” sekkus Vara, „pole nii tähtis kui see, et uus juht korralikult käituks.”
Kirikuõpetaja hakkas naerma.
Siis ta lausus:
„See pole küll täpselt nii, nagu mina ennast väljendaksin, kuid ma olen nõus, et see on hetkel väga oluline.”
Vara tõusis püsti.
„Ma lähen asju pakkima,” ütles ta, „aga ma ei saa lubada, et jään lossi kauaks. Ma olen nii oodanud aega, mil saan jälle isa ja emaga koos olla.”
„Muidugi, mu laps,” sõnas kirikuõpetaja. „Ma ei taha mingi tüütus olla, aga tõesti pole kedagi teist, kelle poole pöörduda.”
„Üht ma ütlen,” sõnas Vara ukse poole suundudes, „lossi tallis on häid hobuseid, ja kui keegi neid ära pole viinud, siis kavatsen ma vaba aega mõnusasti ratsutamisega sisustada.”
Kirikuõpetaja silmad sädelesid.
„Sul on kindlasti õigus, Vara, ja loomad vajavad liikumist. Siia pole maa pikk ja vahepeal saad ka isa ja ema vaatamas käia.”
„Just seda ma silmas pidasingi,” vastas Vara, „ja kui Tema Kõrgus ütleb inglise keeles, et ma ei tohi seda teha, siis sellest ma tõepoolest ei saaks aru!”
Kirikuõpetaja naeris taas, aga neiu sulges ukse ja jooksis trepist üles.
Vara oli sunnitud mõtlema, et lossis külalisena, mitte tavalise võõrana viibimine saab olema paras seiklus.
Juba enne seda, kui ta Inglismaale läks, ei käinud isa ja ema enam vanal krahvil külas. Isegi kui nad oleksid seal käinud, poleks krahv neid ära tundnud.
Lapsest saadik oli Varal tunne, et loss on põnev, isegi veidi hirmutav.
Lahe ääres kindlalt seisvana oli see tagasi löönud viikingid, kui nood teiselt poolt Põhjamerd Šotimaale tungisid.
Ajalooraamatute järgi olid klanni mehed nii raevukalt võidelnud, et McDornidele kuuluv maa oli jäänud puutumata.
Kaugemal põhjas aga olid pikti hõimu liikmed koobastest varju otsinud, kuni viikingite laevad nende lambad ja kariloomad minema viisid.
Nad jätsid endast maha pärandi heledajuukseliste ja sinisilmsete laste näol, kelle järeltulijad nägid ka palju sugupõlvi hiljem välja väga viikingite moodi.
Dornochi krahvid olid oma klanni liikmeid raevukale vastupanule õhutanud, et kaitsta naisi ja vara.
Just sel põhjusel oli nende hõimu pikkade sajandite jooksul austatud. Arvati, et nad hoiavad oma pead rohkem püsti kui nende naabrid.
„Uus krahv on sellistest asjadest kindlasti kuulnud,” mõtles Vara endamisi.
Neiu pakkis vajalikud asjad kiiresti kokku.
Enne Inglismaalt lahkumist oli Vara tädilt päranduseks saadud raha eest ostnud mõned väga ilusad kleidid.
Ta ei kulutanud palju.
Samal ajal ta teadis, et isa ja ema soovivad, et ta kena välja näeks.
Seetõttu ei tundunud Varale, et ta tegi valesti, kui veidi raha enda peale kulutas.
Ta tundis, et oli selle ära teeninud, kuna oli kuude kaupa tädi eest hoolitsenud.
Oleks seal lossis ometi keegi, kes teda näeks neis uutes elegantsetes kleitides, mida ta kannab söögi ajal, unistas Vara.
Lossi sõitmiseks riietus neiu kahvatusinisesse kleiti ja lühikesse jakki.
Kübar, mis selle riietusega kokku sobis, oli ostetud Bond Streetilt.
Nõbu, kelle juures ta Londonis mõned päevad enne kojusõitmist külas oli, leidis, et see sobis Varale oivaliselt.
„Sa peaksid meie juurde jääma, kulla Vara,” veenis nõbu. „Ma tean mitut võluvat noormeest, kes sooviksid sinuga tuttavaks saada.”
„Ma pean koju oma isa ja ema juurde minema,” vastas Vara, „kuid kutsu mind, palun, umbes kuu aja pärast uuesti, sest Londonis on nii palju vaatamisväärset.”
„Siis sa näed kõike!” tõotas nõbu. „Anna mulle lihtsalt teada, millal sa oled oma lillast kanarbikust küllalt saanud, sest sinu tuba jääb sind ootama.”
Vara oli nõbu hüvastijätuks suudelnud.
Teel põhja oli Vara mõelnud, et mõne põneva nädala võiks Londonis veeta küll. Ta tahtis minna teatrisse, ooperisse ja mis kõige tähtsam – ballile.
Koolis olid tüdrukud lobisenud oma edukatest debüütidest ballidel ja arvukatest pidudest, kuhu neid kutsuti.
Kõikidel