Alutaguse metsades. Jüri Parijõgi
Читать онлайн книгу.
ja kostavad läbisegamini.
Nüüd jõuavad kohale ka õpetajad ja hakkavad noori märatsejaid kohe kaldaservalt tagasi tõrjuma. Vaadatagu ometi ette ja ärgu tungitagu nii kalda äärele, siit võib kergesti alla kukkuda.
Alles nüüd märkavad lapsed kõrget järsku kallast, ja kohe tunneb keegi, et tal hakkab pea pööritama. Jookseb mõne sammu tagasi ja ütleb, et, Issand, tema ei jõua enam. Teised jooksevad kaldal edasi-tagasi, näevad siin ja seal paekivinukke nagu räästaid üle kuristiku rippumas. Poisid loobivad kive kaldast alla, püüavad kuulata, kas kukkus merre, ja küsivad siis, kuidas siit alla pääseb, õpetajad püüavad seletada ranniku profiili ja kihilist koostist, kuid neid ei kuulata. Keegi märkab purje merepinnal ja teatab sellest hõisates teistele. Ka suitsupilvi nähakse, kuid neile ei mõisteta tähendust anda enne kui õpetaja asja ära seletab.
Kuidas siit alla saab, päritakse minult. Kas pääseb siit üldse alla? Kas olen siit ranna inimesi? Siit küll ei ole, kuid alla võin juhatada.
Viin noortesalga paarsada meetrit edasi, kus teadsin olevat teeraja. Lähen ise ees, kuna õpireisijad tulevad järele. Näen, kuidas mõni otse väriseb erutusest ja uute muljete rohkusest. Ega olegi allaminek kerge. Mööda kaldakülge lookleb kitsas teerada, nii äkiline, et peab targu selle tarvis pandud käsipuist kinni hoidma. Siia on koguni trepiastmed tehtud, sealt viib meetrit viis, kuus redel alla, treppidest ei piisaks.
Õpireisijad peatuvad vahete-vahel ja hõikavad: „Õpetaja, siin lõppes paekivi ära, siin on liivakivi, siin must tahvelkivi.” Kui jõutakse alla rusukaldeni, sibatakse juba joosta. Mis siin viga, siin pole kukkumist karta, tee läheb libamisi. Keegi libiseb siiski ja teatab teistele, et tema jalgade all on selge savi.
Alla jõudes rutatakse kohe merd katsuma. Väike tütarlaps jookseb veepiirini, pistab sõrmed vette ja kilkab. Nüüd rullub laine randa, uhab üle tütarlapse riidest kingad ja sukad kuni põlvini. „Oh sa Jumal, ma sain läbimärjaks!” kilkab taas plika ja jookseb tagasi. Poisid teevad end meelega märjaks – mere ääres muidu ei saa. Teised kükitavad maha, võtavad pihupesale vett ja maitsevad – õige küll, merevesi on soolane.
Nüüd leitakse parajaid lutsukive – ime, kui siledad ja libedad nad kõik on! – ja hakatakse lutsu viskama. Ühed tahaksid paadiga sõita, teised kipuvad ujuma, et siis oleks kodus hea teistele rääkida, et oled meres supelnud. Õpetaja suplema ei luba, kuid põlvini vees võib sulistada küll.
Eemal kõrge kalda all kitsal rannaribal on kalurite paadid, võrgukuurid ja suitsutamisahjud. Neid tahetakse näha. Parajasti askeldavadki seal kalurid, on võimalus näha, kuidas neid suitsusilke tehakse, mis peergudest korvides sisemaale müügile tulevad. Kalurid on lahked mehed, näitavad maameestele suitsutamisahjusid ja seletavad püügi- ja kalasuitsutamissaladusi. Kõigile antakse värskeid, praegu ahjust tuhnid suitsusilke maitseda. Leitakse nad nii head olevat, et keele viivad alla.
„Aga,” pärib korraga üks poiss, „kuidas te need korvid siit kaldast üles saate? See annab alles kanda.”
Ja teine pärib omakorda:
„Kuidas te need paadidki siia alla olete saanud? Ja kuidas neid jälle üles saab?”
„Ega me neid seljas küll üles ja alla kanna,” seletab muheldes vana kalur. „Vaadake seda trossi siin – kuhu see viib?”
Alles nüüd märgatakse trossi, mis on kinnitatud ühe otsaga siin all tugevate postide külge, kuna teine ots viib üles kaldale.
„Vaat, seda trossi mööda vinnamegi kalasaagi üles. Umbes poole tunni pärast saame siin tööga valmis, siis võite seda näha, kui läbete niikaua oodata.”
Miks ei läbe – seda tahavad kõik näha. Selleks nad siia tulidki, et kõike vaadata, mis on uus ja huvitav, seletatakse kalureile.
Nüüd liigub õpireisijate jõuk tagasi teeraja poole, et õigel ajal kohal olla, kui ülesvinnamine algab. Teel korjatakse mälestuseks konnakarpe, libedaks kulunud kivikesi ja muud, mida kodus ei ole. Üks on leidnud tahvelkivitüki ja juba jõudnud äragi proovida, et see on nii pehme, et võib noaga lõigata. Teatab sellest leiust ka teistele ja nüüd tahavad kõik leida kive, mida võib noaga lõigata.
Sel ajal kui teised otsivad pehmet kivi, tuleb üks väike poiss minu juurde ja küsib aralt: „Ma tahtsin teilt midagi küsida – kuhu need laevad jäid, mis ülalt kaldalt võis näha, kolm purjekat ja kaks aurikut? Kas nad juba ära sõitsid kaugele? Siia alla pole praegu ühtki laeva näha.”
„Kas sa näed, mis tema uurib,” patsutan poisile õlale. „Selles asjas peab kohe selgusele jõudma. Lähme nüüd ruttu üles. Enne aga vaata veel teraselt, kas näed mõnd purje, aurikusuitsu või saart.”
Poiss teritab silmi ja vaatab pingutades üle kogu laia veevälja, siis teatab:
„Ei näe, midagi ei ole näha.”
Nüüd läheme üles, mina ees, poiss järel. Aeg-ajalt peatub väikemees ja vaatab tagasi merele. Umbes pooles kaldas hõikab:
„Juba üks puri jälle nähtaval!”
„Lähme aga edasi!”
Jõuame üles, kohe loeb poiss mitu purje ja aurikusuitsu.
„Kust nad nüüd jälle nähtavale tulid? Kas need tumedad seal eemal on saared? Ka neid ei olnud alla näha.”
Arutame seda asja ja nüüd selgub väikemehele esimest korda oma kogemuste põhjal, et maakera on tõesti ümmargune. Ta tahaks veel kord alla lipata ja veenduda, kas sinna alla siis tõesti neid laevu näha ei ole, kuid jätab selle kavatsuse ja teatab mulle:
„Nojaa, siia kõrgele on need kauged asjad näha, siit näeb kaugele; alt ei võigi neid näha, nad jäävad maa kumeruse taha.”
Sellele tulemusele jõudnud, rahuldub väikemees ja liitub teistega, kes lähevad vaatama, kuidas trossi mööda vinnatakse üles kalakaste. Lähen väikemehega kaasa ja näen, et ta suuris silmis kaua püsib imetlus: kui imelikud need maailma asjad ikka on!
Eemal juba rakendatakse hobust vankri ette, et kalakorve üles vinnata. See toimub väga lihtsalt: tugev terastross ulatub ülalt kaldalt alla randa, selle peal liigub teise trossi otsas plokitaolise ratta küljes konks, mille otsa ülesvinnatavad asjad riputatakse. Trossi teine ots jookseb kaldal üle ploki, see kinnitatakse konksuga vankri tagumise telje külge ja aetakse hobune teed mööda minema. Hobune veab vankrit, sikutab selle taga köit ega teagi ise, kus kaugel kalda all koorem on, mida ta õieti vedama peab.
Kui üks kalakorv üleval, võetakse see konksu otsast maha, päästetakse köis vankri küljest ja lastakse alla libiseda, et uue raskuse ülesvinnamist niisamuti toimetada.
„Küll on lihtne!” arvavad õpireisijad ja on varsti tüdinud lihtsa seadeldise vaatlemisest.
Vahepeal on saabunud õhtu, päike on laskunud madalale mere kohale. Istutakse reas kaldaäärele ja vaadeldakse päikese loojumist. Läänetaevas punetab põuaselt ja merepind võtab kullase läike. Nüüd puudutab päikeseketas alumise äärega merepinda, nüüd on temast veerand vajunud merre.
Tuttav väikemees tuleb minu juurde, puudutab mu kätt ja lausub siis saladuslikult: „Siia üles on veel pool päikest näha, aga seal all on ta vist täiesti loojas … kadunud maakera kumeruse taha.”
Viru paekallas Päite, autor: Carl Sarap (Rahvusraamatukogu, b25973319_1)
PÕLEVKIVIKAEVANDUSED JA ÕLIVABRIKUD
Kohtla-Järve on meie kaevanduste ja õlikivitööstuse rajoon, mis on kuulus üle maa. Viimasel ajal on kaevandusi ja õlivabrikuid tekkinud mujalegi, kuid eeskätt tuntakse ikkagi Kohtla-Järve kaevandusi ja õlivabrikuid.
Kohtla-Järve õlitehas, (Rahvusraamatukogu, b25894316_1)
Põlevkivi leiukoht on Kukruse, sellest ka tema teaduslik nimetus kukersiit. Esimesed märkused põlevkivist