Ära armasta mind enam. Tea Lall
Читать онлайн книгу.
kodused asjad ära unustanud, ent kui koduuksest sisse astusin, lahvatas see kõik mul uuesti üle pea kokku. Olin püüdnud aidata Tuulet, aga mis minust endast saama pidi, polnud mul aimugi. Ja ma ei tahtnud sellest praegu ka kellelegi rääkida.
Olin tüdruku pärast ikka tõsiselt mures. Me ei saanud ühelegi täiskasvanule loota. Minu ema oli oma probleemidega nii hõivatud, et poleks kindlasti aidanud. Olime otsustanud, et räägime asjast ka Ülasele. Ka tema ema poleks saanud Tuulet aidata, sest Ülase ema töötas linnavalitsuses ja tema oleks sellest olukorrast ametnikke teavitanud.
Ma helistasin Ülasele ja kui Ülane mind ära kuulas, ütleski ta kohe sosinal: «Ärge te jumala pärast mu ema kuuldes midagi mainige. Tema peab niisugustest asjadest sotsiaaltöötajale teada andma ja siis on Tuulega lõpp.»
Õhtul tuli Ülane meiega Turu tänavale kaasa, sest kartsime, et kahekesi ei jõua me purjus inimest pikka maad talutada. Ülane oli närvis, sest see, mida ta nägi, ehmatas teda korralikult.
«Ma arvasin, et minu omad on hullud, aga see siin …» jättis ta lause lõpetamata.
Tuule ema tundus siiski pisut kainem kui päeval. Tuule seletas talle asja veelkord ära ja käskis riidesse panna. Ema püüdis vastu puigelda, kuid sai oma ärajoodud mõistusega siiski mingil määral aru, et midagi tuleb ette võtta.
«Ma ei saa kaineks, kulla laps,» hädaldas ta, üritades lootusetult keerdu läinud kampsunit selga vedada. Tuule aitas teda.
«Issand, mis ma temaga seal enda juures peale hakkan,» halas Tuule, hääl nutune.
Meie Ülasega lihtsalt seisime ega suutnud uskuda, et niisugune elu üldse võimalik on. Aga oli. Ja see elu oli siin, otse meie silmade ees, kogu oma viletsuses.
Üllataval kombel kõndis Tuule ema täitsa omal jalal ning isegi ei tuigerdanud eriti. See oli meie õnn, sest hämaras trepikojas, Tuule korteri ukse taga, mida valgustas vaid väljas põlev latern, avanes äkki Tuule naabri uks ning üks vanem naine seisis meiega vastakuti. Ta silmitses meid hetkeks, kuid tundis siis Tuule ära ning läks trepist alla. Ma hoidsin hinge kinni, hirm oli suur.
Kui korterisse saime, hingasime kõik kergendatult. Aga mis edasi? Tuule soojendas piimasupi uuesti üles. Ta kartis, et see on vahepeal hapuks läinud, aga lõhn oli täitsa normaalne. Olime kuulnud, et purjus inimene peab sööma, et kainemaks saaks.
Asi oli siiski halvem, kui me oskasime oodata. Ema lürpis küll supi vastumeelselt ära, kuid hakkas siis oksele. Õnneks jõudis ta kraanikausini ega oksendanud põrandale, vastasel juhul oleksime ise vist samuti kõik kohad täis oksendanud. Lõpuks nõudis ta suitsu, sest avastas, et tema omad olid maha jäänud. Kust pidime meie talle suitsu võtma, olime ju ise alles lapsed? Selgus, et keegi meie vanematest ei suitsetanud, seega langes ära võimalus ka kellegi tagant neid pihta panna.
Ülane mõtles hetke ja helistas siis kellelegi. Mõne aja pärast läks ta välja ja tuli tagasi suitsupakiga.
Ema istus vanaema voodile ja kimus suitsu.
«Ma lähen lolliks,» hädaldas Tuule ja kiskus akna lahti. Terve korter haises emast leviva mustuse, viina ja suitsu järele. Mul oli Tuulest tõsiselt kahju.
Ema aga istus voodil ning tõmbas mitu suitsu järjest, kuni tuba oli sinine. Oli näha, et tal oli väga halb olla, kuid õnneks jäi ta varsti magama.
Me olime veel päris kaua Tuule pool, sest ta kartis emaga kahekesi jääda. Lõpuks helistas juba minu ema ja küsis, kus ma olen. Ütlesin, et õpin Tuule pool, ja ta rahunes maha. Enne kella kümmet tulime ära. Tuule ütles, et täna öösel istub ta üleval, sest ei julge selle hulluga ühes toas magada. Ma sain temast aru, mina poleks ka julgenud magama jääda. Ülane soovitas välisuksel võti eest võtta, sest mine tea, pärast hiilib öösel minema ja kogu üritus on tühja läinud. See oli mõistlik ettepanek.
Ma ei tea, kuidas Tuulel see öö möödus, kuid pühapäeval ta helistas ja tema hääles oli väsimus.
Küsisin, kas ema on ikka seal ja kas ta on kaineks saanud.
«Tundub enam-vähem,» vastas tüdruk murelikult ja hakkas siis nutma. «Kas sa saad siia tulla?» küsis ta läbi nutu. Sain aru, et midagi on lahti, ja läksin tema juurde.
Ema magas ja me istusime köögis. Panime ukse vahelt kinni, et teda mitte äratada.
«Täna hommikul tuli naabrinaine. Ta sai ikkagi aru, et midagi on valesti. No ja kui ta nägi, et ema on siin, hakkas halama, et mis vanaemaga juhtus, et keegi oli talle öelnud, et kiirabi käis ja et vanaema viidi ära ja … No siis ma ütlesin talle, et vanaema suri ära. Mis mul muud üle jäi? Rääkisin talle lõpuks kõik ära, nii nagu asi on. Ütlesin, et mina lastekodusse ei lähe, et mu sõbrad aitavad mind … Aga tema hakkas kohe, et sa ei saa ju üksinda elada, et ema ei jää sul niikuinii siia ega hakka su eest hoolt kandma, et sellest ei tule niikuinii midagi välja. Ma ei tea nüüd, mida teha. Lõpuks me nutsime koos. Ma kardan, et ta siiski helistab kuhugi ja kõik on läbi. Hakkasin ise ka mõtlema, et kuidas ma üksinda elada saan, mul pole ju raha ja ema peale ma niikuinii ei looda. Kõik on nii halvasti!»
«Mul on mõned asjad, mis ma saan maha müüa ja sulle raha anda,» ütlesin, mõeldes oma kaameratele ja muule. Mul oli ka arvuti, tahvel ja kaks telefoni.
Tuule vaatas mulle õnnetult otsa: «See ei toimi. Isegi, kui sa need asjad maha müüd ja raha mulle annad, ei ela ma sellega ju kuigi kaua ära. Mõtle ise, siin tuleb ju korteri eest ka maksta, lisaks söögile.»
Tuleb tunnistada, et tal oli õigus. Ka matusteks oli ju raha vaja.
«Vanaemal on matuseraha endal kogutud,» sosistas Tuule, kui seda mainisin. «Ta isegi näitas mulle, kuhu see tal peidetud on. See on voodis madratsi all. Ega tema ju pangas ei käinud, kogus raha ja hoidis kodus. Pean selle peidukast ära võtma, enne kui ema selle üles leiab ja pihta paneb, aga ma ei saa seda praegu kätte.»
Mõne aja pärast kostis koputus. Tuule võpatas. Me ei julgenud õieti hingatagi. Kuulasime. Vaikus. Hetke pärast kuulsime, kuidas keegi sosistas ukseprao vahele: «Tuule, tee lahti, Aili olen.»
Vaatasin tüdrukule küsivalt otsa.
«Naabrinaine,» vastas ta ja tegi ukse lahti.
Naabritädi oli tore vana naine. Ta oli Tuule pärast kohutavalt mures. Ta tõi tüdrukule kausitäie ühepajatoitu ning kohupiimakooki.
Vaatasime temaga, kuidas õnnetu tüdruk isutult toitu nokkis, ja naabritädi poetas aina pisaraid.
«Ma ei tea, mida teha,» arutles ta. «Ma saan aru, et pean sellest kõigest teada andma, aga ma ei taha, et sa lastekodusse läheksid. Kas sul tõesti pole mitte kedagi, peale selle viletsa ema?» küsis ta juba mitmendat korda.
Tuule raputas pead.
«Aga isa?» uuris naaber.
«Surnud,» vastas Tuule ja nuuskas nina.
«Mõni tädi, onu, mõni muu sugulane?» ei suutnud naine uskuda, et mitte kedagi ei ole. Kuid Tuule raputas ikka pead.
Tädi ohkas ja vajus mõtteisse. Mõne aja pärast ütles ta otsustavalt: «Praegu teeme nii, et proovime need matuseasjad korda saada. Ma aitan su emal asju ajada, ega ta üksi sellega toime ei tule. Kõigepealt tuleb ikkagi haigla juurde minna. Muidu on kahtlane, et keegi surnud vanainimese vastu huvi ei ilmuta. Täna on pühapäev ja niikuinii ei saa midagi teha. Homseks ehk on ema niipalju kaine, et lööme ta üles, peseme puhtaks, meigime ära, paneme puhtad riided selga ja läheme koos haigla juurde. Äkki sul, poiss, on talle kusagilt natuke kobedamaid riideid võtta? Mina olen paks, mul pole temasugusele kõhnale midagi anda,» pöördus ta minu poole.
Noogutasin. Mu ema oli pisike nagu Tuule emagi, küllap saan midagi kodust tuua.
«Ja siis raha, see kõige suurem probleem,» jätkas naine, «matusteks on vaja raha ja siin ei saa mina kuidagi aidata. Olen ise vaene pensionär, elan peost suhu ja midagi söögist ja maksudest üle ei jää.»
«Raha on olemas,» ütles Tuule. «Tean, et vanaemal oli matuseraha olemas. Nii ta mulle ütles, et kui temaga peaks midagi juhtuma. Ma ei tea ainult, kui palju seda on ja