Aeg on selline. Peep Ehasalu
Читать онлайн книгу.
nägi iga ta sammu ja pani teda kogu aeg proovile. Miks muidu oli jumal lasknud tal elada pea kümme aastat kohalike pilke ja mõnituste all, mis siis, et lõpuks niitis ka tema heina, käis suurtalus sulaseks ja teenis, kust sai. Kui poleks olnud partorgiks tema, oleks olnud keegi teine. Helmut tänas mõttes veel kord jumalat, kes oli talle ometi õige teeotsa veel vanuigi kätte näidanud.
Kui Tarmo oli kardinad ette tõmmanud, istus ta tagasi voodile. Seal lebas küsiva pilguga Merike, nii nagu jumal ta loonud oli. See kõik oli Tarmo meelest veider. Kui ta oli söögilauast õue jõudnud, oli ta leidnud eest Merikese, kes püüdis tulutult tikust suitsule tuld lüüa. Tarmo oli seda ühe hetke trepilt vaadanud ja küsinud siis viisakalt: “Kas aitan?”
Merike oli pannud suitsu ja tikud tagasi kotti, võtnud tal käest ning küsinud, kus toas ta elab. Saanud vastuse, olid nad läinud tagaukse kaudu teisele korrusele, võtnud riided seljast ja … Tarmo tundis, kuidas tal kõhu alt uuesti paisuma hakkas. Kõik oli olnud täiesti loomulik. Ei mingit probleemi hakkamasaamisega.
Merike lamas selili. Tal oli peaaegu hea. Noormees lõpetas kiiremini kui ta ise, aga sellest polnud lugu. Merike võttis väikese lonksu mehe pakutud konjakipudelist. Varem köögis oli spordisõbrast Merike Tarmo kohe ära tundnud. Ta pidas inimeste näod ja nimed meeles, see oli väärt oskus ja tõi lisaraha nii talle kui ka firmale.
Tarmo nägi tõeliselt hea välja, lihaseline, pikk ja päevitunud. Mees oli küll veidi kiirustav, justnagu oleks tahtnud midagi tõestada. Merikesele polnud vaja midagi tõestada. Ta oli Tarmost kümme aastat vanem, täiuslik ja sellest teadlik. Peaaegu täiuslik. Praegu vaatas ta rahulolevalt, kuidas Tarmo lihased olid uuesti pingesse läinud.
Teine kord kestis kauem, oli õrnem ja mitmeti rahuldustpakkuvam. Tarmo oli eksperimenteeriv, tugev ja Merike lasi ennast juhtida. Kordki.
“Mõte tasus ennast ära, Taavo,” ütles Merike poolihääli, kui nad rammestunult kõrvuti lamasid.
“Tarmo,” parandas Tarmo ja muigas. “Vähemalt partneri nime peaks ikka teadma.”
“Taavo on mu mehe nimi,” lausus Merike. “Kas see on probleem?”
“Ei, pigem vastupidi,” vastas Tarmo ja tõesti mõtles seda. Kurat, selline naine, selline elamus! Jumal tänatud, et sellest mingit pikemat liini ei teki.
Merike otsis suitsu, kuid siis meenus talle silt majauksel. Suitsetamine keelatud! Ta ei suitsetanudki, kuid nüüd polnud põhjust hoida ei tervist, nahka ega kopse.
Kui nende väike tütar oli viis aastat tagasi surnud, uskusid nad Taavoga, et lähevad eluga edasi. Nad teevad uue lapse, hoiavad teda paremini, kasvatavad ta suureks ja vananevad üheskoos. Merike tahtis kedagi süüdistada, kuid tüdruku surmas polnud keegi süüdi. Samas kohas, kust kõik kolmeaastased kilgates hüppasid – kolmkümmend sentimeetrit, kõigest kolmkümmend –, oli nende Ursula astunud imepisikesele kivile, libastunud, vaarunud kaks meetrit ja kukkunud peaga vastu kõnniteeserva. Sama koht, kus tuhanded inimesed iga päev ohutult kõndisid, tappis Ursula.
Kelle pattusid tüdruku kaela nuheldi? Minu? Taavo? Või tegid me vagad vanavanemad midagi, mida patuks pidada? Haiglavaimulik soovitas paluda lepitust jumalalt. Sõprade vaikiv kaastunne, kolleegide võltsreipus. Merike oli aga uputanud ennast töösse ja teeninud firmale kuhjade viisi raha. Siis hakkasid nad Taavoga uuele lapsele mõtlema. Kuni Merike oli eile saanud arstilt vastuse – ta ei saa enam kunagi last. “Meil on kahju. Selline see loodus on.”
Vahelepõige Tarmoga polnud esimene omalaadne. Juba paar aastat tagasi ütlesid märgid, et Taavo kohtub teistega. Nii tegi ka Merike ise. Väga valitud partnerid, kaitsmata seks – ehk läheb õnneks. Taavoga nad Ursulast enam ei rääkinud. Koos võeti siiski ette reise, käidi teatris. Püüti olla õnnelikud. Täna polnud sel mingit tähtsust. Tarmol polnud mingit tähtsust. Mitte millelgi ei olnud.
Tarmo püüdis mitte magama jääda, kuid pärast kahte raundi järjest reageeris organism omatahtsi. Tarmo juhtis mõtted Viktori jutule ja sellele, kuidas Merike oli reageerinud. Naine ta kõrval lamas vaikselt ja peaaegu liikumatult. Tarmo heitis talle pilgu, Merikese silmad olid lahti.
“Miks sa selle prole peale nii närvi läksid?” küsis Tarmo, et vaikust lõhkuda.
“Ära halvusta inimesi,” ümises Merike. “Tal oli omajagu õigus, elu läheb alati edasi.”
“Vabandust, ma mõtlesin, et …” alustas Tarmo, kuid ei jõudnud lõpetada. Merike sulges sõrmega ta suu.
“Ma ei taha sinuga midagi isiklikku arutada,” ütles naine. “Sa oled voodis hea, sellest piisab. Võib-olla teeme seda pärast päikseloojangut veel, aga nüüd lähen ma pessu.”
Merike tõusis voodist ja sulgus vannituppa. Tarmo ei saanud aru, mis häda oli naistel iga kord ennast vannituppa sulgeda. Riid – vannituppa, seks – vannituppa, sõber tuleb külla – vannituppa. Nagu pühapaik, kus tuli x korda päevas kummardamas käia. Merikese öeldu kõditas küll mõnusalt Tarmo ego, aga jättis ka väikse kahtlusevarju: kas teda äsja mitte ära ei kasutatud? Igatahes ei kavatsenud Tarmo minna selle põrunud vanamehe ja targutava prolega päikeseloojangut vaatama.
Merike istus potil ja nuttis. Nii nagu ta alati oli nutnud, teiste eest varjul, omaette. Viimaks tuli ju alati pisarad ära pühkida, silmad värvida ja naeratada. Seda teised ootasid, selle eest sai ta kiita. Merike tahtis ka portveini, ta oli selle hea käitumisega ära teeninud.
Ükshaaval kogunesid külalised pangale. Tulijaid ootasid kaheksa tooli ja väike lauake, Saima oli sellele asetanud vaasi lilledega ja taldrikutäie suupisteid. Portvein oli veel lahti korkimata ja isegi tavalised viinapitsid ei seganud üldmuljet. Tulijad olid kõik endale midagi veidi paremat peale pannud, nii palju, kui seda kellelgi kaasas oli.
Arvo oli heledas ülikonnas, lips ees. Evi idamaise mustriga kleidi dekoltee oli suviselt avar. Viktoril oli seljas ruuduline flanellsärk ja jalas teksad. Helmut tuli oma vanas, kuid korralikus ülikonnas. Ta oli väikese taskupiibli ühes võtnud. Katrin tundis ennast ebamugavalt, sest tal olid kaasas vaid lühikesed püksid ja lohvakas T-särk. Köögi rasvaaurudest oli ta tulnud ära loodusse üksi puhkama, mitte mingile seltskonnaüritusele. Aga who cares – nad kõik olid võõrad.
“Kas ootame veel või teeme pudeli lahti?” kiikas Saima kannatamatult päikeseloojangu poole. Punakas augustitaevas heitis viimast helki võimsalt mere kohal kõrguvale pankrannikule. Kuu toetus oma järge oodates pilvedele ja peagi pidi saabuma hetk, kui konkurent lõplikult silmapiiri taha kaob.
Arvo võttis sõna lausumata pudeli ja nokitses korgi lahti. Korralik mark, nii on sobiv koos päevaga lahkuda. Kõik olid kas liiga oma mõtetes või päikseloojangu lummuses, igatahes ei tahtnud keegi vaikust rikkuda. Vaikides tõsteti klaasid päikese poole, nagu sooritades mingit iidset rituaali.
Arvo astus järsakule lähemale. Nii on kõige parem. Ma komistan lihtsalt ja siis on see möödas. Ta oli varem vaatamas käinud ja isegi komistamiseks mõeldud kivi välja valinud. Siit oli mõnikümmend meetrit vabalangemist otse teravatele rahnudele. See ei oleks enesetapp, vaid õnnetus. Kindlustusest jääb tütardele vähemalt midagi.
Tegelikult pidi olema firma kummalegi tütrele kaasavaraks. Arvo oli ette kujutanud, kuidas ta neile mõlemale ühel heal päeval osakud üle annab. Selle unistuse nimel oli ta pingutanud – unustades naise ja tütred. Tegelikult elasid nemad juba ammu oma elu. Oma eluunistuse pidi Arvo matma suve alguses. Siis sai see lõplikult selgeks, et kõik kakskümmend aastat olid olnud asjatud. Tema surmast aga võis tõusta see vähenegi kasu, mis on rahas mõõdetav.
“Ma tahaksin jumalat tänada selle …” alustas Helmut väriseva häälega, kuid Katrin sisistas ta vait. Ka Viktor vaatas Helmutile leebe halvakspanuga.
Kõigi pilgud olid suunatud Arvole, kes seisis järsakule nii lähedal, et võis kukkuda. Evi katkestas maagilise vaikuse: “Arvo, kas on mõistlik nii ääre peal seista? Me ei tahaks olla siin ühe verise surma tunnistajaks, vaade on selleks liiga ilus.”
Lummus oli lõhutud. Arvo astus kukesammu võrra tahapoole. Ta polnud võõraste tunnetele mõelnud. Nende osaks pidi jääma vaid tunnistajaks olemine.
Arvo