Aegumatud tunded. June Bolsten
Читать онлайн книгу.
peame lahutama,” ütles Philippe, vaadates mitte midagi nägeva pilguga aknast välja. “Just täna võtsin vastu kindla otsuse.”
“Lahutus – see on karm katsumus,” pomises naine, hakates sõrmedega roolil trummeldama. “Tean oma kogemustest.”
“Sa olid abielus?”
“Jah,” vastas Jordan viivitamata. “Tervelt kaheksa aastat.”
“Ohoo!” hüüatas Philippe, tundes, et südamesse hiilib alatu tunne.
Armukadedus. Ta armukadetses naist, ta ei soovinud isegi mõelda sellele, et too ühel ilusal päeval, riietatuna valgesse kleiti, ütles mingisugusele teisele mehele “jah” ning otsustas oma saatuse tollega siduda. Muide, loota sellele, et kõik need aastad oli see suurepärane naine üksi olnud, oli küll naiivsuse ja rumaluse tipp.
Ootamatult kujutas Philippe ette, et nende tutvus ei ole kunagi katkenud. Et tema elus ei ole olnud Paulat ega teisi sõbrannasid – ainult Jordan. Õnnes ja õnnetuses. Võimetusest minevikku muuta surus ta käed rusikasse.
“Miks sa mulle ei kirjutanud?” küsis mees äkki, meenutades, kuidas nende romaan oli lõppenud.
Jordan vaatas talle otsa ja naeratas süüdlaslikult.
“Ma kaotasin su aadressi. Arvatavasti viskasin selle paberi ära, kui ma lauda koristasin… Kui sa teaksid, kuidas ma muretsesin! Nutsin isegi.”
Philippe raputas pead.
“Mina aga arvasin, et oled mu unustanud. Mõtlesin, et see noormees, kes varjuna sinu järel käis, kiirustas hõivama sinu kõrval vabanenud kohta.”
Mees lõi rusikaga vastu põlve.
“Olen alles lollpea! Ma olin terve augusti endast väljas, tige sinu ja selle… kuidas ta nimi oligi?”
“Harry,” ütles Jordan.
“Just-just! Üldiselt olin hullumas solvumisest ja tigedusest. Oleksin võinud ju sulle ise esimesena kirjutada. Siis ehk võib-olla…”
Mees neelatas, tundes, et kurgus kõik kuivab.
Jordan naeratas heldinult.
“Me olime liiga noored, Philippe. Elust ei teadnud me tookord midagi. Minu arvates ei oleks meil niikuinii midagi välja tulnud… Isegi siis, kui oleksid mulle esimesena kirjutanud ja mina oleksin vastanud.”
“Miks?” küsis mees uurivalt naist vaadates.
Jordan kehitas õlgu.
“Nooruses vaatad maailma läbi roosade prillide, näed kõike kauni ja eredana. Vigu ja ebatäiuslikkust lihtsalt ei pane tähele,” märkis ta filosoofiliselt. “Kui me oleksime kauem sõbrustanud, oleksime mõne aasta pärast teineteises nii pettunud, et lausa süda oleks pahaks läinud. Aga nõnda jäi kõik laitmatuks ja ilusaks.”
“Aga järsku ei oleks süda pahaks läinud?” vaidles Philippe vastu, olles kindel, et Jordan eksib. “Võib-olla meie…” ta vaikis hetkeks, “lapsepõlvearmastus oleks üle läinud millekski tõsiseks ja igaveseks? Elu on ju tõestanud, et teiste inimestega ei ole meil ühte teed. Ehk…”
Jordan vaatas teda nii kummaliselt, et Philippe takerdus, mõistes ootamatult, kui palju tema tuline kõne sarnaneb sonimisele ning kui rumalalt ja poisikeselikult see kõlab. Mitte nii pole vaja tegutseda – tuleb olla targem ja ettevaatlikum. Kõigepealt tuleb saavutada Paula nõusolek lahutuseks, alles pärast seda paluda ja anuda Jordanit. Läbimõtlematute ülestunnistustega võis ta naise lihtsalt ära hirmutada, kinnistada tema veendumust selles, et nende teed ei läinud minevikus mitte ilmaasjata lahku.
“Vabandust, läksin hoogu… Lihtsalt me kohtusime täna nii ootamatult, et ma ei suuda seda siiani uskuda. Mul on väga hea meel, ausõna…”
Jordani silmad hakkasid sädemeid pilduma. Näol helkis nii tuttav õrnus, mis oli segatud igatsusega möödaläinud pilvitute aegade järele.
“Mul on samuti hea meel,” tunnistas naine. “Kõigele vaatamata.”
Philippe vangutas ahastuses pead.
“Anna, palun, Paulale andeks. Püüa see jäle jutuajamine unustada.”
Mees pühkis käega nägu, nagu püüaks eemale peletada nähtamatut perekonna hädade kihti.
“Ta on kohutavalt armukade. Ja peale selle… samuti meie pidevatest tülidest väsinud. Me tunneme teineteist nagu oma viit sõrme, samas teineteisemõistmist ei ole, rahulolematus ja pinge aina kasvavad. Palun, ära pahanda tema peale,” kordas ta vaikselt, olles väga õnnetu. “Unusta see, viska peast välja…”
“Loomulikult.”
Jordani soe pihk langes mehe käele ja ilmetu, surmani ära tüüdanud maailm hakkas ootamatult päikesesäras helklema. Philippe sulges kaunist hetke nautides silmad.
“Ma arvasin kohe, et ega ta lihtsalt niisama mulle kallale ei karanud,” lisas Jordan rahulikult. “Nähtavasti ei olnud asi üldse minus.”
“Tarkpea oled,” pomises Philippe tunnete tulvast kähiseval häälel. “Sa mõistad alati kõike õigesti.”
Jordan hakkas naerma.
“Sa tunned mind liiga halvasti, et selliseid järeldusi teha.”
Mees surus naise käe oma pihku.
“Aga mulle tundub vastupidi. Mul on selline tunne, et ma ainult sind tunnengi. Mitte kedagi ei ole ma niimoodi mõistnud, tegelikult ei ole pidanudki…”
Jordan vaatas teda valvsalt ja ilmse hämminguga, kuid sealjuures rõõmu ja lootusega – seda nägi Philippe täpselt. Muide, võib-olla talle ka lihtsalt tundus nii? Hämmingus vabastas ta naise käe.
“Anna andeks. Ma luban endale liiga palju. Luisa ütles, et sa tulid New Yorki pool aastat tagasi.”
Jordan noogutas.
“Üks minu endine kursusekaaslane kutsus. Nende asutuses vabanes disaineri koht ja minul oli just plaanis töökohta vahetada. Kõik toimus väga kiiresti. Ma tulin päevaks siia, käisin vestlusel. Nädala pärast helistati mulle ja öeldi: sobid, võtame. Võtsin kohe töölt lahti, korjasime asjad kokku ja kolisime ära.”
Meie? Philippe’il tõmbas südame alt külmaks.
“Kas oled… jälle abielus?”
Jordan hakkas naerma.
“Oo ei. Altari ette ei meelita sa mind enam millegagi. Ma olen vaba ja õnnelik.”
Ta kõneles sundimatult, kuid Philippe’ile silma ei vaadanud, ent see isegi rõõmustas meest. Küllap tahtis naine oma sõnu uskuda, kuid see ei tulnud eriti hästi välja. Sellepärast tuligi peita pilku, milles arvatavasti peegeldus tõde.
“Miks sa siis ütlesid, et “meie panime asjad kokku”?” tundis Philippe ettevaatlikult huvi. “Kas oled siin sõbraga?”
“Tütrega.”
Jordan selgitas:
“On hea, et ta veel koolis ei käi, muidu oleks ta pidanud harjuma uute sõpradega.”
Tütar… Philippe vaatas teraselt Jordani nägu. Tuleb välja, et isegi pärast emaks saamist ja lahutust on ta suutnud säilitada endas nooruse tuld. Fantastiline! Tütar… Meest haaras ootamatult ületamatu soov näha seda väikest printsessi, temaga tuttavaks saada. Vaist ütles, et nad meeldivad teineteisele, leiavad suurema vaevata ühise keele.
“Kus ta praegu on?” uudishimutses mees.
Jordan naeris silmi välgutades.
“Sõbranna juures külas, sünnipäeval. Sellepärast ma nõustusingi Luisaga teile tulema, et Cathy on valve all.”
“Cathy…” venitas Philippe mõtlikult. Ta oleks võinud minu tütar olla – vilksatas tal läbi pea ahvatlev mõte. “Tore nimi.”
Jordan noogutas. Tema põskedel mängles jälle puna.
“Mina panin talle selle nime.