MEIE KOHTUMISE LUGU

      Noor filmioperaator Mati ja veel noorem toimetaja Ela kohtusid esmakordselt ühel palaval suvepäeval Setumaal dokumentaalfilmi vändates. Oli ajalooline kuupäev:21.juuli 1969.aasta varahommik, võttegrupp oli Petseri kloostris ja Moskva raadio kandis üle reportaaži inimese esimestest sammudest Kuul.

       Ela: “See lugu lõppes tookord enne, kui sai õieti alatagi.”

      Möödus palju aastaid. Nad töötasid küll sarnastel elualadel ja olid teineteise tegemistega kursis, aga uuesti hakkasid vastastikku sügavamat huvi tundma alles 1990. aastatel.

       Ela: “Minul oli särin samasugune kui noore neiuna. Vanus ei mängi selle juures mingit rolli. Samas olid need tunded mõlemal korral ühe ja sama inimese vastu, ehk ka sellepärast oli olukord võrdväärne.”

      Nad tegid Veneetsias koos filmi Käbi Lareteist.

       Mati: “Filmisime Veneetsias ja ma kinkisin Elale ühe väikese rohelise kiviga sõrmuse. Ostsin selle Rialto sillalt, kus on kuulus ehtekauplus. Pärast istusime silla all restoranis ja sõime mereande. Siit edasi oli Ela mulle pruutis tüdruk. Mõni aeg läks mööda ja temast sai minu naine.”

       Märt: “Mängisin Georg Malviuse lavastatud muusikalis “Cabaret”, tutvusime selle esietenduse peol.”

       Liis-Katrin: “Olin esietendusel, sest minu ema tegi selles muusikalis kaasa. Peole jäin aga juba Märdi pärast. Läksin pärast etendust Märti tänama. Ütlesin, et mulle meeldis ta esinemine ja ta on mu uus lemmik.”

       Märt: “Ta tuli jah üsna julgelt saali teisest otsast, vaatas mulle silma ja ütles need sõnad. Muidugi nägin, et päris kena tüdruk, kuid klassikalise eesti mehena ei osanud midagi õiget vastata.”

       Liis-Katrin: “Lõpuks ütles Märt, et tule peole ka. Peol aga tundus, et ta ei tee minust üldse välja. Enne äraminekut öeldi mulle, et kuule, ta ju jälgib sind kogu aeg. Läksin siis kohvitassiga nende punti seisma, siis hakati ka minuga rääkima ning lõpuks muutusid kõik teised üleliigseks.”

       Märt: “Mina armusin kohe, kiiresti ja tugevalt. Väga hea sõber Tiit tuletas mulle hiljem meelde, et olin talle saatnud sõnumi: “Ma olen nii armunud, et jooksen tänaval vastu inimesi ja tänavaposte.”See oli tõsi.”

       Marika: “Kohtusime minu õe, kunstnik Sirje Runge näituse avamise järgsel koosviibimisel. See toimus me Merivälja maja kaunis aias, augusti lõpul. Tundsin Heinzi tema vaimustavate ja julgete karikatuuride järgi. Tema mind kindlasti mitte. Lisaks aga osutus ta ka üleni võluvaks meheks.”

       Heinz: “Mind võlus Marika daamilik riietumisstiil ja ta olekust õhkuv naiselikkus. Armusin esimesest silmapilgust.”

      Hilja ja Elmari viisid kokku äike ja lohutu vihmasadu. Elmar ootas Pika-Antsu veski räästa all, et sadu saaks otsa. Järsku tuli mööda teed kaks tüdrukut, üks neist paljajalu. “Tema jalajäljed aurasid nii armsalt ja ma mõtlesin, et ju ta on üks sooja südamega tüdruk, kenake pealekauba.”

      Elmar võttis kätte ja kutsus tüdrukud veskijärvele parvega sõitma. Mõni aeg hiljem tundis Hilja, et Elmar on just see, kelle tema võtaks:“Öeldakse ju, et igale potile leidub kaaneke.”

      Oma tulevase abikaasa Eno Rauaga kohtus Aino õpetajate seminari esimesel aastal ühel koolipeol, kus ta oli Amor-postiljon. Kõige rohkem tuli posti kirjanik Mart Raua sarmikale pojale, kes õppis lõpuklassis. Kui Aino järjekordset kirjakest üle andes tema numbrit kontrollis, pahandas Eno: “Kas sa juba meelde ei jäta!”

      Ainole jäi see hetk tõesti meelde, Enole mitte. Tema märkas Ainot tõeliselt alles pärast ülikooli kirjastuses, kus nad koos töötasid.

      “Tulime Vanemuise teatrisse ühel ajal – mina balletikoolist ja tema konservatooriumist. Ega me siis ei suhelnud, tema oli Suur Näitleja, nina püsti, alt laienevad püksid jalas ja pikk vest seljas.

      Ma pole ennast kunagi kaunitariks pidanud ja mul polnud ka poiss-sõpra, poisid mind ei vaadanud.” Ent ühel päeval kutsus Aivar Mare siiski kohvile.

      Ruuben, keda veeti 18 aastat mööda Gulagi surmalaagreid, hakkas Leidale kirjutama juhuse läbi:

      “Minu saatusekaaslasel oli kirjavahetus Leida sõbrannaga. Sealt me kirjavahetus alguse saigi. Tohtisin saata ühe kirja aastas, tema õnneks sai rohkem kirjutada. Hiljem, kui tahtsin kirjutada ka kodustele, oli aastaid, kui ma ei saanudki Leidale vastata.”

      Naine kinnitab, et armumine sündis aastate jooksul. Ruuben nõustub: “Ikka ajapikku nagu vesi, mis kivi peale tilkudes uuristab lõpuks augu. See ei olnud plahvatus.”

      “Oled mu hinges,” armastas Ruuben Leida sõnul kirjutada.“Kaheksa aasta jooksul muutub kirjavahetus nii loomulikuks, et armumises pole enam küsimust,” tõdeb mees. Tunne sai toitu igast reast, lootis ja igatses.

      Mingil hetkel ei kannatanud Leida enam välja ja sõitis Ruubenit vaatama. Mordvasse. “Muidugi meid kokku ei lastud, möödusime vooriga traataiast, mille taga Leida seisis. Siis nägime esimest korda. Tunded olid segased,” tunnistab mees. Ja Leida lisab: “Kohtumine kestis vaid hetke, kuid tundsin ta kohe ära, ta oli teistest erinev, tema viibe ja pilk.” Võimalik, et just seepärast tundusid naisele kõik takistused, mis neid tabasid, loobumiseks liiga tühised.

       Margus: “Esimest korda kohtusime Põllumäel kolmeaastastena.”

       Eda: “Põllumägi oli küngas põldude vahel, mille nukil oli vaatetorn. Selle all me ootasime teineteist – küngas paistis ära kummagi koduaknasse – ja mängisime kodu.”

       Margus: “Olime naabrid, vahest mõnisada meetrit elasime teineteisest eemal. Hiljem vahemaad kasvasid, nii geograafilises kui ka emotsionaalses mõttes, et siis mingi aja pärast jälle kaduda. Üheksateistkümnestena hakkasime koos elama ja kahekümnestena abiellusime.”

       Piia: “Ma ükskord Peetrilt küsisin, et mis oli esimene hetk, kui ta mind nägi. See oli olnud vanas konsis, garderoobis. Peeter oli just saabunud Mehhikost kontserdireisilt. Ta astus uksest sisse, aga mul polnud prille ees ja nii ma siis kissitasin, et näha, kes sealt tuleb. Peeter jälle mõtles, et kes see seal nii kurja näoga teda vaatab.”

       Peeter: “Tegin varsti pärast seda kohtumist Piiale ettepaneku koos musitseerima hakata. Harjutasime terve suve, peaaegu iga päev, ja nii see läks.”

      “Tutvusin oma abikaasa Armando Rose’iga New Yorgis, üsna kohe pärast sinna saabumist. Elasime kuus aastat koos. Siis abiellusime, vaikselt, ainult ühe tunnistaja juuresolekul. Pulmi me suurelt ei pidanud, vaid sõitsime kokkuhoitud raha eest Jaapanisse.

      Juhtus aga nii, et 1990. aastal tulin abikaasa juurest ära, lahutasime. Hakkasin rohkem Eesti vahet sõitma ja ostsin siia talu. Armandoga kohtusime New Yorgis ikka vähemalt korra aastas