Armunäljaste festival. Evelin Kivimaa
Читать онлайн книгу.
alles märkab Lill, et Bändimagneti tavaliselt nii uhke kuldne juuksekosk kleepub pead ligi, levitades tugevat kemikaalilõhna. “Blondeerid?”
“Jah,“ noogutab Bändimagnet. “Varsti saan värvi maha võtta. Mis kell on?”
“Pool üheksa,” vastab Lill, mispeale teine ehmunult püsti hüppab.
“Juba!” ahhetab Bändimagnet. Ta keerab veekraani lahti ja põrkab kiljatades eemale: “Aih! Nii külm! Alles äsja oli soe vesi olemas!”
“Keera kuumaveekraan ka lahti! Näed, siin on ju kaks kraani, eraldi külma ja kuuma vee jaoks,” soovitab Lill, muiates endamisi Bändimagneti tähelepanematuse üle.
Muidugi, eks igaühel võib viperusi juhtuda – vahel. Bändimagnetil juhtub neid aga pidevalt. Unustamine, segi ajamine, hilinemine… Rääkimata neist kordadest, kui ta on oma lahutamatute kõrgete kontsadega kuskile kinni jäänud. Või siis lünkadest kauni blondiini teadmistes. Lill hakkab vaikselt omaette itsitama, meenutades hiljutist vahejuhtumit.
See oli unustamatu vaatepilt, kuidas Bändimagnet hõljus kaaslaste juurde: kuldsed juuksed pihani voogamas, ülinapp seelik paljastamas siredaid jalgu, millele kõrged kontsad lisasid veelgi sihvakust – ja parema käe sõrmed verised.
“On teil midagi, millega käsi pesta?” küsis kaunitar esimese asjana.
Lill ulatas veepudeli, pärides ehmunult: “Mis juhtus?”
“Ei midagi,” venitas Bändimagnet vastuseks, sõrmi kuivaks raputades.
“Midagi ju ikka juhtus, et sa käe katki tegid?” jätkas Lill.
“Mu käsi on täitsa terve,” tähendas Bändimagnet. Tõepoolest, siidisel nahal polnud väiksematki kriimu.
“Aga su näpud olid ju verised?” imestas Lill.
“Oeh,” ohkas Bändimagnet sügavalt ja raskelt, kummardus siis küsijale lähemale ja seletas poolihääli, et mehed ei kuuleks. “Mul on lihtsalt päevad. Ja ma käisin põõsas pissil.”
“No ja siis?” ei taibanud Lill ikka veel.
Bändimagnet vaatas teda nagu juhmakat ja seletas, hääldades sõnu hästi aeglaselt ja selgelt: “Mu sõrmed said veriseks, kui ma tampooni välja sikutasin. Millest sa aru ei saa?”
“Ee…” alustas Lill, “pissimise pärast ei pea ju tampooni välja võtma.”
“Ei pea või?” üllatus Bändimagnet siiralt. “Kuidas siis piss välja pääseb, kui tropp on ees?”
“Vaata, kullakene, naisterahval on seal allpool mitu juha,” seletas Lill, hoides kõigest väest naeru tagasi.
“Mis need veel on?” päris Bändimagnet.
“Juhad on nagu peenikesed torud,” seletas Lill kannatlikult. “Koolis anatoomiatunnis räägiti. Piss tuleb välja kusejuhast, mis viib kusepõide. Ja tampoon käib hoopis teises torus, mis viib emakasse. Nii et need ei sega teineteist.”
“Aa,” rõõmustas Bändimagnet. “Väga tore, teinekord ma siis tean. Nii on ju palju lihtsam pissil käia.” Kaunitar pidas väikese mõttepausi, kibrutades kulmu ja keerutades juuksesalku ümber sõrme, ning küsis siis: “Kas seksides võib ka tampooni sisse jätta?”
Käsi pestes meenub Lillele tampooni-küsimus ja ta pahvatab laginal naerma.
“Mis sulle nalja teeb?” küsib kraanikausis juukseid loputav Bändimagnet ja tõstab nii hoogsalt pead, et veenire jookseb kaelusest sisse. “Aih!”
“Mulle tuli lihtsalt meelde, kuidas sa ükskord küsisid, kas tampooniga saab seksida,” itsitab Lill.
“Ahah,” vastab iludus ja tema kulm tõmbub mõtlikult kipra. “Mul ei ole see jutt enam meeles. Kas siis peab tampooni enne seksimist välja võtma või ei?”
“Jah, kullakene, ikka peab, et peenisele ruumi teha,” oigab Lill ja põgeneb tualetist, ise naerukrampides vääneldes.
Naiste WC ees looklev järjekord on veel pikem kui enne.
Eluülikooli ettevalmistuskursus
Läheb peoks! Lill ja Bändimagnet kõnnivad kontserdilava ette. Sihvakas blond Bändimagnet kõrgub tavapärastel kõrgetel kontsadel. Lipupunaseks värvitud juustega volüümikas Lill kannab esimest korda elus platvormsaapaid.
“Kuidas need saapad sobivad?” uurib Bändimagnet.
“Super!” vastab Lill, siiralt ja südamest. “Ma ei võta neid enam mitte iialgi jalast!”
165sentimeetrine Lill ei suuda mõista, kuidas ta küll varem ilma platvormtaldadeta hakkama sai. Saapad lisavad talle pikkust oma 15 sentimeetrit. See tähendab, et Lillel on maailmale täiesti uus vaatenurk, üle enamiku naiste ja lühemate mehekribalate peade. Sellelt kõrguselt avaneb lavale haruldaselt hea vaade.
Parasjagu esinev metal-bänd koosneb ainult naistest. Trummari pikad juuksed lendlevad õhus, kui ta hoogsalt rütmi annab; ka kitarristid on heal tasemel. Laulja hääl ei kosta küll üle muusika nii selgelt kui meessolistide oma, aga ometi on hämmastav, kuidas suudab habras naine tuua kuuldavale nõnda karust röginat.
Rahvast on lava ees näppu viskamas üsna väike ja rahulik salgake. Ent millal see enne on fännimast seganud? Bändimagnet ja Lill elavad hoogsalt kaasa, puusad liikumas, käed õhus, juuksed lennus – ah, vaat see on elu! Vaevalt pool lugu hiljem tunneb Lill, kuidas keegi müksab selja tagant tema vasakut õlga. Platvormsaabastel kõrguv tüdruk vaatab naerul sui üle õla ja tema pilk kohtub võõra naise silmadega, mis on külmad nagu kaks jäätükki. Ehtne jääkuninganna, hindab Lill, silmitsedes mustades nahkrõivastes brünetti iludust. Naine on Lillest mõnevõrra vanem, aga kui palju just, jääb selgusetuks.
“Sa ei ole siin üksinda!” nähvab võõras ülbelt. “Arvesta teiste inimestega ka!”
“Milles asi?” Lill jõllitab mõistmatult brünetile otsa.
“Sinu juuksed ronivad mulle näkku,” informeerib jääkuninganna.
Ah?! Lill ei oska sellise märkuse peale esimese hooga midagi kosta, ainult tema silmad lähevad hämmastusest veel suuremaks. Inimsalk kontserdilava ees on tihenenud, nii et ta ei saa protestijast lihtsalt paar sammu eemale astuda. Muidugi võiks pugeda läbi rahva brünetist kaugemale, aga… Miks peaks Lill seda tegema, kui ta on praegu nii heas kohas, lava keskjoonel otsevaatega lauljale?
Lill liigub muusika taktis edasi, kuid veidi kammitsetumalt, kiigates aeg-ajalt üle õla. Liibuvates nahkrõivastes jääkuninganna seisab paigal nagu post, käed rinnal risti. Appi! Lill tunneb endas kohumas ärritust. Lõppude lõpuks ei ole ju tema midagi valesti teinud! Hoopis see protestija käitub kohatult. Kas ta peaks sellele võõrale naisele selgitama, et lava ette tullakse selleks, et elada muusikale kaasa? Kogu hingest ja kogu kehast!
Kui sa kord juba esiridades fännid, siis võõrad juuksed su näos on tühiasi, mida pole mõtet tähele panna. Kui inimesed on tihedalt koos, siis juhtub ikka, et üks astub raske tanksaapaga su jalale, teine virutab küünarnukiga ribidesse ja kolmas kallab õllega üle. Ja mis siis?! Need, kes tahavad kuulata vaikselt ja rahulikult, nii et keegi seljas ei ela, hoidku ennast lihtsalt lavast kaugemale.
Kuidas seda kõike kokku võtta ja karjuda mõne lausega üle muusika, nii et see võõrale protestijale kohale jõuaks? Mitte ainult sõnad, vaid ka mõte? Lootusetu, mõistab Lill, pole mõtet üritadagi. Las eluülikool õpetab.
Lill viskab pilgu selja taha ja rõõmustab, nähes lähenemas kolme õlut… see tähendab Kõvameest, Kirjanikku ja Arhivaari, igaüks hoidmas kõrgel rahva peade kohal pooleliitrist õlletopsi.
“Tulge siia!” hõikab Lill käega viibates.
Ka Bändimagnet hüpleb rõõmsalt ja lehvitab. Mehed võtavad suuna tüdrukute poole ja jäävad nende juurde seisma. Kirjanik sealjuures Lille vasakule käele, täpselt ülbe brüneti ette, märkab Lill kiire kõrvalpilguga.
Hetkegi