Armunäljaste festival. Evelin Kivimaa
Читать онлайн книгу.
siis,” võtab Lill masinlikult sisse pihiema rolli, limpsates katkisest huulest immitsevat verd. Ohtlikku verd, mis kannab edasi nüüdisaegset katku.
Säravi silmi küünitab Maarja tema kõrva äärde ja sosistab õnnelikult: “Ma ootan vist last!”
Sõõmuke unustust?
Kellegi teise lapseootus on viimane asi, mille üle muserdatud Lill suudaks praegu rõõmu tunda. Ta pomiseb Maarjale mõned masinlikud õnnitlussõnad ja poeb telki, eraldades ennast lukutõmbega ümbritsevast maailmast.
Lill lebab liikumatult, silmad suletud, lootes magama jääda. Uni ei tule. Selle asemel rabelevad peas mõtted, mis teevad haiget. Maarja beebiuudis osatab teravalt Lille seesmist tühjust kohas, kus alles äsja oli laps.
Lill lamab, teadmata kui kaua, kummalises seisundis une ja ärkveloleku piirimail. Väljastpoolt õhukest telgiriiet kostev laagrimelu näib nii kauge ja võõras, nagu toimuks see mõnes teises galaktikas. Seespool telgiriiet on õhk kurbusest nõnda tiine, et Lillele tundub, justkui lebaks ta alasti ja kaitsetuna sipelgapesas, valusate mõtete pureda.
Kuidagi tuleks neist mõtetest vabaneda, mõtleb Lill, aga tal ei jätku jõudu midagi ette võtta. Masendus surub tüdruku pikali, nagu oleks Maa külgetõmbejõud äkitselt kümnekordistunud. Väikseimgi käeliigutus oleks liiga suur pingutus. Rääkimata sellest, et ta jaksaks lugeda. Või muusikat kuulata. Kõige vähem veel kellegagi suhelda. Ta lihtsalt lebab, tundes ennast nagu verele kistud valutomp, kõikudes hulluksminemise piiril. Iga uus mõte lisab aina valu.
Unustust, anub Lill, unustust! Ent uni ei tule. Mõtted ei kao. Mis oleks lahendus? Lilles tekib lausa füüsiline kihk ennast täis juua. Mõistusekaotuseni. Unustuseni. Musta mäluauku…
Seni on mäluaugud olnud Lille jaoks karistus. “Ma ei oska juua,” oli ta oianud nii mõnelgi hommikul, ärgates pohmellist lõhkuva peaga, mida seestpoolt küünistavad mõtted võimalikest öistest lollustest. Seejärel oli Lill tavaliselt mõnd aega ettevaatlikum ja pidas napsiga piiri.
Ent kaua sa ikka jaksad põdeda? Eriti kui kõik su sõbrad rõõmsalt pidutsevad? Mõni nädal või kuu hiljem julges Lill taas uljamalt juua ning viiendal, kümnendal või kahekümnendal peoõhtul juhtus taas nii, et mõnus sumin peas moondus järjekordseks mäluauguks.
Nüüd aga tunneb telgis lebav Lill, et seekord oleks mäluauk lausa õnnistus, mitte karistus. Kõike seda, mis on viimastel päevadel juhtunud, on talumiseks lihtsalt liiga palju! Tüdruk tuhnib seljakotis ja leiabki mustadeks päevadeks kõrvale pandud varu, liitrise viinapudeli. Avamata. Puutumata. Lill kallutab pudelit, milles loksub läbipaistev, pealtnäha süütult selge vedelik. Sõõmuke unustust?
Lill paneb käe pudelikorgile. Unustus on nii lähedal! Aga… Ka kõige pikem mäluauk saab ükskord läbi, annab ta endale aru. Ja siis saabub reaalsus. Lill püüab kujutleda, milline võiks olla mäluaugust ärkamise reaalsus nüüd, kui ta on HIV-positiivne? Koos süümepiinadega, et ta võis iseenda teadmata kedagi nakatada? Kartusega, et ta seksis mõne pahaaimamatu mehega, unustades kondoomi? Hirmuga, et mõni sõber võib kanda surmahaigust? Tema pärast!
Ei! Lill kaalub viinapudelit veel korra käes ja viskab siis telgist välja. Ma ei joo enam tilkagi alkoholi, otsustab Lill. Mitte iial! Nii raske, kui see ka pole.
Samuti ei kasuta ma mingeid narkootikume! Noh, vähemalt see pole mingi eriline ohverdus, muigab Lill mõrult. Tüdruk on vaid paar korda suitsetanud kanepit ja proovinud amfetamiinitabletti. Erilist muljet ei avaldanud kumbki.
Kaine pea ja kondoomid, nii saan ma edasi elada üsna endist viisi, mõtleb Lill. Tal on küll väike hirm, milline on elu ilma harjumuspärase napsitamiseta. Mismoodi peotuju tõsta? Kust leida julgust, et sulanduda võõrasse seltskonda? Millised on mehed, kui neid ilusaks ei joo?
Mis ei tapa, teeb tugevamaks, kordab Lill endale. Mõte, et kaine peaga on olukord tema kontrolli all kogu aeg, ilma mäluaukudeta, laotub üle tüdruku väsinud mõistuse nagu mõnus turvatunnet pakkuv tekk. Kauaoodatud uni võtab Lille oma kaissu. Ta ei kuule enam, kuidas keegi koperdab telgist väljavisatud viinapudeli otsa ja rõõmsalt ohootab.
Valusate mõtete küüsis, konutab Lill telgis mitu päeva, tundes ennast üha viletsamini. Üks ja teine Armunäljastest proovib temaga rääkida, ent Lill ei taha kedagi näha. Isegi mitte Poisut, kes peab endale mujal ööbimiskoha otsima.
“Lill, kas sa tead, mis kuu praegu on?” kostab ühel päeval telgiriide tagant Poisu hääl.
Tüdruk vaikib.
“Augusti viimased päevad on käes,” jätkab poisilik hääl, millega ühte komplekti kuuluvad lihaselised käed, imesinised silmad ja lokki keerduvad juuksed panid Lille kunagi ihast värisema.
Kunagi?! Nende armulugu algas ju alles mõne kuu eest.
“Meil oli koos väga tore, aga…” jätkab poisihääl. “Lill, kas sa ikka kuuled mind? Ütle midagi!”
“Kuulen,” ütleb Lill täiesti tuimalt. Ta juba aimab, mida Poisu kavatseb öelda, ega hooli sellest karvavõrdki. Las minna kõik!
“Ma näen, et sul on praegu raske aeg, aga…” seletab poisihääl, milles aimub vabandav noot, “sa ei lase ju nagunii ennast lohutada. Ja mul algab homme ülikool. Mäletad, ma käisin suvel sisseastumiseksameid tegemas?”
“Jah,” vastab Lill.
“Ühesõnaga, ma pean nüüd Armunäljaste festivalilt lahkuma,” jätkab poisihääl. “Loodan, et sa saad minust õigesti aru. Me näeme ju kindlasti veel, eks! Ära mõtle, et sa olid minu jaoks lihtsalt suvearmastus.”
“Jah,” ütleb Lill, mõeldes, et täpsemat kokkuvõtet nende kahe suhte kohta polegi võimalik teha. Suvearmastus, seda see on. Õieti – oli. Suvi saab ju kohe läbi. Seega ka armastus.
“Ma tahaksin telgist oma asjad võtta,” jätkab Poisu.
“Jah,” sõnab tüdruk, tundes, kuidas hääl muutub kähedaks.
Eksisin, taipab Lill, ma ei olegi nii läbinisti tuim, et Poisu lahkumine ei teeks mulle haiget. Teeb, ja kuidas veel! Tüdruk tõmbub ühte telginurka, kuni Poisu oma vähesed asjad kotti loobib. Ujumispüksid, käterätik ja vahetussärk – niisugune oli Poisu kerge musta seljakoti kogu sisu, kui ta Lille ellu astus. Ega tal praegugi suurt rohkemat ole, ehk vaid mõned plaadid ja riided.
“Ma siis läksin,” ütleb Poisu, pikkade ripsmetega vasikasilmad veidi niisked, ja mutsatab tüdruku põsele kohmakavõitu suudluse. “Helistame teineteisele, eks!”
“Jah,” valetab Lill.
Telgikoristuspäev ehk “Kas sa oled hiljuti mõne ärakaranud vangiga maganud?”
Järgmisel hommikul pärast Poisu lahkumist tunneb Lill ennast haruldaselt hästi. Tal ei ole enam midagi kaotada… Järelikult pole ka hirmu kaotuse ees? Ta on täiesti vaba!
Millest ma õieti ilma jäin, mõtleb Lill. Lapsest? Jah, aga kas ma oleksin olnud valmis teda kasvatama? Seitsmeteistaastane, hariduse, töö ja kindla elukohata, nagu ma olen. Ei, on aus vastus.
Ilusast poisist? Jah, aga neid on ju nii palju! Kas ma oleksin tahtnud just Poisuga kokku jääda, ühe ja sama inimesega elu lõpuni? Ega vist…
Tervisest? Jah, üks asi on mul nüüd üleliia – HIV. Aga ka sellega saab elada. Just nimelt seda ma kavatsengi teha!
Mobiiltelefon kutsub, pikalt ja nõudlikult. Lill vaatab helistaja nime – see on Poisu – ega võta kõnet vastu.
Lill tunneb tegutsemiskihku ja hakkab hoogsalt telki koristama. Kasutatud kondoom, pliiatsiteritaja – ohoo, seda läheb silmapliiatsi jaoks kohe vaja! –, paar patsikummi, tühi suitsupakk, kommipaberid, kuivanud õunasüda… Mis veider asi see veel on? Lill uurib huviga tillukest leidu, mille ta oleks peaaegu rohu sisse pühkinud: herneterasuurune plastmassist kuulike, pisut pikergune, siledamast siledam. Kust see küll pärit on?
“Kas sa oled hiljuti mõne ärakaranud vangiga maganud?”