Kaotaja. Mikk Pärnits
Читать онлайн книгу.
pead leidma ju. Siis teed isiku kindlaks… Et kas see on siis see inimene.”
„Inimene jah.”
Seisame niiviisi politseimaja ees, tema erariietes ja mina tavalises riietuses. Unustasin, et ta oskab peksa anda. Pole viga! Olen jalutanud looduses, kasteheinas. „Ma siis lähen! Tsau!”
Jäi seisma, kuidagi hämmeldunud ilmega. Oli näha, et aastad polnud meest hellitanud ja vananemisega läksid mälu ja muud funktsioonid ikka allamäge. Me kõik oleme ühest vennaskonnast, karastunud lahingutes oma deemonite ja selle maailma kurjategijatega. Vahel pole pätt vanglatätoveeringutega venelane, vaid äratuskell või naeratav neiu. Kunagi ei või teada! Mõned meist murdusid enne meie õiget aega ja mul oli kahju näha teda politseiametis, vaevu reaalsusest kinni hoidmas.
Kontor oli mu kodu, seal oli tapeedirull nurgas ja aken värviga kinni kuivanud. Üsna pea võttis mu elu pöörde, mis muutis mind täielikult!
„Ai!” Krabasin oma silmast. „Miks sa lõid mind?”
7. Päikeseloojangul tulevad värdjad välja
Töötasin täie palga eest, panin jopet selga. Pidin kaduma enne, kui Luudensi hull sekretär aruandeid nõudma tuleb. Väga hea, et ta mulle helistada ei saanud. Laes ei lennanud midagi, igatsesin Hispaania randa ja häid margariitasid. Panin taskusse just gaasiballooni, kui mulle naeratas õnn ning uksest sisenesid (koputamata) kaks endist vangi.
„No tere, nuhk!” ütles pikem ja astus otse minu ette.
„Lahedad tätsid!”
„Vanglas lasi teha. Oleme eksvangid.”
Lühema nimeks panin Pille ja pikema nimeks Ülle.
„Näed seda ämblikku siin biitsepsil? Ämblik sümboliseerib narkomaani. Mul on hepatiit ja pohhui.”
Taganesin, üritades end ebaleva ja ebakindlana näidata. Skorpion ründab äkitselt!
„Ärge lööge! Ma ei kiida vägivalda heaks. Miks sa vanglas olid?”
„Näed, ta on juba vastu lõugu saanud,” irvitas Pille. „Kõndisid vastu uksepiita?”
„Aa, okei, viis aastat halbade naljade eest.”
Ülle vaatas otsa, võttis laualt mu vana elektrilise kirjutusmasina ja viskas läbi akna õue.
„Aitäh, mulle ei meeldinudki. Iga kord kui kirjutasin, tuli sealt sitta homoerootikat vanglast ja kuidas seal peded nussivad.”
„Arvad, et sa oled kõva mees või? Nuhid ringi ja kõvatad. Meil on sulle selline naljakas sõnum, et jäta oma munnimängimine katki ja kao linnast või taome su kirstu.”
Selja taga sein ja minu ees kaks eksvangi, tätoveeringutega homoseksuaalid. Libistasin käe diskreetselt taskusse, aga Ülle oli seda trikki juba kuskil näinud.
„Mis sul seal on?”
„Pipragaas.”
„Vaata, mis tal seal on.”
Mu parem käsi väänatakse julmalt selja taha ja ma tahan öelda, et see on mu protees, kui mulle lahtise käega vastu kõrvu põrutatakse.
„Ongi gaas! Uskumatu vend. Me tahame sind aidata ja sina tahad meid gaasitada?”
Hoian kätt süles nagu imikut.
„Lähme ära. Las ta jääb siia oma negatiivsuse sisse. Vaata, naeratab veel. Täitsa põrsas, mees.”
Lahkudes jäeti uks lahti. Meie intensiivse kehasoojuse poolt tekitatud temperatuur lipsas minema ja sisenes koristajatädi. Vaatasin teda põrandalt, viitsimata püsti tõusta. Pani mopi maha, lärtsuga. Pritsis sogast vett. Laman ja vaatan seda tööinimest.
8. Infoühiskonna ohver
Ilmselgelt oli minu klient vaimsete häiretega. Tõenäoliselt oli ta ohtlik, vägagi ohtlik. Oht oli mulle võõras ja vastik, eelistasin üle kõige mugavust ja ettearvatavaid olukordi. Kõigepealt oli vaja tasuda telefoniarve, et saaks vajaduse korral hädaolukordadest politseiametile teatada. Seejärel kliendi süüd tõestada või asitõendite puudusel ta süüdi lavastada.
Raha oli otsas või kuskile taskust välja kukkunud. Ilmselt nende mitmete rüseluste käigus, mis mul viimastel päevadel ette olid tulnud. Churchill oli öelnud, et kui sind lüüakse, siis nad kardavad sind. Aga mille jälil ma siis olin? Sahtlipõhjast paar rasvakriiti ju ikka leiab! Lükkasin laua tolmust puhtaks ja asusin diagramme ja lahtreid joonistama.
Kõigepealt suur küsimärk laua keskele. Kadunud isik:
Luudens. Peaks ta kohta informatsiooni saama, sulgema kõik suuremad lennujaamad ja hoidma silma peal kõikidel väljuvatel rongidel.
Üks nool viis sekretärini. Skisofreenik ja hüsteerik, naine. Joonistasin talle hajameelselt peenise suhu. Teine nool viis Luudensist eemale ja sümboliseeris salapäraseid eksvange, kellele mu juhtum ei meeldinud. Nad võinuksid ka naised olla, siis ümbritsenuks mind palju tisse ja tusse. Nagu koolis, kust ma välja kukkusin. Vähemalt oli mul nüüd edukas karjäär.
Gaasiballoonikene oli tühi. See oli saadud minu õe emalt, kes töötas iga jumala päev postiljonina. Nad kõik kandsid koerte pärast pipragaasi, ajalehed olid aga kaasas nende omanike pärast.
„Luudens, Luudens,” mõmisesin ninahäälega. Mis Luudens? Mul polnud mingeid tõendeid, et ta üldse olemas on. Selle mõtte oli mulle pähe sokutanud mitte eriti osav selgeltnägija, kes tegutses kaltsuka kõrvaltoas. Oli selge, et selgeltnägija silmad olid ebaselged! Andestage…
No vähemalt oli juhtum lahendatud: kõik peale minu olid idioodid ja nende probleemid väljamõeldud natuuriga. Istusin rahulolevalt maha, siis toolile, seejärel vaatasin aknast välja. Ruloo oli katki nagu ikka. Kasiino neoonsilt üritas mulle järjekindlalt epilepsiat põhjustada. Ei tohi sinna kasiinosse minna! Kõik olid mu vastu, seda mäletan juba poisikeseeast peale. See lõpeb nüüd!
Raamatukogu oli kinni, sealsetel arvutitel Windows98. Mu tuttavad ei tahtnud mind oma kodudesse lubada ja sõpru mul ei olnud. Samas, kellele seda internetindust ikka vaja oli, kui mul leidus… telefoniraamat! Sikutasin selle lauajala alt välja, lehed rebenesid. Suva. Luudens, Luudens… Nime ei olnud, firmade alt leidsin Marten Luudensi nimelise jäätmekäitlusfirma aadressi. „Sinu prügi on meie kuld”. Hea lause! Olin kullast tehtud. Nutsin tol ööl oma kontoris ja pisarad helkisid neoonvalguse käes nagu kastehein kuuvalgel.
Pärast koristaja veel nägi ja vaatas minust läbi. Polnud õige, et minu nüüdses eluperioodis oli ta inimene, kellega paratamatult kõige enam aega koos veetsin. Armumured tuli aga eemale tõugata brutaalselt ja totaalselt. Minu kontori asukohta külastasid liiga tihedasti pätid ja valetajad, nii et pidin sekretär-klaasipuhuja ise üles otsima. Tal oli veel raha, mida ma ehk lüpsta saanuks. Te ei tea, milleni tühi kõht ja madal eneseväärikus inimese ajada võib! Te. Ei. Tea.
9. Inetu tõde
„Kuidas te mu leidsite?”
Seisin ülbelt ukse peal, jope katkist õmblust varjates ja muhelesin.
„Pole tähtis, kuidas (telefoniraamatust),” vastasin laisalt. Jäme ots oli minu käes. Mina üllatasin teda. Pean tunnistama, et unistasin ikka veel vägistamisest ja röövimisest, sest see oleks juhtumi kinni pannud. Korrumpeerun esimesel võimalusel, olen lima.
„Te ei tea, millesse te end mässinud olete.”
„Kiisuke, ära turtsu.”
„Tulite etteteatamata mu töökohta. Miks te telefon välja lülitati?”
„Ma ei maksnud arveid. Mul on suva.”
„Ma andsin teile raha ette.”
„Otsas.”
„Riideid te küll uusi ei ostnud, ikka samad kaltsud seljas.”
„Maskeering.