Billy Elliot. Melvin Burgess
Читать онлайн книгу.
seda varem vaid telekas näinud. Teate küll, keegi keerutab end meeletu tempoga muudkui ringiratast ja jääb siis seisma – tardub ühtäkki, olles täpselt samas positsioonis, milles alustas. See on üpriski imetlusväärne, tõesõna. Kui teha midagi sellist poksiringis, ei saaks keegi aru, mis toimub. Pöörad end õige kärmelt ringiratast ja tuled lõpus välja löögiga – kurja, sellega lennutaks vastase õhku! Igatahes, sellega on nagu kõige seesugusega – nimelt on siin oma nipp. Ma ei saanud sellest varem aru. Tuleb valida seinal üks punkt, põrnitseda seda, võtta sisse õige käteasend – tasakaal on nimelt kätes –, tõugata end vägagi kiiresse pöördesse ja peatuda siis, põrnitsedes täpselt sama punkti. Aga pange tähele, see peab olema täpselt sama punkt – pole hea alustada mõne pildiga seinal ja lõpetada lambivarjuga. Kui kõik õnnestub, keerled nagu vurr. Kui asi läheb untsu, lõpetad selili maas.
Igatahes, ma olin selles samuti sitt. Ta näitas meile muudkui uuesti ja uuesti ette. Mõned tüdrukud said pöördele tõesti üpris kenasti pihta. Üritasin neid imiteerida, aga proua ei pidanud seda millekski.
„Ole nüüd, Billy, sa pole ju plika, või mis? Pane jõudu juurde! Keeruta, keeruta! Sa oled mees! Sa peaksid kohalt süstima nagu rakett!”
Nii ma tegingi. Pöörlesin niivõrd kiiresti, et mu jalad libisesid ja lõpetasin pikali maas nagu täielik nõmedik. Tüdrukud vahtisid mind ülevalt alla. Aga nad ei julgenud naerda. Proua kargas kraesse igaühele, kes naerda söandas. Selleks peab valmis olema, et oledki alguses natuke nõme, kui neid asju õppima hakkad, sest nii jõuad lõpus kusagile. Täpselt nagu kõige muugagi.
„Harjuta kodus,” ütles ta. Ja siis läksime stange juurde, mis oli palju parem, sest harjutused olid aeglased, liigutused lihtsalt jälgitavad ja ma sain normaalselt hakkama.
Lõpus olin omadega täitsa läbi, aga tundsin end suurepäraselt. See pööre – ma teadsin, et suudan seda. See oli vaid harjutamise küsimus. Istusin pingil ja tõmbasin dressikat selga ning see Debbie passis jälle mu juures, vahtis mind, nagu oleksin televiisor või midagi.
„Näed,” alustas ta. „Ütlesin, et see on raskem, kui välja paistab, mäletad?”
„Jah, ütlesid küll.” „Pööre on raske, eks?” Ta harjutas seda paar korda. „Sa pole nii kiire kui mina,” ütlesin talle. „Sa ei suuda seda tehagi,” pilkas tüdruk. Tõusin püsti, et talle näidata. Tegin alustuseks ühe aeglase pöörde ja see tuli täitsa hästi välja, aga kiire pööre ei kõlvanud kusagile. Ma ei suutnud tasakaalu hoida.
„Sa pead vähemalt kaks pööret tegema. Sinusugune tugev poiss.” Need sõnad tulid proua Wilkinsonilt.
„Mhmh.” Võtsin istet ja hakkasin kotti pakkima. Ta noogutas Debbie poole.
„Lase jalga.” „Miks, ema?” „Kuidas sa mind nimetasid?” „Proua. Vabandust.” „Mine nüüd.” Debbie lasi jalga ja proua vaatas mulle ülevalt alla otsa, pläru suus, kissitades läbi tossu.
„Niisiis. Kas meil on au sinu seltskonda ka järgmisel nädalal nautida?”
„Ma’i tea. Lihtsalt … ma tunnen ennast nagu täielik möku.” „Ära siis käitu nagu mõni möku. Viiskümmend penni.” Andsin raha üle. Ta viipas mu balletisusside poole. „Noh, kui sa ei tule, siis anna sussid tagasi.”
Kõhklesin. Ballett – noh, see ei läinud mulle nii väga korda, aga ma tahtsin õppida seda pööret tegema. Tahtsin seda poksiringis teha. See neile alles näitaks!
„Mkm, pigem mitte,” ütlesin. „Olgu,” vastas naine ja pööras kannapealt ringi, ütlemata isegi head aega või midagi, ja kõndis minema.
Ja teate, mis? Ma ei saanudki enne aru, kui väga ballett mulle meeldis, kui avastasin end terve kodutee tantsu löömas. Tundsin end tõeliselt muretuna. Kekslesin ja hüppasin terve tee ja alles siis, kui seisin ühtäkki köögis, balletisussid käes, poksikindad kaelas rippumas, mõtlesin, mida ma olin teinud. Mida ma kavatsesin nende sussidega peale hakata? Kui ma isale nendega vahele jääksin, teeks ta mulle paganama päralt otsa peale.
Memm juba ootas mind. „Ooo, balletisussid,” ütles ta ja tema väike vanainimesenägu lõi särama. „Mina tantsisin ka vanasti. Minust oleks võinud saada professionaal.”
„Ära sellest kellelegi räägi, memm, palun!” anusin – kuigi erilist vahet poleks olnud. Keegi ei pane niikuinii tähele, mida ta räägib. Jooksin üles ja tõstsin madratsi üles, et sussid sinna alla toppida, kuid olin vaid poole peale jõudnud, kui isa tuppa astus. Kurat! Ma ei teadnudki, et ta kodus oli. Jõudsin sussid napilt enda alla peita.
„Mida sa teed, hiilid ringi nagu varas?” „Miskit.” „Kus sa üldse olid? Leidsime memme Spari lähedalt.” „Poksimas, mis sa siis arvasid?” Ta põrnitses mind ülevalt alla. Lebasin voodil, et sussid mu all peidus püsiks, ja üritasin näida võimalikult tavaline.
„Mida sa teed?” ei jätnud isa jonni. „Unustasin oma kindad maha. Arvasin, et äkki on need voodi all.” Piilusin üle ääre, justkui otsiksin voodi alt.
Isa heitis pilgu minule, põrandale, siis uuesti minule. Seejärel viipas ta kinnastele, mis lebasid voodi kõrval.
„Mis need siis on?” „Oi. Õige jah.” Ta seisis ja vaatas mind – küllap oodates, et liigutaksin, aga ma ei liigahtanudki. Tundsin end nõmedana.
„Ole nende kinnastega hoolas, need kuulusid mu isale.” „Ma tean.”
„Jajah.” Ta lahkus. Milline napikas! Kui mu isa tabab mind kunagi balletti tantsimas, lööb ta mu maha. Aga ma ei tegele sellega kaua. Ainult natuke. Ainult seni, kuni saan pöörde selgeks. Siis lähen poksisaali ja lennutan kellelgi kolba küljest!
Jackie Elliot
Ma teadsin, et midagi kahtlast oli lahti. Billy on minu poeg ja ma jään tema kõrvale surmatunnini, aga. Öelgem seda nii: ta on paras individualist, see Billy. Alati on miskit veidrat, mida ta teha püüab. Näiteks harjutas ta pulga tasakaalustamist oma ninal. Ta oli siis vast kaheksa või nii. Seejärel tuli lugu pappkastiga. Ta istus selles ja laulis omaette. Laste värk, võiks ju öelda, aga Billy oli kümme. Ma poleks end eladeski lasknud pappkastis näha, kui olin kümnene. Tema ema oli siis haige, nii et ehk on see arusaadav. Aga kaela käänamine? See kestis terve igaviku. Ta pööras ümber ja vaatas selja taha, käänates kaela nii kaugele, kui andis, üha uuesti ja uuesti. Ta ütles, et see on vaid harjumus, aga mis harjumus see selline on? See pole sama, kui nokkida nina või närida küüsi. Kord viisin poisi kinno ja ta veetis kogu aja istmel vääneldes. Ta vaid venitas kaelalihaseid, aga naine tema selja taga ei teadnud seda ja arvas, et Billy vahib teda. See oli nii piinlik. Teda on võimatu peatada. Ta ei suuda end isegi peatada.
„Teie poeg vahib mind,” ütles naine. „Jep, ja ma maksin selle filmi vaatamise eest kõva raha,” vastasin.
Mõnda aega tegeles ta jalgpalliga, see oli normaalne. Ta läks tänavale ja harjutas palli jalgadega üle pea tõstmist või kõksimist või midagi sellist. Ta polnud küll väljakul kunagi hea, aga vähemalt oli tegemist hea tervisliku trenniga, millegi sellisega, millega tema vanuses laps võiks tegeleda.
Nüüd siis oli ringiratast keerutamise kord. Ta eitas seda alguses, aga jäi mulle muudkui vahele. Köögis, koridoris, aias, oma magamistoas. Kogu paganama aeg. Pilk kaugusesse suunatud nagu idioodil, käed välja sirutatud, ja siis saatis ta end kuradima kiirelt pöörlema ja kukkus pooltel kordadel pikali. Kupatasin ta kord teed tegema ja kui ta polnud juba terve igaviku tagasi tulnud, läksin vaatama. Seal ta oligi, vahtimas tühja, just valmis alustama.
„Billy,” ütlesin selsamal hetkel, kui ta alustas, ja ta hakkas keerutama, üritades samal ajal üle õla kiigata, komistas lauale otsa ja lennutas kogu kupatuse laiali – kõik kohad olid piima täis, suhkrutoos ümber, kruusid katki.
Tony tormas koridorist kohale. „Kuule, mida sa teed?” „Ma harjutan lihtsalt pööret. See on poksiliigutus,” selgitas Billy. „Ma pole küll poksis selliseid liigutusi näinud,” sõnas Tony. Poksiliigutus! See oli tema järjekordne nõme harjumus. „Ära seda nüüd kogu aeg ka tegema hakka,”