Halloween. Ketlin Priilinn
Читать онлайн книгу.
meid tutvustama või midagi…”
„Ah jaa.” Brent tõusis püsti, pani koogitüki taldrikule ja punastas kergelt. „Ma ei tule alati selliste loogiliste asjade peale. Sorry.”
Minu suureks rõõmuks haaras ta mul käest kinni. Suundusime kõigepealt paokil uksega ruumi, mis osutus elutoaks. Tuba oli hämar ja esialgu ei näinud ma muud kui väikest televiisorit, kus jooksis mingi pealeloetud Türgi seep. Siis hakkasid mu silmad hämarusega harjuma ning ma nägin kuklas krunni kinnitatud hallide juustega kõhna naist, kes istus diivani kõrval kitsal kušetil ning jälgis pingsalt ekraanil toimuvat, terav lõug püsti. Tema süles puhkas kudumistöö koos varrastega. Tuba oli väga umbne ja lõhnas kopituse järele. Siin oleks hädasti olnud natukegi õhutamist tarvis.
„Vanaema, see on Susan. Susan, see on vanaema,” vuristas Brent kiirelt ja valjusti, justkui oleks luuletust ette lugenud.
„Tere,” ütlesin võimalikult viisakalt ning oleksin äärepealt niksugi teinud. Viimasel hetkel mõistsin, et see on minu vanuses kaugelt titekas, ja piirdusin kerge peanoogutusega.
„Tere-tere,” kostis tõre vastus. Vana naise pilk püsis endiselt ekraanil, ta ei vaadanud mulle otsagi.
Tundsin end väga ebamugavalt, kuid õnneks tiris Brent mind eemale teise toa poole. Ta lükkas suletud ukse lahti ning ma nägin väga omamoodi tuba, kus asjad ei sobinud omavahel sugugi kokku. Seinad olid kaetud romantiliste lillekestega tapeediga, millele oli hooletult knopkadega kinnitatud lauljate ning näitlejate postreid. Akende ees lehvisid kreemikasvalged pitsilised kardinad ning ühe seina ääres seisis vanaaegne nikerdatud kapike, kus klaasi taga võis näha kristallnõusid ja mõnda raamitud pilti. Kapipealsel vedelesid hooletult hunnikutes noorteajakirjad, õpikud ja raamatud, üks sülearvuti ning paar telefonilaadijat, millest ühe juhe lookles poole põranda kohal.
Toas oli kaks kitsast voodit, üks akna all ja teine seina ääres. Üks oli hoolikalt helepruuni päevatekiga kaetud, teine aga pilla-palla, täis raamatuid ja riidehunnikuid. Selle kõige keskel kõhutas mustade patsi põimitud juustega tüdruk ja oli süvenenud millessegi oma telefonis.
„Anette, see on Susan, Susan, see on mu õde Anette,” kuulutas Brent jälle. „Aga te ilmselt teate teineteist, käite ühes koolis.”
Siinne vastuvõtt ei olnud elutoa omast kuigi palju soojem. Anette vaatas korra üle õla minu poole ja pomises üpris sarkastiliselt: „Väga meeldiv.” Seejärel süvenes ta taas oma telefonis toimuvasse.
Brent seisis veel viivu, justkui tahtes midagi lisaks öelda, aga kehitas siis õlgu ja kutsus mu kööki tagasi. Seal kallas ta mulle mahla klaasi ning hakkas oma koogitükki edasi mugima.
„Nad ei ole minust erilises vaimustuses,” märkisin ettevaatlikult ning võimalikult vaiksel toonil. „Said õiendada, et mu külla kutsusid?”
„Ei, miks? Mina kutsun omale külla, keda ise tahan.” Brent kehitas hooletult õlgu. „Nad lihtsalt ongi sellised. Vanaema ja Anette on selles mõttes sarnased, et kumbki ei usalda eriti võõraid. Vanaemal on ainult kolm sõbrannat: kaks koolipõlvest ja üks õpetaja, kellega ta aastakümneid koos töötas.”
„Su vanaema oli siis kunagi õpetaja?”
„Jah, aga nüüd on ta juba mitu aastat pensionil. Nautis rahu ja vaikust – kuni tulime meie.” Brent muigas kibedalt.
„Kas te ei saa omavahel hästi läbi?”
„Mina saan enam-vähem. Mulle ei meeldi tülitseda ja tegelikult on see suur asi, et ta oli nõus meid endale kaela peale võtma. Me polnud kunagi eriti lähedased, paar korda aastas saime kokku, sünnipäevadel ja pühade ajal… Aga Anettega on neil kogu aeg omavahel ütlemist.” Brent mõtles hetke ning lisas: „Ja usu mind, „ütlemist” on väga leebelt öeldud.”
Ma ei söandanud selle kohta rohkem midagi uurida, vaid seedisin öeldut endamisi. Anette oli koolis jätnud vaikse ja endassetõmbunud tüdruku mulje, aga tegelikkus oli siis teistsugune?
Brent sai vist mu näo järgi aru, mida olin mõelnud. Ta jätkas: „Jah, need kaks kraaklevad kogu aeg nagu väikesed lapsed. Küll ei kõlba Anettele memme söök või see, et ta vaatab nii palju seriaale ja tema ei näe sel ajal midagi telekast. Küll ei kõlba memmele see, et Anette meigib ennast ja istub nii palju arvutis. Pidevalt on mingi jama majas. Ükskord… sa ei usuks, Susan.”
„Mida siis?” Olin põnevusest peaaegu Brenti vastu nõjatunud ja märkasin seda alles nüüd. Tal ei paistnudki midagi selle vastu olevat!
„Memm viskas Anettet saapaga!”
„Ah?!” Vaatasin Brentile jahmunult otsa, tema aga itsitas.
„See oli talle tegelikult paras. Teema oli nõude pesemine. Memm palus, et Anette peseks pärast õhtusööki nõud ära. Me teeme seda kõik, kuidas kunagi, aga seekord hakkasin mina võrkpallitrenni minema, memmel pidi telekast mitu sarja järjest tulema ja Anette tahtis minna arvutisse oma tüübiga tšättima. Nii nad õiendasid ja õiendasid teineteisega, Anette väitis, et tema teeb niikuinii rohkem kui teised, kuna keedab meile kõigile igal hommikul putru – okei, ta teeb seda jah, aga vabatahtlikult, sest talle maitseb puder, kuid memm kipub seda põhja kõrvetama. Memm väitis, et nii suur tüdruk peabki kodutöödes abiks olema, ega ta enam abitu titt ole, kellele peab kõik ette-taha ära tegema. Anette hakkas töinama, et memm tahtis lihtsalt tasuta koduabilisi saada, kui meid enda juurde võttis…”
„Appi, nii ütleski?”
„Jah. Siis nad karjusid veel teineteisele igasugu inetusi, kuni memm haaras vihahoos esikust saapa ja viskas Anette poole. Pihta ta ei saanud ja minu arust ei tahtnudki saada, aga Anette solvus jubedalt. Tormas töinates meie tuppa ega rääkinud memmega mitu päeva.”
„Siis on nad tõesti paar parajaid!” Mulle tundus kogu lugu päris uskumatu. Vanaema loobib lapselast saabastega? Samas oli lapselapse käitumine ka parajalt õel ja vastik. Mõtlesin, et kui minu vanematega juhtuks midagi ja keegi sugulane võtaks mu enda juurde, kas ma siis käituksin temaga niimoodi? Ei iialgi, olin ma kindel, ent lõin kohe kõhklema. Olin viimasel ajal nii palju näinud, kuivõrd võib lähedase kaotus inimesi muuta. Anette ja tema vanaema olid ju mõlemad kaotanud oma kõige lähedasemad – üks oma vanemad, teine lapse…
„Jah, nende kohta kehtib see vanasõna, et kaks kõva kivi ei jahvata head jahu,” nõustus Brent. Ta hakkas veel midagi ütlema, kui kellegi vihane hääl katkestas teda: „Ise oled üks paras kivi!”
Vaatasime ehmunult ukse poole. Lävel seisis Anette, käed risti rinnal ja lõug just samamoodi trotslikult püsti, nagu olin ta vanaemal ennist näinud.
„Jube tore on klatšida, eks ole?” heitis ta tigedalt Brentile, tumedad silmad vihast välkumas. „Sulle meeldivad sellised kutid?” pöördus ta siis minu poole. „Sellised turueided, kellele pöörad korra selja ja kohe lööb sulle noa selga!”
„Anette, ma ei…” püüdis Brent midagi öelda, aga õde ei teinud teda kuulmagi.
Anette vaatas ikka veel minu poole. „Tore, kui mu vend arvab, et võib mind klatšida, siis võin mina ka seda teha! Susan, kui sa teaksid, milline hale argpüks ja titekas ta tegelikult on, ei tahaks sa sellisega mingit tegemist teha! Ta on kuusteist, aga kardab pimedust!”
„Jää vait!” hüüdis Brent. „Midagi ma ei karda!”
„Ei karda?” Anette kergitas pilkavalt kulmu. „Mutt pidi sinu pärast isegi öölambi ostma, sest sina ei julgenud pimedas toas magada! Kardad kolle või jumal teab mis asja…”
„Ma ei karda mingeid kuradima kolle,” röögatas poiss ja kargas püsti. „Kasi minema, debiil!”
„Ja ta tassib igale poole oma väikest mängukoera kaasa, see on tal koolikoti sahtlisse peidetud,” teatas Anette võidukalt naeratades. „Ja oh, Susan, kui sa veel seda teaksid, mis põhimõtted tal tüdrukutega on!”
Kogu jubedast piinlikkus- ja vastikustundest hoolimata tekkis mul viimaste sõnade juures ometi huvi.
Brent haaras õel ümbert kinni ja üritas teda