Milleks ja kellele see raamat kirjutatud on…

      Me kõik soovime inimlikku lähedust. Elada harmoonias suurepärase partneri ja sõbraga, armastada ja olla armastatud selle „ühe ja ainsa“ poolt.

      Ometi tõdeme sageli, kuidas taevalik armastus muutub maapealseks põrguks ning inimesest, kelle eest olime valmis ohvreid tooma, saab meie suurim vaenlane. Hävitaja, kes kahandab meie enesehinnangut, rebib tükkideks meie unistused, reedab meie intiimseimaid saladusi ja sooritab meie vastu uskumatult julmi tegusid.

      Lähedased määravad, kes me oleme, kelleks saada võime ja mida saavutada suudame. Nende võimuses on tõsta meid taevasse või paisata põrmu.

      Inimsuhted on üks keerukamaid valdkondi kõigi jaoks. Olles tegelenud pikka aega lähisuhetes „rataste vahele“ jäänud patsientide nõustamisega, tõden sageli, kui kehvasti oskavad igati haritud ja intelligentsed inimesed adekvaatselt tõlgendada vastaspoole käitumist. Kui kitsapiiriliselt interpreteeritakse kuuldud sõnu – adumata, mida tegelikult öeldi, kui valesti käitutakse konfliktsituatsioonides ning kui halvasti tõlgendatakse kehakeelt. Sellel kõigel on aga meie elus pöördumatud tagajärjed – purunenud suhted, lagunenud perekonnad, vanemateta lapsed. Elu üksikuna võib tunduda roosiline vaid kõrvaltvaatajate jaoks. Enamus meist valiks kooselu armastatud inimesega.

      Inimese jaoks on elutähtsaim ja keeruliseim ülesanne leida endale paariline – elukaaslane –, kellega jagada õnnelikke hetki ja kellele toetuda raskustes.

      Üks suhetes ebaõnnestumise põhjustest on eeldus, et ka teised inimesed mõtlevad, tunnevad, mõistavad, arvavad, usuvad, tajuvad jne. nagu meie.

      Me kipume unustama, et kõigil meil on erinev „taustsüsteem“, mis tuleneb meie erinevast kasvukeskonnast ning minevikukogemusest.

      Teist suhtes ebaõnnestumise põhjust võiks kutsuda n-ö. „meeleheite“ faktoriks ehk teisisõnu, kui väga me kedagi enda ellu vajame ning mida seetõttu oleme võimelised potentsiaalses partneris ette kujutama, sulgedes silmad reaalsuse ees ning nägemata inimest sellisena nagu ta tegelikult on.

      Kolmandaks komistuskiviks on meie kogemus möödunust – eelnenud suhted ja nende mõju olemasolevale. See faktor on sageli raskeim komistuskivi igale paarile, kellel seljataga lahkuminekud eelmistest elukaaslastest ning negatiivsed emotsionaalsed mälestused purunenud kooseludest.

      Lisaks kummitab meid enda vanemate – ema ja isa – „pärandatud ettekujutus“ kooselust ning ka vanemate hinnang meie valikule mängib oma osa – mil määral nad aktsepteerivad ja kuidas hindavad meie elukaaslase sobivust meie jaoks. Rääkimata vanemate kujundatud peremudeli mõjust, mis kahtlemata varjutab ka meie arusaamu armastusest ja abielust.

      Kuidas kindlaks teha, et „õige ja ainus“ on ikka „taevalik armastus“ ning ei osutu aja jooksul „põrgulikuks nuhtluseks“? Selles on meile abiks vastaspoole kehakeele lugemise ning teise isiku käitumise adekvaatne tõlgendamine.

      Kehakeel on „võti“ meie varjatud suhtumiste ja tunnete mõistmisel. Inimene reageerib murdosa sekundi vältel ümbritsevatele välisimpussidele ning kas tahame või mitte, „lekitavad“ meie kehad reageerides ka tundeid, mida soovime varjata.

      See, mida tunneme, määrab meie suhtumise, suhtumised aga omakorda mõjutavad meie teadlikku ja alateadlikku käitumist.

      Osates lugeda kehakeelt, avaneb meie ees kõik, mida inimene tunneb. Hoiatan ette, et tõde võib teinekord šokeerida.

      Kui sõnad väjendavad, millest inimene mõtleb, siis kehakeelt „kuulates“ tuvastame, mida ta tunneb ning ka seda, mida ta varjata püüab.

      Kuid ei tohi unustada, et kehakeelt peab analüüsima kontekstist lähtuvalt, arvestades, et keha väljendab hetkel tuntavaid emotsioone. Analüüsi tegemisel peame arvestama signaalide kogumikuga, tegemata otsuseid üksikute väljenduste põhjal. Eirates konteksti ja kehakeele erinevate signaalide kogumike kokkukuuluvust, saates suure tõenäosusega vale lõpptulemuse. Seega – arvestage signaalide kogumikku ja nende sobivust konteksti.

      Usaldades enda vaistu ja adekvaatselt tuvastades, missuguse tunde vastaspool meis tekitab, eksime enda valikutes vähem ning leiame suurema tõenäosusega selle õige „ühe ja ainsa“, keda armastada ja kelle poolt olla armastatud terve elu.

      Millest kõneleb kehakeel…

      Inimeste tunnete lugemine ei ole maagiline kunsttükk, vaid teadus. Õppides tajuma mitteverbaalseid signaale ning osates analüüsida kehakeelt lähtuvalt kontekstist, tuvastame nii isiku käitumise psühholoogilised põhjused kui varjatud suhtumised, ning võime enam kui 90 % tõenäosusega ette aimata tema potentsiaalse käitumise lähitulevikus.

      Loodus on meid varustanud empaatiavõimega, mis aitab meil intuitiivselt tajuda teistega toimuvat. Kahjuks usaldab enamust meist end liialt vähe ning pigem kaldub uskuma seda, mida eeldab vastaspoolelt, „sulgedes silmad“ reaalsuse ees.

      Emotsioonid, nagu hirm, viha, õnnetunne, põlgus, kurbus jne. tekivad ajus. Aju kontrollib, kuidas tundeid kõne, kehakeele ja näoilmete abil edastatakse. Inimese hääletoon, rüht, kehaasend ning näoilmed on aju keerulise infoedastuse tulemus.

      Suhtlemises eksisteerib neli peamist märgisüsteemi, mida töödeldakse meie ajus. Kõnet ja häälemärke töödeldakse kuulmise kaudu, näol ja kehakeeles väljanduvat silmade abil. Kuigi info töötlemiseks kasutame aju erinevaid piirkondi, väljastab mõistus meile kokkuvõtva hinnangu, missuguste tunnetega me infole reageerime ehk siis teisisõnu, mida meie keha tunneb.

      Hääle kõla teavitab meid, kas inimene on kalk, rõõmus, elutu, tõsine, närviline, murelik, vihane jne. Kõnelemise tempo räägib meile, on ta on ärritunud, ärevil, rahulik, kindel, ebakindel jne. Madalad hääled mõjuvad meile usaldusväärselt, kriiskavalt kõrged toonid tekitavad soovi lahkuda.

      Nii näoilmeid kui ka hääle väljenduslikkust kontrollivad meie ajus asuvad kraniaalnärvid. Seega, isegi kui püüame enda tundeid varjata, „lekivad“ need alati välja.

      Sõnad, mida kasutame, kõnelevad meie mõtetest, probleemidest, soovidest jne. Õppides õigesti kuulama, saame infot vastaspoole mõtetes toimuvast. On ta sõnad siirad või hoopis kahemõttelised, kas jäetakse ära „tegija“ isik, kas räägitakse meie- või minavormis? Miks mõnda sõna korratakse või miks lauselõpud „alla neelatakse“ jne. Nii see, millest räägitakse, kui ka see, kuidas räägitakse, lekitab infot mõtete kohta.

      Kehakeel ja näoilmed peegeldavad seisundeid, tundeid, suhtumisi ning ka seda, missuguse isikuga on tegu. On ta üleolev teiste suhtes, sportlik, haige, hirmul, ohtlik, sõbralik, murelik vms.

      Kõigepealt reageerivad meie alateadvus ja keha, seejärel lähtuvalt suhtumisest, hakkame teadlikult mõtlema ja tegutsema.

      Esimese asjana võõraga esmakordselt kohtudes tasub endalt küsida: missuguse tunde ta minus tekitab? Meie intuitsioon teavitab meid potensiaalsest ohust ja me tajume, et midagi on korrast ära.

      Tundes kehakeelt ja osates õigesti tõlgendada mitteverbaalset käitumist, saame keskenduda küsimusele – miks võõras meis sellise tunde tekitas ning miks ta selliselt käitub?

      Niimoodi ennetame paljusid probleeme elus – nii emotsionaalseid kui materiaalseid ning suudame ka vältida meile ohtlikke isikuid.

      Kokkuvõtvalt võiks öelda: see, mis toimub meie teadvuses ja alateadvuses, peegeldub meie kehas ning vastupidi, see mida tunneme enda kehaga, mõjutab, millest mõtleme. Kõik mida tunneme on „läbinähtav“ ja tuvastatav.

      Mida tähendab armastada…

      Armastus on üks primaarsem ja tundeküllasem inimeseks olemise vorm ja eksistentsi põhivajadus.

      Armastus äratab meis loovuse, innustab meid tegutsema ja sooritama tegusid, mis näisid võimatuna, avades meis perspektiive, millest meil aimugi polnud.

      Armudes toimuvad meie kehas neurokeemilised reaktsioonid ning meid valdavad tugevad tunded ja me kogeme kõige võimsamaid seisundeid.

      Armumine muudab kõikidest psühholoogilistest seisunditest kõige aktiivsemalt meie käitumist.

      Kuid mis ikkagi on armastus – on see „eksisteeriv“ reaalsus või pelgalt ettekujutus? Kumba me armastame – enda pette-ettekujutust Temast