HALDJAD

      Elas kord lesknaine, kellel oli kaks tütart. Vanem tütar oli oma välimuselt ja iseloomult nii ema moodi, et kui mõni nägi tütart, pidas teda emaks. Nad mõlemad olid nõnda ebameeldivad ja upsakad, et nendega oli võimatu koos elada. Noorem tütar aga oma lahke ja viisaka olemisega oli päris isa peegelpilt ja pealegi ilusamaid neide, keda kunagi nähtud. Et armastatakse ikkagi omasuguseid, oli ema lausa hull oma vanema tütre järele ja nooremat ei sallinud ta silmaotsaski. Ta sundis teda köögis sööma ja vahetpidamata tööd tegema.

      Muude toimetuste kõrval pidi vaene laps iga päev kaks korda allikal käima, mis asus oma tubli poole miili1 kaugusel majast, ja sealt suure kannutäie vett tooma.

      Ühel päeval, kui ta allikal oli, astus üks vaene naine ta juurde ja palus ta käest juua.

      „Olge hea, emake,“ ütles neiu, loputas kohe kannu puhtaks, ammutas allika kõige selgemast kohast vett ja ulatas naisele, ise kannust kinni hoides, et tal parem juua oleks.

      Kui hea naine oli joonud, ütles ta: