Kättemaksukontor. I osa. Inglid ja närukaelad. Mihkel Ulman
Читать онлайн книгу.
nii mõnigi naine, kes oleks ka temaga õnnelik olnud. Isegi just temaga. Ainult temaga. Vanajumal oli paraku pahas tujus olnud nii tema kui tolle tundmatu suhtes ja polnud neid kokku viinud.
Lihtsal ja liigutaval moel õhinas ja ootel Marion polnud sugugi see tüüp, kel oleks kannatust Armini-sugust ära kuulata, lohutada ja talle mõistvalt silma vaadata. Teda tabas siiras tülgastus ja tüdimus veel enne, kui kohtumine korteriperemehega üldse alanudki oli. Ja ta ei näinud vähimatki vaeva selle varjamisega. Kadugu, kuri kärbes – mis siis, et neiu talle võlgu oli. Nagunii pääseb ta peagi sellest kongist minema ja siis algab õnneaeg. Peaasi, et Kaur ei jõuaks enne, kui Armin on oma ilge haisuga uttu tõmmanud.
Marion oli nii väga ootevalmis. Ta oli armetu toa nii kauniks teinud kui võimalik. Küünlad, vein, puuviljad – ja nüüd siis ilmus selle kõige mõnituseks naftast ja naftaliinist koosnev kampsun ja taldrikul lödisev süldilaadne toode. Kas peegeldus mehikese lopsakas-punetav alahuul süldi peal või sült mokal – mis vahet seal on: nii üks kui teine oli piisavalt kole, et seda poleks tohtinud näidata, peegeldamisest ja paljundamisest rääkimata.
Ei osanud see naftaprodukt oma kilavat pilku varjata, mis omasoodu Marioni dekolteesse roomas. Mees on mees. Ükskõik milline mees. Ikka mees. Ehkki Marion seda hetkel ei arvanud.
«Mida?!» kõõksatas Marion.
Armin laksutas võimukalt keelt: «Marion, Marion! Ai-ai-ai!»
Oi ma ei või, mõtles Marion ja vadistas kiirustades näkku hangunud naeratust hambus hoides: «Jah, ma tean, mul on meeles, ma maksan järgmisel nädalal ära… härra Eila, palun veel ajapikendust.»
Ma põgenen siit juba täna õhtul koos Kauriga, oleks kõlanud tõlge.
«Armin, kui tohin paluda – me oleme ju kokku leppinud, et kõnetame teineteist eesnime pidi,» kummardus mees isukalt neiu poole.
«Jah, härra Armin,» üritas näitsik sissetungijat uksest tagasi välja nügida.
Mis siis, et tema maja – kui siin toas olid Marioni asjad, oli siin tema kodu ning tal oli õigus austusele ja privaatsusele ja…
«Ja ilma härrata.»
Marion peaaegu oigas, naeratus näol juba lootusetult suremas: «Jah, härra Armin. Mul on kolmandal palgapäev…»
Armin sirutas niiske käe ja haaras naisel õlast kinni: «Nali! Ärme ole nii materiaalsed. Nali! Ha-haa-haa! No kes siin üürist räägib. Mamma keetis sülti…»
On näha jah. Sama firma töö. Nii sült kui mees.
«Ega siis alati pea rahas klaarima. On neid noh… inimlikke… ee… vahendeid. Mina oleksin nende üle palju rõõmsam kui raha üle. Raha kulub otsa ära, aga inimeseline…»
«Aeg on hiline, pai peremees. Aeg on magama minna,» manitses Marion.
Pai peremees piilus üle kütkestavalt nõtke õla ja kaela tuppa, kus ta oli üles kasvanud. Vein. Hmm…
«Magama… seda minagi… Just mõtlesin, et süldi kõrvale sobiks väike vein ja pärast…»
Head õhtut.
Kuidas nii?
Peremees oli nii vastutulelik, ei teinud rahast probleemi – ja nüüd veinist kahju. Mis see tüdrukule teeks, kui temagi vähekese vastutulelik oleks, kasvõi musu annaks ja veini abiga mehega kohaneks – igaühes on ju midagi head ja erilist ja…
Marion suutis siiski üllatavalt osavalt härra Eila tolle paralleelmaailma tagasi pukseerida ja jooksujalu akna lahti rebida. Jajah, õues on külm, küte kallis ja elekter põrgulikult kulukas küll, aga sellise haisu keskele ei võinud nii jumalik mees nagu Kaur kindlasti sattuda.
Jumalik Kaur aga ei tulnud.
Ei tulnud.
Ei.
Marion võttis telefoni ja pani ära. Võttis ja pani. Viimaks ei pidanud vastu. Helistas.
Esimese helinaseeria lõpetusekski ei vastatud.
Teise helinasarja eelviimase signaali ajal võeti vastu.
Kaur peaaegu karjus, et üle peokära kuuldav olla: «Tšau! – Oota, ära jama, ma räägin kaunitariga… Võtke vaiksemaks, krt! – Marion!? Kuuled mind?»
Mida siin kuulda oli? Naine sai hetkega aru, et sellisest lustilisest seltskonnast mees küll täna ära ei tule. Peoseltskond imeb nagu käsn endasse. Kellega koos juba pummeldama hakatakse, sellega ühes enamasti ka hommikusse ujutakse. Mida jõulisemalt paheline pralle, seda vägisem endasseimeja – ja sellesse sohu oli Marioni unelmate mees igatahes tänaseks kadunud. Või alatiseks. Mis tähtsust sel enam. Veinipudel vajus longu ja küünlad muutusid külmaks.
Marion ohkas: «Kus sa oled?»
«Ei kuule.»
«Mis hääled need on?»
«Mida?»
«Kus sa oled?»
«Kohustused… Ära nüüd pahanda, eks-ju-tead, aga ma ei saa veel tulema… Siin on kõik sugulased koos ja puha… Nad ei lase mind ära, eks-ju-tead…»
Selge, väga vintis.
Kui Kaur oli vähegi joonud, sidus ta kõik laused hüplikuks jadaks lõpmatute eks-ju-teadidega.
«Kaur, kuhu sa kadusid?» nõudis kime naisehääl taustal.
«No kuuled ise. Ma ei saa täna tulla, eks-ju-tead… Aga ma tulen homme, siis kulubki su vein peaparanduseks ära, eks-ju-tead… Tšau!»
«Oota!»
Marion istus tuimalt diivanile. Pinge langes tohutuks koguseks eimillekski.
Ta võttis veinipudeli. Ja pani taas ära. Mida Kaur temast arvaks, kui teaks, et ta üksi joob?
Naine sai enda peale mõistagi pahaseks, et teda üldse loksutab või kõigutab, mida mingis purjakil läburatooriumis jaurav Kaur temast arvab.
«Ma vihkan ennast!» ütles ta endale südamest ja siiralt.
Loomulikult teadis ta tänu naisteajakirjadele ja eneseabiraamatutele, et enesevihkamine on halvim, mida endaga teha võib. Aga ta vihkas. Teadis, kui vääritu on tema galerii järjekordne teisenaisemees – ja ikkagi jumaldas ja imetles teda.
Pudelit avades avastas Marion, et see polnudki traditsioonilise punniga, vaid keeratava korgiga. Mage lugu. Hea, et ta Kaurile sellega vahele ei jäänud, et nii labase veini soetas…
Jälle!
Ta vihkas ennast.
Ja karistuseks ei kallanud odavat veini pokaali, vaid kummutas pudelist. Sekretutkale paras rüübe ja üksindus. Ja kohutav põlgus iseenda vastu.
6. peatükk
Õigupoolest oli kõigevägevam mitu korda järjest pahas tujus. Nii siis, kui ta jättis aguli-Arminiga kokku viimata selle temakese, kes võinuks teda armastada. Kui ka siis, kui ta määras parimas eas, priskete kogemuste ja karmi stiiliga Frida paarimeheks silmatorkavalt kauni, groteskini pedantse, kogenematu ja kukke täis Gerthi. Iga mees tahab domineerida. Gerth tahtis lisaks, et elus käiksid asjad nii nagu Hollywoodi filmides, mille peibutatuna ta üldse politseinikuks saigi.
Paraku käisid asjad nii, nagu dikteeris dominant Frida: «Teeme vahekokkuvõtte. Niisiis, meil on tegemist sarimõrvariga. Pole enam põhjust loota, et ta nelja ohvriga piirdub. Sünnipäevatemaatika kui kinnisidee. Iga ohvri signeerimine ja tema eksponeerimine kui kunstiteose esitlemine kõneleb sellest, et ta kas on või tahaks olla kunstnik. Lisaks püüab ta nende tapmistega ilmselt tähelepanu ja tahab meile midagi öelda. Selles mõttes, et mitte meile kui mentidele – kogu maailmale. Me oleme oma elukutse tõttu juhuslikult lihtsalt need, kes selle võika sõnumi esimesena kätte saavad… Ja dešifreerida ei oska. Ikka veel. Kurat küll.»
Gerth niheles ebamugavust tundes oma arvuti taga. Oli see tolle tädikese etteheide? «You’re talking to me?» küsis ta mõttes nagu De Niro.
«Et mõrvar alati ohvri juuksed ära kammib ja ta ilusasse