Dialogose õpetus. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
hakkas ta tähtsalt seletama, “on naise klimaatiliste tingimuste muutumine. Kui enne on naisel külm, siis kliima ajal hakkab tal soe või vastupidi. Igatahes on kliima inimese sisemise soojuse allikas ja meeste kliimaks toimub hoopis teist…”
“Misasja!” röögatasin. “Meestel ei ole kliimaksit!”
“Nii arvad sina,” pomises Dialogos.
“Ptüi, kurat! Ei ole ju!”
Vaatasin Mummile otsa.
“Kui mina olen sinu teine naiselik mina, siis saabub ka minule kunagi kliimaks ja sa põed selle läbi,” arvas Mummi loogiliselt. Naine vaatas mind oma tumedate silmadega, millest kajas vastu tuulekohin ja lainetemüha: kostus igatsuse ootavat kutset ja ootavat valmisolekut, et jätkata selle sitase inimkonna eksistentsi Milleks küll – saadan?
“Hullumaja,” arvasin. Võtsin kõrvaklapid, panin need endale pähe ja hakkasin kuulama Modzardi. Teate küll – seda Wolfang Amadeust. Hea oli. Vähemalt ei kuulnud ma, kuidas Dialogos tähtsalt naiste ja meeste kliimast seletas. Eneselegi märkamatult jäin magama. Akna taga oli täiesti pime ja ma ei näinud enam raugevat tormimüha. Alles hommikul, kui silmad avasin, leidsin ennast keset päikseküllast säravat palkonit. Keegi oli mulle peale visanud paksu põrandavaiba ja selle tolm ajas aevastama. Viskasin vaiba põrandale, tõmbasin kõrvaklapid peast ja vajutasin plaadimasinasse Rammonisteini. Keerasin volüümi maksimumile, avasin igaks juhuks aknad ja jooksin ise merre. Kui Rammonisteini röögatus ükskord minuni jõudis, olin juba kaugel lainetes.
Ormi, Dialogos ja Mummi istusid toas ja vahtisid segaste nägudega ringi. Nende välimus ja ilme oli äärmiselt totakas. Kolmsada vatti kõlaritest pole ikka nalja asi. Ole kus tahes. Teisel korrusel lööb voodi lakke nagu naksti.
“Miks te maki kinni panite?” küsisin, kuid nad ei saanud minust aru. Võib-olla lihtsalt ei kuulnud. Kordasin küsimust.
“Mine võta voodi magamistoa laest alla!” röökis Ormi.
“Miks ta laes on?” ei saanud ma aru.
“Selle kisa pärast,” vastas Ormi. Dialogos ei öelnud midagi, vaid palvetas käed koos ja jalad ristis. Mees oli üsna totaka välimusega. Andsin talle võmmu kuklasse, ent ka see sõbralik liigutus ei teinud tema enesetunnet paremaks. Oma ette pomisedes vahtis ta aknast välja.
“Mein Herz brennt,” pomises ta.
Las ta kurat brennib pealegi. Mis mul sellest. Panin maki mängima ja läksin kööki süüa tegema. Mummi tuli minu juurde ja kallistas mind. Ta suudles ja pistis käe sahtlisse, kus arvas olevat minu rahakotti. Lükkasin sahtli lupsti kinni ja Mummi näpud jäid selle vahele. Naine karjatas ja hakkas näppe lutsima.
“Teeme midagi,” pakkus naine.
“Teeme jah. Haki vorst ära ja pane kartulid pannile praadima!” käskisin.
Mein Hertz brennt. Mein Hertz brennt… jne.
“Ma ei mõelnud seda. Vorsti võid sa ka ise hakkida. Ma käiksin vahepeal poes ära.”
“Sa oled üks haige jänes. Mida sa sinna poodi otsid? Majas on ju kõik olemas mida vaja,” uurisin. Andsin naisele terava noa ja Mummi vaatles selle ihutud tera.
“Vorst on siin,” viskasin kapist jäätanud kannika.
Mummi hakkas vorsti hakkima. Närviliselt lõikas ta näppu ja veri tilkus põrandale. Minul oli samuti valus. Nagu siis kui ta süütuse kaotas. Noorelt. Kaheteistkümne aastaselt, rannal. Ühele hulgusele kes mu… sitale. Ühesõnaga – Minaette Naiseliku Lahenduse ära võrgutas ja pehmeks rääkis. Ta libistas Mummil püksid jalast ja võttis teda kiiresti. Pärast oli Mummi liiva üleni täis – nii seest ja väljast. Aga minul oli valus, sest Mummi ei rääkinud mulle mitte midagi. Pidin ise seda taipama ja taipasingi, kui ta õhtul vaikse varjuna tuppa ilmus, korraks akna najal seisatas ja voodisse pikali heitis. Ma ohkasin siis. Olin ise veel noor ja puutumatu aga tema… Jah. Tema oskas ennast juba ära lörtsida.
“Nüüd sulame kokku üheks,” ütles ta ennast nihutades. Ka siis olid Mummi näpud verised.
“Ormi ja Dialogos magasid täna öösel koos,” pomises naine ja vaatas mulle oma mitmevärviliste juuste alt otsa.
“Mis sellest?” küsisin.
“Sina minu kaissu ei tule ju, sest sa ei taha minuga magada,” ütles Mummi hästi kiiresti.
“Ei tule jah, sest mul on hoopis teised naised, keda ma meeletult armastan,” vastasin talle samaväärselt.
“Siis mine too Lõputust Linnast oma Liana ära, enne kui ta maha lastakse,” käskis Mummi.
Sügasin kolpa.
“Miks ka mitte,” leidsin. “Söön kõhu täis ja hakkangi minema.”
“Ausalt või?!”
“Ausalt ikka. Sina aga vaata senikaua selle Dialogose ja Ormi järele. Ja üldse võiks see Dialogos oma tünni tagasi kasida!” karjusin nii, et ka filosoof kuuleks, mida ma temast ja tema tarkusest arvan.
Läksin palkonile sööma. Meri taandus ja uhtus välja Liivarüblikute tehtud haudu. Üksikud laibad ujusid vees ja loksusid rannikul. Osa neist olid juba vanad ja kõdunenud, osa aga päris värsked. Silmasin korraga tuttavat valgepäist naist, kes üsna trepi juures ulpis. Ta oli juba sinakaks tõmbunud ja nahk oli krimpsus, nagu oleks teda keedetud. Teadsin seda tüdrukut. Ta oli üks Blondi Litsi laaberdisest sõbranna. Pea oli neiul alles, sest tema kolbaga Liivarüblikud ei mänginud.
Panin lusika käest. Igavikulist hõngu tajudes vaatasin mere poole. Kusagil kauguste taga oli saar. Minu igatsevate mälestuste saar. Mäletsejate maalapp. Mälumäletsejate. Viipasin lähemale rannal kooserdava mafiooso.
“Võta paber ja kirjuta üles,” käskisin.
Mafiooso võttis paberi ja kirjutas minu dikteerimise järgi:
“Oleme kaduvik, mille lõpp on teada, kui me ei näe seda. Oleme osakene universumi lõputust liikumisest ja oleme hääbuv ühiskond. Mitte keegi pole nii võimas, et taltsutada merd ja peatada tähti. Kuul võib haavata ja tappa, kuid kuul ei suuda muuta lõputust.”
“Mida see tähendab?” küsis maffiamees.
“Tõetera on inimkonna lõputust tarkuses,” kostus selge hääl mu selja tagant. Dialogos seisis palkoni uksel ja näppis toogat.
“Mine perse, lollakas!” röögatasin. “Tõetera on hoopis inimkonna mannetuses.”
“Seda võib ka nii tõlgendada,” mühatas Dialogos.
Viskasin teda makaronitaldrikuga. Mees kaapis toidu oma riietelt kokku ja toppis suhu.
“Me peame elame kasinalt, kasutades kõike maksimaalselt. Ka elu,” ütles ta.
“Kas ma kirjutan ka selle üles?” küsis mafiooso.
“Kirjuta, kui tahad,” lubasin. “Kes nüüd teie uus peamees on?” küsisin.
“Labrata,” vastas mafiooso. Ta tulistas kajakat, kes rannal lendas, kuid lasi mööda ja lind jätkas rahulikult oma lendu.
“Labrata!” imestasin. Tundsin seda suuretissilist naist, kelle pikad ja tumedad juuksed olid alati mu meeli ahvatlenud. Naise ümaras näos särasid silmad nagu väärtuslikud rubiinid ja naine ise näis oma võrratu kehaga pigem emaduse sümbolina, kui mafioosona. Otsustasin teha Labrata juurde väikese viisakusvisiidi. Kaapisin toast kokku tähtsamad mõtteterad ja läksin rannahoonesse. Mafioosod ei kontrollinud isegi kas olen relvastatud, vaid lasid mind ilma pikema jututa maja kolmandale korrusele, punakaspruunide kardinatega ja helesinise mööbliga pehmesse tuppa, mis oli otsekui loodud igavese armastuse tundeküllaseks pesaks. Maalid seintel kujutasid endast imelisi kaunitare, kellel olid napid riided seljas, või puudusid need üldse. Lai voodi toaseinas oli tehtud hoolikalt armatsemiseks. Seinale oli aga maalitud suur purpurpunane süda. Kujutasin ette, milliseid orgiaid selle südame all saanuks pidada, oiates Cupido armunooltest, mis pidevalt lendlesid nagu kiilid.
“Labrata tuleb kohe,”