KINGSEPP JA PAHARET

      Oli jõuluõhtu. Marja norskas juba ammu ahju peal, lambis oli kõik õli lõpuni põlenud, aga Fjodor Nilov istus ikka veel ja töötas. Ta oleks ammu töö sinnapaika jätnud ja tänavale läinud, kuid tellija Kolokolnõi põikuulitsast, kes talt juba kahe nädala eest saapad tellis, käis eile, riidles ja käskis töö ilmtingimata nüüd, enne hommikust jumalateenistust lõpetada.

      «Sunnitöölise elu!» urises Fjodor töötades. «ühed inimesed magavad juba ammu, teised lõbutsevad, sina aga istu nagu mõni Kain ja õmble kurat teab kellele…»

      Et mitte kuidagi kogemata magama jääda, võttis ta aeg-ajalt laua alt pudeli ja jõi sellest ning iga lonksu järel raputas ta pead ja ütles kõvasti:

      «Mispärast, öelge lahkesti, tellija lõbutseb, aga mina pean neile töötama? Kas sellepärast, et neil on raha, aga mina olen kerjus?!»

      Ta vihkas kõiki tellijaid, eriti seda, kes elas Kolokolnõi põikuulitsas. See oli sünge välimusega härra, pikkade juustega, kollase näoga, suurte siniste prillidega ja käheda häälega. Nimi oli tal saksa laadi, säärane, mida ei suuda hääldadagi. Mis seisusest ta oli või millega tegeles, seda oli võimatu mõista. Kui Fjodor kahe nädala eest tuli tema juurde mõõtu võtma, istus tellija maas põrandal ja tampis midagi müüsris. Ei suutnud Fjodor veel teretadagi, kui müüsri sisu äkki plahvatas ja heleda punase leegiga põlema lõi, haisedes väävli ja kõrvetatud sulgede järele, ja tuba täitus paksu roosaka suitsuga, nii et Fjodor korda viis aevastas; ja pärast koju tulles mõtles ta: «Kes jumalat kardab, ei see hakka sihukeste asjadega tegemist tegema.»

      Kui pudelisse enam midagi ei jäänud, pani Fjodor saapad lauale ja vajus mõttesse. Ta toetas rasket pead rusikaga ja hakkas mõtlema oma vaesusest, raskest, vaevarikkast elust, siis rikkaist, nende suurtest majadest, tõldadest, sajalistest rahapaberitest… Kui hea oleks, kui neil rikastel, et kurat neid võtaks, majad laguneksid, hobused kärvaksid, nende kasukad ja sooblinahksed mütsid luituksid! Kui hea oleks, kui rikkad aegamööda vaeseks jääksid, kellel pole midagi süüa, aga vaene kingsepp saaks rikkaks ja ise võiks jõuluõhtul kingsepp-kehviku kallal kuraasitada.

      Nõnda unistades meenus Fjodorile äkki tema töö ja ta avas silmad.

      «Vaat kus lugu!» mõtles ta saapaid vaadates. «Saapapöiad on mul ammugi valmis, aga mina istun ikka veel. Vaja tellijale ära viia!»

      Ta mässis töö punasesse rätikusse, rõivastus ja astus tänavale. Sadas peent kuiva lund, mis torkis nägu nagu nõeltega. Oli külm, libe, pime, gaasilaternad põlesid tuhmilt ja millegipärast lehkas tänaval nõnda petrooleumi järele, et Fjodor hakkas turtsuma ja köhima. Mööda tänavat sõitsid edasi-tagasi rikkad, ja igal rikkal oli käes suitsusink ning veerand pange viina. Tõldadest ja saanidest vahtisid Fjodorit rikkad preilid, näitasid keelt ning hüüdsid naerdes:

      «Kerjus! Kerjus!»

      Fjodori taga käisid üliõpilased, ohvitserid ja kindralid ning õrritasid teda:

      «Viinanina! Viinanina! Piginäpp-paharet, saapasäär! Kerjus!»

      See kõik oli solvav, kuid Fjodor vaikis ja ainult sülitas. Kui talle aga kingseppmeister Kuzma Lebedkin, Varssavist pärit, vastu tuli ja ütles: «Mina abiellusin rikkaga, minul töötavad sellid, aga sina oled kerjus, sul pole midagi süüa», siis ei kannatanud Fjodor välja ja kihutas talle järele. Ajas senikaua taga, kuni leidis enese Kolokolnõi põiktänavas. Tema tellija elas neljandas majas nurga pealt, kõige ülemise korra korteris. Tema juurde tuli minna läbi pika pimeda õue ja siis ronida mööda väga kõrget libedat treppi, mis kõikus jalgade all. Kui Fjodor tema juurde sisse astus, istus tellija, nagu kahe nädala eestki, põrandal ja tampis midagi uhmris.