Insener Garini hüperboloid. Aleksei Tolstoi
Читать онлайн книгу.
et teie olete märksa suuremakaliibriline lurjus,» Garin ütles seda selgelt, iga silpi toonitades ja Rollingile lõbusalt ning jultunult silma vaadates.
Too laskis suust välja ainult sinise suitsujoakese ja vehkis ettevaatlikult sigariga nina ees.
«Rumal on jagada insener Gariniga kasumeid, kui ma võin võtta kõik sada protsenti,» sõnas ta.
«Ja niisiis, et jõuda lõpule, pakun ma sada tuhat franki ja mitte santiimigi rohkem.»
«Kuulge, mister Rolling, te lasete kogu aeg märgist mööda. Te ei riski ju millegagi. Teie agendid Semjonov ja Tyklinski luurasid välja, kus elab Garin. Teatage politseile ja ta areteeritakse kui bolševistlik salakuulaja. Aparaadi ja joonised varastavad ära needsamad Tyklinski ja Semjonov. Kõik see ei lähe teile üle viie tuhande maksma. Garini võib aga, et ta ei teeks edaspidi katset taastada jooniseid, igal ajal tapiga läbi Poola Venemaale saata, kus ta piiril maha notitakse. Lihtne ja odav. Milleks veel sada tuhat franki?» Rolling tõusis püsti, kõõritas Garini poole ja hakkas kõndima, kusjuures ta lakk-kingad hõbejasse vaipa vajusid. Äkki tõmbas ta käe taskust ja nipsutas sõrmi.
«Odav mäng,» ütles ta, «te valetate. Ma mõtlesin viis käiku ette kõikvõimalikud kombinatsioonid. Ohtu pole mitte mingisugust. Te olete lihtsalt odav šarlatan. Garini mäng on läbi. Ta teab seda ja saatis teid kauplema. Ma ei anna kahte luidoorigi tema patendi eest. Garinil ollakse jälil ja ta on lõksus. (Ta heitis kiire pilgu kellale ja pistis selle sama kähku vestitaskusse.) Käige kuradile!»
Garin oli vahepeal ka püsti tõusnud ja seisis laua juures langetatud päi. Kui Rolling ta kuradile saatis, laskis ta käel üle juuste käia ja sõnas hädise häälega nagu inimene, kes oli ootamatult lõksu langenud:
«Hästi, mister Rolling, ma olen nõus kõigi teie tingimustega. Te räägite sajast tuhandest …»
«Mitte santiimigi!» käratas Rolling. «Kaduge siit, või teid visatakse välja!»
Garin ajas sõrmed krae vahele ja hakkas silmi pööritama. Ta tuikus. Rolling pistis röökima:
«Jätta vigurid! Välja!»
Garin vajus korisedes küljetsi lauale. Tema parem käsi põrkas vastu täiskirjutatud paberilehti ja käkerdas need kramplikult kokku. Rolling kargas elektrikella juurde. Silmapilkselt ilmus sekretär …
«Visake see subjekt välja …»
Sekretär tõmbus kühmu nagu panter, peened vurrukesed läksid turri, õhukese kuue all paisusid teraslihased … Kuid Garin eemaldus juba lauast – ikka külg ees, külg ees, tehes Rollingile kummardusi. Jooksuga läks ta marmortrepist alla Malesherbes’i bulvarile, hüppas ülestõstetud kattega üüriautosse, hüüdis aadressi, sulges mõlemad aknad, laskis alla rohelised kardinad ja puhkes lühidalt, käredalt naerma.
Pintsakutaskust tõmbas ta välja käkerdatud paberilehe ja silus selle põlvedel ettevaatlikult ära. Krabiseval lehel, mis oli suurest märkmikust välja rebitud, olid Rollingi jämeda käekirjaga visatud ärilised märkmed tänaseks päevaks. Arvatavasti oli valvsaks muutunud Rollingi käsi sel momendil, kui kabinetti astus Garin, hakanud masinlikult kirjutama, reetes salajasi mõtteid. Kolm korda oli üksteise alla kirjutatud: «Rue des Gobelins, kuuskümmend kolm, insener Garin». (See oli Victor Lenoire’i uus aadress, mille Semjonov oli alles äsja telefoni teel teatanud.) Seejärel: «Viis tuhat franki – Semjonovile …»
«Vedas! Kurat! Küll ikka vedas!» sosistas Garin, paberilehti põlvedel ettevaatlikult siludes.
28
Kümme minutit hiljem hüppas Garin autost välja Saint-Micheli bulvaril. «Pantheoni» kohviku peegelklaasist aknad olid avatud. Saalis lauakese taga istus Victor Lenoire. Kui ta Garinit nägi, tõstis ta käe üles ja nipsutas sõrmi. Garin istus kiiresti tema lauda, selg valguse poole. Näis, nagu oleks ta istunud peegli ette: Victor Lenoire’il oli samasugune piklik habe, pehme kaabu, ristlips, triibuline pintsak.
«Soovi õnne – vedas! Erakordselt!» lausus Garin, silmadega naerdes. «Rolling nõustus kõigega.» Esialgsed kulud kannab tema üksi. Kui algab ekspluateerimine, jääb viiskümmend protsenti kogutulust temale, viiskümmend – meile.»
«Kas kirjutasid lepingule alla?»
«Kahe-kolme päeva pärast kirjutame. Aparaadi demonstreerimine tuleb edasi lükata. Rolling seadis tingimuseks, et allakirjutamine toimub alles pärast seda, kui ta oma silmaga näeb aparaadi tööd.»
«Kas teed välja pudeli šampanjat?»
«Kaks, kolm, terve tosina.»
«Ent ikkagi on kahju, et see hai neelab meilt terve poole tulust,» sõnas Lenoire ja kutsus kelneri: «Pudel liruaad, kõige kuivemat …»
«Kapitalita ei saa me niikuinii midagi peale hakata. Tead, Victor, kui oleks õnnestunud minu kamtšatka-ettevõte, saadaksime kümme Rollingit kuradile.»
«Missugune kamtšatka-ettevõte?»
Kelner tõi veini ja klaasid, Garin süütas sigari, toetus mugavalt õlgtoolile ja hakkas end kõigutades ning silmi kissitades jutustama:
«Kas sa mäletad Mantsevit, Nikolai Hristoforovitši, geoloogi? Viieteistkümnendal aastal otsis ta mu Petrogradis üles. Ta oli alles hiljuti Kaug-Idast tagasi jõudnud, ära heitunud mobilisatsioonist, ja palus minu abi, et mitte rindele sattuda.»
«Kas Mantsev teenis inglise kullakompaniis?»
«Ta otsis kulda Leenal, Aldanil, seejärel Kolõmal. Jutustas imelugusid. Nad leidsid otse jalge alt viieteistkümnekilogrammiseid kullakamakaid … Just siis tärkaski minu peas idee, minu elu geniaalne idee … See on väga julge, isegi meeletu, kuid ma usun sellesse. Ja kui juba usun, siis ei peata mind vanasarvik ise. Tead mis, mu sõber, ainus asi maailmas, mida ma ihust ja hingest igatsen, see on võim … Mitte mingisugune kuninga- või keisrivõim, – see on tühine, labane, igav. Ei, absoluutne võim … Kunagi jutustan sulle üksikasjaliselt oma plaanidest. Et valitseda, on tarvis kulda. Et valitseda, nagu mina tahan, on vaja kulda rohkem, kui seda leidub kõigil tööstus-, börsi- ja teistel kuningatel kokku …»
«Tõepoolest, sul on julged plaanid,» ütles Lenoire lõbusalt naerma pahvatades.
«Kuid ma olen õigel teel. Kogu maailm on mul varsti – näed!» Garin surus väikese käe rusikasse. «Tähisteks minu teel on geniaalne Mantsev Nikolai Hristoforovitš, seejärel Rolling, õigemini – tema miljardid, ja kolmandaks – minu hüperboloid …»
«Mis siis selle Mantseviga on?»
«Tollal, viieteistkümnendal aastal, mobiliseerisin ma kogu oma rahanatukese ja vabastasin ennemini jultumuse kui äraostmisega Mantsevi sõjaväekohustusest ja saatsin ta väikese ekspeditsiooniga Kamtšatkale, päris karukolkasse … Kuni seitsmeteistkümnenda aastani kirjutas ta mulle veel: tema töö oli raske, kõige rängem, närused elutingimused … Kaheksateistkümnendast aastast peale – saad isegi aru – läksid tema jäljed kaduma … Tema otsingutest sõltub kõik …»
«Mida ta seal otsib?»
«Ta ei otsi midagi … Mantsev peab ainult kinnitama minu teoreetilisi oletusi. Vaikse ookeani rannik – Aasia ja Ameerika rannik kujutab endast ookeani põhja vajunud ürgse mandri saari. Niisugune hiiglaraskus pidi avaldama oma mõju sügaval asuvate sulas olekus kivimite asetusele … Lõuna-Ameerika tegutsevate vulkaanide ahelikud Andides ja Kordiljeerides, Jaapani ja lõpuks Kamtšatka tulemäed kinnitavad seda, et oliviinvööndi sulas olekus kivimid ja metallid – kuld, elavhõbe, oliviin ja teised – asuvad Vaikse ookeani äärtel palju lähemal maapinnale kui maakera teistes kohtades …! On see sulle arusaadav?»
«Ei taipa, milleks sulle siis seda oliviinvööndit tarvis on?»
«Et valitseda maailma, mu kallis … Noh, joome. Kordamineku terviseks …»
29
Zoja Monrose, seljas lühike seelik ja must siidjakk, nagu neid kannavad universaalkaupluste müüjannad, peas lihtne mütsike, hüppas autobussilt maha, ruttas