Üks suu, nii vana

      kui mullake;

      ja mõttis nägu,

      nii vagune.

      Ja mõttis nägu,

      nii aus ta;

      nii vaikne, valul

      ja sõnata.

      Nii aus, nii vaikne,

      nii mullane,

      nii selge ja õige

      ja kullane.

      See on mu ema,

      mu mullake,

      see on mu ema,

      mu kullake!

      Tuisk jookseb võidu tuisuga,

      ja tume taevas, tume maa:

      nii armas, armas mulle ta,

      silm paremat ei kannata.

      Ja väli must ja murelik,

      siin vanemate minevik:

      kuussada aastat läinud ta,

      ei ainust tähte näha saa.

      Kuussada aastat läinud ta,

      ei ainust tähte näha saa:

      nii armas, armas mulle ta,

      meel paremat et kannata!

      Ma kõndisin metsa poole,

      kus vaiklik üksildus;

      siin leidus mu nukker süda:

      mu noorus ja armastus.

      Ma kõndisin välja pääle

      ja üle kirikutee.

      Siit rahvas sõitis mööda,

      Mull’ haiget tegi see.

      Siin tuli ta mu meelde —

      otstarbeta elu ja töö:

      kuis kurbtus köitnud mu keele

      kuis raugemata on öö!

      Ma astusin mäe pääle,

      kust näha võis edasi:

      sääl muistne aeg tuli meelde

      ja lossid tagasi.

      Sääl muistne aeg tuli meelde,

      sest kõigest paisus aim.

      Sest silmad langesid märjaks

      ja õieti kurvaks läks vaim.

      Sa mine kuhu tahad,

      sul ikka varemed ees,

      nii metsas, mäel, väljal,

      sa ikka nende sees!

      Oh sõbrad, ei lase ma öelda,

      et oleks nii haige ma.

      Ja et ma terve oleks —

      ma seda ei ütlegi ka.