Dorfi suvi. Peeter Urm
Читать онлайн книгу.
et mis sest diplomist, kui sa siin oled ja püüad kala nagu teised.
„Sul läks päris kaua,” arvab Peeter Aune areldi, kui teine ta ees seisab. Pikk on Helmer, Peeter Aune on talle ainult õlani.
„Sai oldud siin ja seal,” kohmab onupoeg põiklevalt vastu. Helmeri nägu on sünge, seda näeb noorem sugulane hästi. Helmer on ikka kinnine, ka temaga, kuigi Peeter Aune usaldab teda, rohkemgi vahest kui ema.
„Võta!”
Peeter Aunele ulatatakse veidi niiske jahe pudel.
„Oi, kas tõesti mulle? Sa siis minu pärast.”
Peeter Aune on tulvil tänutunnet. Ega teistelt ta ei võtaks, ainult kui Helmer. Peeter Aune tahab samuti uhke olla. Selles asjas on nad onupojaga sarnased. Õlu on hea, väga hea. Päris kiirelt on pudel tühi, siis saab ta veel teisegi, Helmer on suuremeelne. Aga tuju on tal miskipärast ikka paha, seda näeb kõrvaltki. Pill vaikib, nüüd juba lõplikult. Tiidu Oskarile aitab. Ja ega tantsijadki nurise, hõigeldes ja naerdes astutakse kõrvale, peetakse aru. Tiidu Oskar aga tõstab pilli põlvilt. Tiidu Oskar tahab nüüd ka enda peale mõelda. Kurk jälle kuiv ning sõrmed päris vaevatud, tuimad ja kanged. Ta torkab need Maiale sülle. Rahulolevalt, rõõmsalt vaatab ta naist. Maia ainult naerab. Maia tunneb Tiidu Oskari tempe. Ja eks tunta noort leskegi. Kui Maia naerab, siis pole ta kuri, siis talub ta seda ja muudki. Seepärast on Maia naer Tiidu Oskari kõrvale kahekordselt ilus.
Paarid on segi. Tüdrukud pistavad pead kokku. Justkui kirju sulehunnik. Seelikud ja kleidid, üksikutel ümber kintsude pingul moodsad ajakirja järgi lõigatud püksid. Lühikesed ja pikad, käharas ja salkus juuksed. Heledapäiseid rohkem. Ja poisid veidi eemal, veel ägedad, trotslikud, valjuhäälne kobrutav jutt – see on laialimineku eelkõhklus, mis hoiab neid koos, veel millegi ootus. Peeter Aune seisab ja ootab. Aga näeb ainult TEDA. Valevad sõrmed punumas vilkalt rasket musta patsi, napilt paotunud huuled, värvist, helklevast kumast angerjatõmmud ja nagu omaette elavad, sosistamas kuulmatuid sõnu. Sinakad teravad kulmud, nüüd ta kibrutab neid – see kõik on TEMA. See hall laiades voltides seelik ja erkroheline džemper nõtke kaela ümber, näevad nad veel kellegi teise seljas nii toredad välja? Ta proovib neid mõttes teiste tüdrukute selga, Vilma, Ilona ja teistegi selga ja leiab rahuldustundega, kui näotud nad oleksid. Jah, keegi ei võiks neid kanda, ainult TEMA.
„Kui ilus ta on,” pomiseb ta enda ette ning üha kasvab võimsamaks soov, joobnustav tahe – sinna, TEMA kõrvale! Ebakindlus ja hirmgi näol, võitleb ta endaga. Aga juba ta tõuseb, imelik tunne sees. Kindlasti pole see hea, aga jalad läheksid kui ise. Helmer, kes seisab Ilmar Tonneseni kõrval, vaatab talle imestunult järele, tema aga ei märka endale suunatud pilke, on üksnes sund. Pudel sõrmede vahel lõdvalt rippuvas käes, lonkab ta üle tantsusõtkutud liiva. Üsna imelikult teeb ta seda. Siis ta takerdub, jääb seisma tüdruku ees, kõhetu, ettepoole kumaras. Üksainus õnnetusehunnik, kehastunud ärevus ja hirm. Miks ta tuli, milleks? Miks ta seisab TEMA ees ja nad kõik vaatavad teda?
„Peeter Aune, anna õlut,” nõuavad naerdes higised kilkavad tüdrukud. „Paku õlut, Peeter Aune, sa ei tantsi, sul pole ju janu!”
Noormees raputab pead, kuigi silmis kilgendab rõõm. Aga ta näeb vaid TEDA. Teisedki märkavad, muigavad, müksavad üksteist.
„Anna siis temale, kui sa meile ei taha. Kuulsid, Matilda, küsi sina.”
Tüdrukud piiravad Peeter Aunet, kisuvad käest, see teeb neile nalja. Matilda ainult naerab. Säravvalged on hambad tüdruku suus, kelmikas on pilk tumedais silmis.
„Matilda, proovi sina, meile ta tõrgub,” nõuavad ülemeelikud hõiked. Ja korraga sirutabki Matilda käe, justkui alandlikult, justkui paluvalt.
„Peeter Aune, palun.”
Peeter Aune on korraga näost punane. Oma käsi on raske ja võõras, pingutades tõstab ta seda.
„Jajah, muidugi.”
Aeglaselt ulatab ta pudeli ja liipab niisama aeglaselt eemale.
„Matilda, kuidas tänuga jääb?” pilkab keegi kõrvalt.
Aga too, keda sunnitakse, on järsku solvunud ja trotslik, põrnitseb altkulmu teisi. Kõik teeb korraga viha, ka see topakas poiss. Miks ta tükkis siia? Uhkelt pöörab tüdruk selja ning jalutab eemale.
„Tiidu Oskar, hei, pillimees!” virgub kellegi tantsulust. Teda toetavad teisedki hääled. Jahedaks kisub nii seistes ja igav on ka. Ei, aitab. Pill tõstetakse rihmaga õlale. Tiidu Oskar tõuseb püsti. Nüüd sosistab ta midagi Maiale kõrva. Too naerab, aga raputab pead, tõuseb siis samuti, astub naiste summa, kes valmistub lahkuma.
„Oskar, mängi veel natuke. Kus Matilda on, palugu tema?”
Tiidu Oskar on jäik. Tusane ja vimmas on pillimehe nägu, kuri palujate poole heidetud pilk. Tiidu Oskar tahab ära, on tüdinud.
„Longaku siis minema… küll on tige… noh olgu, las minna. Kes veel jäävad? Kus Matilda on?”
Matilda on kõrvale läinud, seisab päris üksi kustuva lõkke servas, vaatab hajameelselt tulle. Pinevil ja mõtlik on kitsas kahvatu nägu, kokkusurutud vallatud huuled. Ärevalt võbeleb põsel sume ekslev vari. Samas kiunatab raskelt kokkumuljutav liiv. Üks kogu, suur ja sünge, astub hämarusest ta kõrvale. See on Olavi Segerström. Mis on temal siia asja? Kumbki ei lausu sõnagi. Nii nad seisavad seal, väga tõsised mõlemad.
„Lähme ujuma,” välgatab kellegi suust. See mõte saab korrapealt tiivad. „Lähme ujuma… jaaniöö… ilmatu tore, tulge kõik!” Noored on äkitselt liikvel. Kõik on minejad. Vanemad vaatavad muiates pealt, neid kisub rohkem majade ligi. Nii nad lähevad, ühed ühele, teised teisele poole. Lõkkeplats tühjeneb kiiresti.
Ilmar Tonnesen kühveldab jalaga sütele liiva. Kõikudes pomiseb ta: „Nojah, teada, see pole kellegi asi…”
„Ikka servale enam,” õpetab Ööri-vana ning ohkab. Heidaks kohe siiasamasse, ähh, oleks taibanud mantli või teki kaasa võtta. Kaupmees kohmitseb, koristab puhvetit, nihutab kaste, laob pudeleid virna. Kostab vaikset vandumist. Mis parata, abi on läinud, toekad käed kadunud, lubadused olematuks haihtunud. Jah, mis parata, pidu on otsas. Aga taevas laieneb kahvatu riba. Kuugi on minemas. Juba koidab.
Peeter Aune kõhkleb. Ta vaatab tagasi küla poole, longib siis edasi mööda randa. Uni surub peale, rammestus suriseb kehas. Helmer ei läinud kaasa, aga paljud läksid ja TEMA, TEMA ka. Ta kuulatab kaugenevaid hääli, kahtleb ikka veel. Järsku kihvatab soov, miks ei võiks temagi minna? Ka tema tahab ju jätku sellele ööle. Ja uuesti kõhklus. Helmerita on halb. Nad ei oota mind järele, ja see naer. Ometi võidab kiusatus. Kiirustades, komistades veeäärsete kivide libedad uhutud servil, jõnksab väike kühmus kogu kätega vehkides edasi. Justkui suure pekslevate tiibadega öölinnu vari kesk lahjenevat hommikuhämarust.
Ta kuuleb üsna lähedal enda ees summutatud kõnelust. Kaldaäär on siin tihedalt mehekõrgusi kivirahne täis. Peeter Aune otsib nende vahel ukerdades teed. Ta ei näe kedagi, ainult kuuleb. Ilmselt on need kakski jäänud teistest maha, sest paljuhäälne jutukõma, hõiked ja naer on kuulda tüki nõrgemalt. Nüüd peatuvad kõnelejad, hääled ei nihku enam edasi. Mingi aje sunnil peatub ka Peeter Aune. Veider uudishimu kikitab temas kõrvu.
„Miks sa püsid minu kannul?” küsib hääl. See väga ärev hääl on naise, pigem tüdruku oma.
„Sa ei taha?” küsib mehehääl kumedalt vastu. Krigiseb talla alt libisev kivi. Siis hetk vaikust, justkui otsitaks sõnu.
„Nii ei tohi, sina ei või, sellepärast.”
Kindlasti on see hääl väga ärev, Peeter Aune tajub seda selgelt. Ja see hääl sunnib tedagi pinevile tõmbuma.
„Kuuled, lähme neile järele! See pole hea, kui nad midagi arvama hakkavad. Ja seda teevad nad kindlasti, kui me nii eraldi.”
„Jutud, sa kardad jutte?” Mehe hääl on põlglik.
„Kes teab, võib-olla kardad hoopis sina? Sinul maksaks neid karta.”
„Mina?