Keskpäevapimedus. Siim Veskimees
Читать онлайн книгу.
kaudu tuttava salmi lugemist:
„Eales unustada seda ma ei või, kuis ta hambad kottidesse lõi…” Edasi tundus, et mõlemaid taoti patjadega vastu pead.
„Mul on külm lõpuks, jõudke otsusele!” Nad kõik ju proovisid tasa rääkida, et magajaid – mis vist tähendas meid Judyga – mitte segada, ja kuigi see alati ei õnnestunud, jõudis suur osa aega minuni vaid arusaamatu sosin.
„Kus linad ja tekid on?”
„Viienda ja kuuenda diivanipadja all. Ei ole või?”
„Numbreid sa ka ei tunne. Mis need siin on?”
„Kõigepealt endale, siis teistele. Kus te õieti olete, tehke häält!”
„Uuu!”
Hetke pärast sai keegi linapakiga vastu pead ja jälle surus keegi naeruturtsatusi maha.
„Ja muide, kus Raul ja Judy üldse on? Terve õhtu pole neid näinud.”
„Eks seal tagumisel naril…”
„Individualistid sellised! Blokiväline liikumine…”
„Ei lähe segama!”
„Voodi on valmis, teie majesteet!”
Tundsin, et ka Judy on ärkvel ja kuulatab. Madin oli vaibunud, kellegi paljas vari hiilis veel baari juurde ja oli kuulda vedeliku sorinat, ent siis ei olnud enam midagi kuulda peale imetasase muusika ja elektriradiaatorite naksumise. Tüdruku hingetõmbed muutusid aeglaseks ja sügavaks, mu külje vastu toetunud põsk pöördus pisut ära ja ta tõmbus rohkem kerra.
Mul ei olnud korraga und. Ma leidsin end millegipärast juurdlemas, kas ma armastan Judyt. Mind ei häirinud, et küllap satume nii mina kui tema ka tulevikus mõne teisega voodit jagama… Ent kusagilt roomas kohale vari küsimuse näol, mis meist üldse edasi saab? Me elasime ebareaalses, peatunud ajas, me ahmisime endasse helgust ja unistuste täitumist selles lummavas pikas hetkes… Mis kestis ju vähem kui aasta. Aasta, mille igas hetkes oli alanud suur seiklus, mille iga järgnev päev oli olnud parem, kui lootagi julgesime, mil kohe näis maailm avarduvat ja igaveseks muutuvat.
Mulle näis, et kohe taipan ma midagi olulist… ja siis jäin ma ilmselt magama.
Ma tean, et iga su sõna on pettus
Mu ainus lootus on lootusetus
Kui punane hullus maalt viimased pühib
Ka sina sured, sest kõik on tühi
Järgmisel hommikul meid varitseti. Esimeseks hakkasid Anne ja Merle ära minema – ma ei hakkaks spekuleerima, kas nad olid kõige korralikumad või hoolisid kõige rohkem välisest küljest, igatahes tahtsid nad mingilgi vähegi mõistlikul ajal kooli jõuda – ning me kuulsime rabelemist ja karjatust, mis küll samal hetkel summutati. Me ei saa kunagi teada, mis meid teisi vähemasti natukeseks ajaks päästis. Arvatavasti leidis Julgeolek, et nad ei saa ust vaikselt lahti, ja jäid sellepärast küüni sisse passima, mitte ei oodanud kaugemal, et allolijad toimuvast aimu ei saaks? Või passisidki nad ukse juures ja tüdrukute ilmumine kõrvalt seinasegmendist oli neile üllatus? Igatahes läks kuidagi nii, et üks tüdrukutest jõudis karjatada ja uks kukkus nende taga kinni; tõenäoline tundub ka, et see kari miilitsaid ja julgeolekutöötajaid ei võtnud asja tõsiselt, arvates, et mis see kari teismelisi ikka teeb. Selles nad eksisid.
Meie paari traadiga tehtud signalisatsioon ei olnud rakendunud, mis tähendas, et seda osa oskasid nad vähemalt korralikult. Mingeid imevidinaid, rääkimata kõige lihtsamast kaamerast, meil muidugi ei olnud, kuid meil oli üks äärmiselt primitiivne moodus ringi vaatamiseks – avasime vaikselt keldrisse ulatuva lagunenud korstna jala ja Ronnie ronis üles.
Ta oli viie minuti pärast tagasi ja sünge kui kõuepilv. „Küünis passib oma tosin võmmi. Eemal teel on vähemalt 4–5 sidrunit ja väljas passis veel paarkümmend nägu. Tüdrukuid polnud näha, aga üks suurem kong on ka.”
Panime riidesse ja laadisime relvad. Ka Judy ja Krista võtsid püstolid. Sättisime endale ümber niipalju varustust, kui mõistlik tundus, ja toppisime taskutesse kogu sularaha. Oli ju selge, et sinna tagasi ei satu me mitte kunagi.
Meil olid sissetungijate vastu siiski mõned pahad üllatused… kui nad polnud neid kahjutuks teinud. Neid suvel üles pannes – vaid pool aastat tagasi! – olime irvitanud, sest hinges ei uskunud meist siis mitte keegi, et seda tõsimeeli vaja läheb. Hiilisime Magnuse ja Hansuga trepist üles ja noogutasin all seisvale Kristale, kes omakorda noogutas Ronniele. Nöörist oleks võinud muidugi ka tüdrukud tõmmata, kuid igaks juhuks… Igatahes Ronnie tõmbas ja kõik läks nii, nagu plaanitud oli – korstnasse peidetud maailmasõjaaegne miinipildujamiin kukkus alla. Ka meie „esiku” seinad rappusid ning kõigist pragudest pudenes tolmu.
Paiskasin ukse lahti ja… ma ei olnud selliseid asju muidugi kunagi näinud ja mul puudus igasugune ettekujutus, mida selline miin suletud ruumis teeb. Ruum muide ei olnudki enam väga suletud, sest kõik uksed ja aknad olid minema lennanud ja meie raske uks või täpsemalt seinasegment oli alles ainult tänu sellele, et asus plahvatuse suhtes nurga taga. Kõik kohad olid täis veriseid lihatükke ja ärarebitud jäsemeid, need paar kogu, kes olid läbi uste või akende välja lennanud, olid veel kõige kergemini pääsenud.
Need idioodid, kes väljas passisid, olid seisnud tölbilt paigal selle aja, mis meil väljasaamiseks kulus, ja hakkasid tropis maja poole jooksma just siis, kui meie akendeni jõudsime. Ja nad ei olnud arvestanud automaatidega, neil olid ainult püstolid. Veel vähemalt tosin kukkus meie valangutest… kuigi kui järele mõelda, võisid mõned taibukamad ka tervena pikali viskuda. Tormasime ümber talunurga, Hans ja Ronnie kõige ees, siis tüdrukud ja siis meie Magnusega. Olime kokku leppinud, et kui keegi kukub, siis teised ei peatu, kuid kui enne majanurgani jõudmist tekkis Magnuse seljale auk ja ta käkaskaela käis, oli see võibolla mu elu raskeim otsus. Ma siiski kummardusin ta juurde ja pöörasin ta ringi. Miski hammustas mind jalast. Samal sekundil tõstsin automaadi ja kihutasin salvetäie segaduses ringitormavate miilitsate poole. Laadisin ja vaatasin alla. Ta suust jooksis verd ja ta silmad…
„Mine,” vormisid huuled hääletult ja ma läksin, taandusin selg ees ja tühjendasin enne nurgani jõudmist veel ühe magasini, tegemata välja kahtlaselt lähedalt möödavihisevatest kuulidest ja tuimast löögist vastu puusa.
Ilmselt ei arvestanud ka keegi neist, et me ei kavatse talu tagant sirgelt metsa joosta, vaid teeme ümber hoonete ringi ja oleme maanteel väljas. Meiegi ei olnud sellega arvestanud, kuid esimene miilitsaauto seisis otse meie teel. Kui ma kohale jõudsin, olid klaasid purud ja poisid tirisid võmmilaipu välja. Ronnie hüppas rooli ja käivitas mootori, vähem kui viie sekundiga olime sees ja kihutasime linna poole.
Meie selja taga paiskus taevasse tulesammas. Meil oli neid miine olnud terve kast.
Vaevalt kaks kilomeetrit eemal keerasime maalteelt ära ja meil vedas, leidsime kohaliku poe eest passimas takso. Grusiinist juht ei taibanud midagi, enne olime ta välja tirinud ja kabalöögiga uimastanud, ning jällegi vähem kui viie sekundi pärast kihutasime vahetatud autoga edasi, seekord linnani välja.
Sõitsime tolle röövitud taksoga läbi kogu linna ja jätsime selle panelmajadest magala servale, loodetavasti piisavalt kaugele oma kodudest.
„Minu juurde,” oli Krista lühidalt naksanud ja ega meil muud targemat pähe ei tulnud. Loodetavasti ei näinud meid paljud, kui kiirel sammul metsa läksime. Täpsemalt oli see muidugi äärelinnade vaheline parkmets, millest isegi paar kruusateed läbi läks. Neid viimaseid muidugi vältides rühkisime mõned kilomeetrid ja jõudsime poole sajandi vanusesse aedlinna.
Me enam-vähem küll teadsime, kus Krista elab, kuid mitte keegi meist ei olnud seal kunagi käinud. Nüüd palus ta meil viimases puudesalus oodata, kadus kümneks minutiks ja tuli tagasi suure kotiga, millest ilmus välja vanu talveriideid. Vahetasime oma joped nende vastu, panime relvad kotti ja mina koos tüdrukutega läksin ees, sellal kui Ronnie ja Hans meile sajakonna meetri tagant järgnesid, et viiene kari tähelepanu ei ärataks. Oli muidugi üks hea põhjus, miks just mina tüdrukutega läksin –