Kättemaksu ballaad. Monika Rahuoja-Vidman
Читать онлайн книгу.
title>
„Võitsingi! Uuh…“
Jolanda sulges kiiresti laptopi. Ta ei tahtnud enam kiusatusele – teha veel üks mäng ja siis veel üks ja nii lõputult – järele anda. Kiiganud seejärel seinal ilutseva vanaaegse kella poole naine üllatus:
„Ups! Juba neli!“
Aeg oli möödunud märkamatult. Ta oli plaaninud pesta pesu ja koristada ning siis ehk veidi ka lugeda, kuid pidi nüüd ülepeakaela kiirustama, kui tahtis vähemalt õhtusöögiga enne Riiko kojutulekut valmis saada. Siiski, pesumasina peaks enne tööle panema. Seda jõuab küll teha!
Terve päev oli kulunud arvuti taga mängides. Nagu ka kõik eelmised vabad päevad. Alati tegi ta hulganisti plaane, mida teha ja kuhu minna. Lõpuks oli aga alati nii, et peale arvutimängu eriti muud teha ei jõudnudki.
Jolanda tõusis ja kiirustas käigu pealt vannitoast mustapesu korvi kaasa haarates kööki. Aega polnud enam raisata. Asetanud valgest plastmassist ümmarguse pesukorvi põrandale, avas ta külmiku ukse. Õnneks oli jätkunud taipu kotletitaigen juba lõuna ajal valmis segada, kui ta endale kohvi juurde keetis. Arvuti taga istudes ja mängides kulus seda tasside kaupa.
„Nii!“ ütles Jolanda iseendale. „Kotletid pannile praadima ja siis ruttu pesu masinasse! Või vastupidi? Pesu enne ja siis kotletid? Ei, kotletid võivad ju praadida, kuni ma pesuga õiendan… vist…“
Pesumasin seisis imetillukeses kapitaolises ruumis. Kui nad korterisse kolisid, oli seal külm sahver olnud. Ruumi otstarve muutus, kui nad Jolanda vanematelt jõulukingiks pesumasina said. Nende vannituba oli nii tilluke, et masin polnud sinna mahtunud. Köögiski polnud selle jaoks ruumi. Riiko oli valjul häälel iseendaga aru pidanud ja korteris ringi vaadanud ning tulnud siis mõttele köögi otsas asuvasse pisikesse uberikku selle tarvis koht teha. Seda kuuldes arvas Jolanda, et idee on briljantne. Rõõmsalt hüpates ja plikatirtsu kombel käsi plaksutades kuulutaski ta mehele oma arvamust. Riiko, saanud naise ülienergilisest heakskiidust tuge, asus otsekohe tegutsema. Paari päevaga oli ta sahvrist riiulid välja lõhkunud, seina mõned augud puurinud, veetoru sisse vedanud ja äravoolugi ühendanud. Tirinud seejärel elutoa nurgas paar kuud kasutuna seisnud pesumasina kööki, toppis ta selle napilt punkrisse. Pärast voolikute ühendamist ning masina vooluvõrku lülitamist hakkas see kohe ka tööle. Jolanda oli vaimustuses:
„Milline mees!“
Ta tundis end väga õnnelikuna. Meenutas seda Riiko vapustavalt head ideed väsimatult ja tihtlugu hiljemgi. Eriti just siis, kui abikaasa juhtus samal ajal köögis olema ja tema pesumasina juures õiendas. Neil hetkedel meest kiites polnud naine sõnadega sugugi kitsi olnud.
Riiko oli inimene, kes ei jätnud ühtegi tööd järgmisele päevale. See oli omadus, mis Jolandat mitu aastat tagasi väga üllatas ning talle tugevat muljet avaldas. Enamus tema tuttavatest poistest aina lubasid ja lubasid, kuni lõpuks unustasid, mida. Riiko kohta ei saanud seda kunagi öelda. Nüüdki, pesumasinasse pulbrit mõõtes ja oma asjalikule abikaasale mõeldes, tundis naine siirast rõõmu:
„Küll mul on ikka mehega vedanud!“
Ta uuris sahtlikeses kõrguvat valget värvi kuhjakest. Raputas igaks juhuks sortsu pulbrit juurde ja silmitses seda hindavalt uuesti.
„No vist aitab kah!“
Jolanda asetas Arieli-paki riiulile tagasi.
„Ja see on hea nende vanade majadega, et on igasugu ubrikuid ja kapikesi, mida üks tubli töömees oskab vajadusel ümber ehitada!“ naeratas ta endamisi ning kummardus, et sobrada pesukorvis. Tirinud välja käterätikud ja võtnud seejärel kätte tumeda püksipaari, seisis ta uue probleemi ees:
„Kas pesta enne tumedad või heledad asjad?“ Käsi peatus äkitselt. Riiko tööpüksid tundusid kahtlaselt rasked olema. Nagu mitmeid kordi varemgi.
„Muidugi! Karta on, et tassis jälle tööd koju kaasa,“ ohkas naine. Ta pistis käe nii pükste esi- kui tagataskutesse, et leida võimalik pahategija ja päästa pesumasin lukksepa tööriistade eest.
„Njah,“ arutles ta omaette. „Võibolla, et need trumlis keereldes masinat ei rikugi, aga mispärast peaksin ma pesema mingeid metallijubinaid? Kui tobe!“ Naine vangutas võidukalt pead, kui sõrmed püksitaskus metalli vastu puutusid. Loomulikult. Ta oli seda ette teadnud ning muigas nüüd:
„Üllatus-üllatus. Mutrivõti!“ Võtme number kaheksa välja võtnud, leidis ta taskutest veel hambaorgi, äranärtsutatud ning määrdunud serveti, süttari, kuivanud nätsujunni, paar karamellikommi ja visiitkaardi. Jolanda vaatas seda uudishimulikult. Salonplus.ee? Tahtis papitüki koos muu sodiga juba prügikasti visata, kui märkas, et kaardikese teisele poole on pastakaga midagi kirjutatud.
„Hm! Telefoninumber?“ Nii oligi. Keegi oli kaardi tagaküljele mobiili numbri kirjutanud. Suurelt. Ja Riiko käekiri see polnud. Need siin olid ümmargused, hoolikalt maalitud numbrid.
„Nii kirjutavad ju naised,“ turgatas pähe. „Huvitav, kas Riiko leidis endale ihujuuksuri? Kavatseb seal juukseid lõikamas käima hakata?“ Ta vaatas uuesti kaardi esikülge ja avas siis selle. Ühtegi nime kusagil kirjas polnud, kuid juuksla number leidus kaardikese alaserval.
„Nojah… ju see siis nii on,“ otsustas ta pärast telefoninumbri silmitsemist ja sellele järgnenud kiiret mõttetegevust. „Arvatavasti juuksuri isiklik number! Imelik, Riiko polnud juuksurisse minekust midagi rääkinud…“ Ära viskama ta Salonplus-i visiitkaarti ei hakanud. Õigusta end veel pärast, kui too kaardikest otsima hakkab ja seda leidmata teda seejärel hoolimatuses või armukadeduses süüdistab.
Jolanda pani kaardi pesupulbripaki kõrvale riiulile. Tal polnud rohkem aega, et Riiko kummalise käitumise üle imestada. Kükitanud, tõmbas ta juba masinasse pandud tumeda sviitri ja tumesinised kodudressid välja, jättes need masina ette kitsukesele ukseesisele ribale, Riiko tööpükste kõrvale vedelema. Olles meelt muutnud toppis ta pesutrumlisse hoopis heleda pesu. Masina tööle pannud, sulges ta ukse ning võttis tühja pesukorvi kätte, et see vannituppa tagasi viia, kui juhuslikult pliidil särisevale pannile libisenud pilk talle kotlette meenutas.
„Neetud!“ libises huulilt.
Pliidini jõudis Jolanda viimasel hetkel. Pannil olevad kotletid hakkasid juba kõrbema. Ta võttis ühe käega panni käepidemest ja lasknud teises käes olnud pesukorvil maha kukkuda, haaras köögikapil vedeleva noa. Kotletid ümber keeratud, avas ta kraani ning täitnud kiirkeetja veega, pani selle tööle. Riikol tuleb leppida pakipulbrist tehtud kartuli pudruga. Ta oli küll kavatsenud ise pudru jaoks kartuleid keeta, kuid see arvuti! Selle taga istudes ja pokkerit mängides läks aeg nii kohutavalt kiiresti.
„Nojah. Nüüd on nagu on,“ ohkas naine. „Järgmine kord, kui olen vaba, siis teen midagi erilist ja maitsvat!“ See oli rohkem nagu iseendale antud, mitte eriti tõsiselt võetav lubadus, mis kõlbas, et oma mängusõltuvust vabandada.
Nagu kümnetel kordadel varemgi, vabal päeval kodus olles, oli kõik plaanitu tegemata. Polnud mingit mõtet iseenda peale vihastada, nüüd oli kiire, et söögiga õigeks ajaks valmis saada.
Jolanda otsis külmkapist välja värske kurgi ning lõikus selle kiiresti viiludeks, seejärel segas kartulipudrupulbri veega. Söök valmis, viis ta jalus vedeleva pesukorvi tagasi oma kohale vannituppa, kus see duśikabiini ja kraanikausikapi vahel koha uuesti sisse võttis ning läks edasi elutuppa ja vajus diivanile. Südames oli millegipärast rahutukstegev tunne. Nagu aimaks halba.
„Ma pole küll selgeltnägija, aga midagi on toimumas,“ arvas Jolanda. Tuju oli ka rikutud. Osaliselt küll seetõttu, et jälle oli terve päev arvutis pokkeri mängimisele kulunud. Sellega oli ta aga ometi harjunud. Mis võis see siis olla? Eelaimus, mis järsku hinge pugenud ja nüüd järelejätmatult kipitses ja häiresignaali andis?
„Kas Riikoga on õnnetus juhtunud? Ei, see pole see…“ Naine niheles diivanil. „Mis see on, mis meeled nii ärevile ajab? Alles tund aega tagasi oli kõik rahulik.“
„Mis hetkest ma murelikuks muutusin,“ püüdis ta meenutada, ise samal ajal oma käsi uurides. „Küüned vajavad maniküüri! Aga millal veel seda jõuab?“
Korraga Jolanda taipas, mis oli ärevusetunde idanema pannud. Tegelikult üsna lihtne ja argine küsimus, mis nüüd südames kraapis.
„Millal see oli, kui Riiko viimati juukseid lõikas?“
Hajameelselt