Memme surmaöö jättis jälje kogu minu elule. Õigupoolest rohkemalegi kui elule, sest usun kindlalt, et siin maisel tasandil kogeme vaid osa sellest, mida läbi aegade üle elame. Memme surmaööl kogetu mõjutas mind palju aastaid. See polnud mitte ainult mu senise elu kaotus, vaid hetk, mis muutis mind igaveseks.

      Kutsun teid kaasa, kui oma varajasi lapsepõlveaastaid meenutan, sest just need aastad panid alguse kõigele. Mina näen oma elu kui õppimisvõimaluste jada. Paljud võimalused õppida tekivad meie endi poolt käimalükatud valikutest ja mulle tundub, et mõned pöördelised episoodid on sageli tuleviku teeviitadeks. Kui rändate koos minuga tagasi neljaaastase poisi maailma, siis näete, mis täpselt juhtus ja kuidas olen muutunud selleks, kes olen täna.

      Memm näitas tol ööl mulle vilksatust minu saatusest. Alates sellest ajast olen õppinud suhtlema inglitega ja vaatamata oma noorele eale hakanud mõistma, et see on minu elueesmärk. Kõik algas kindlasti tol ööl ja ma tänan memme kõige imelise eest, mis mu elus sealtmaalt aset on leidnud. Mul oli vanaemaga tõeliselt lähedane ja ilus side, mis püsib tänini, kuigi memm pole enam füüsiliselt siin.

      Agnes oli mu emapoolne vanaema. Ema ja tema olid väga lähedased ning üsna loomulikult sain minagi alates sündimise hetkest selle väikese koosluse lahutamatuks osaks. Tugevad naismõjud varajases lapseeas vormisid mind üsna palju ja aitasid mul saada teadlikuks oma tunnetest ja tundlikumast poolest. Isegi kui selline tundlikkus ei rääkinud minu kasuks koolipäevil, ei loobuks ma sellest mitte mingil juhul, sest see andis mu elule nii palju juurde.

      Enne kui memm meie juurde tuli, elasime üksteisele väga lähedal – meie elasime künkapealses uues majas ja memm elas majas, kus oli sündinud minu ema. Vahemaa oli kõige rohkem kolme minuti pikkune ja ma nägin memme iga päev. Kui vanaema meile elama tuli, koondus ema tähelepanu peamiselt talle, aga mul oli siiski võimalus luua nende mõlemaga väga lähedane suhe.

      Kolmeaastaselt olin umbes aastajagu väga haige ja see lähendas mind memmega veelgi. Mul oli Guillain-Barré’i sündroom (GBS). See on haigus, mille käigus keha immuunsüsteem ründab perifeerset närvisüsteemi – põhimõtteliselt sõdib keha iseendaga. Haigestusin pärast tõsise viiruse põdemist. Alguses tundsin nõrkust ja jalgades surinat, mis süvenes kiiresti, nii et varsti ei suutnud ma enam käia. Arstid kartsid halvimat ja pidasid seda alguses meningiidiks. Mäletan tänini lumbaalpunktsiooni2 – see oli üks mu elu hullemaid kogemusi ja ma karjusin lakkamatult. Üheksa kuud olin vööst allapoole praktiliselt halvatud. Olin mõnda aega Glasgows Yorkhilli lastehaiglas. Mul vedas kõvasti, sest nelja-aastaselt olin juba paranenud. GBS on üsna harvaesinev haigus – arstide sõnul haigestub üks inimene sajast tuhandest –, kuid mul oli õnne ja ma vabanesin ka kõigist järelnähtudest, kui mitte arvestada täielikku lampjalgsust, mille vastu ei aidanud isegi kuid väldanud füsioteraapia!

      Kõige paremini mäletan sellest ajast halvatust, kuid see polnud üdini halb. Mulle turgatab pähe, et just see tõi mu ellu veelgi rohkem armastust. Istusin siis tundide kaupa memme süles ja see meeldis mulle tohutult. Tema oli oma ratastoolis ja minagi ei saanud liikuda – kaks parimat semu. Armastasin memme meeletult.

      Sellele eelnenud ajast on mul samuti head mälestused. Memmel oli alati kaasas käekott, ning ükskõik mida sa ka ei soovinud, selles kotis see leidus. Ükskord istusin auto tagaistmel, kui ema ja isa läksid kuskilt mingit kella ära tooma. Ütlesin memmele, et mul on kõht tühi ning ta tõmbas oma käekotist välja vahakoorikuga juustukera ja noa! Täitsa tüüpiline – mitte kunagi ei võinud aimata, mis sellest kotist lagedale tuleb. Tänini nimetan seda tüüpi juustu „memme juustuks”. Memm toimetas juustu kallal nii, nagu see oleks olnud maailma kõige loomulikum tegevus!

      Ma ei talunud mõtet, et memm on üksinda ilma minuta ja jätsin seetõttu tema juurde oma mänguasju, et need talle seltsiks oleksid. Minu lemmikkannid olid väikesed plastmassist koletised ja ma hoolitsesin alati selle eest, et mõnigi neist jääks alati memme voodikapile, kui mina ära läksin.

      Mälestused neist päevist on ikka veel eredad – kuidas vaatasime koos „Fantaasiat”3, kuidas ma end memme ratastooli kerra tõmbasin ja maiustusi nosisin… Ma polnud esimene ega viimane väike poiss maailmas, kes oma vanaema jumaldas. Vean kihla, et lugejate hulgas on neid, kes mõistavad, mida ma silmas pean, kui ütlen, et me mõlemad olime teineteise maailma keskmeteks. Pole siis ime, et memm mängis ka pärast oma surma minu elus jätkuvalt tähtsat rolli. Mind nähes hõikas memm iga kord: „Mu pojuke!” Mina jooksin tema juurde ja me kallistasime, justkui poleks mitu kuud teineteist näinud. Suvel, kui memm koos naabritega õues istus ja juttu ajas ning mõni tema naabrinaistest hüüdis: „Kyle, mu pojuke!”, sai memm päris pahaseks. „Ei, ei, ei!” hüüdis ta. „Ta on minu pojuke!”

      Üks mõnusamaid mälupilte seostub memme suure kirega nipsasjakeste vastu. Ükskõik millisesse poodi ta ka ei sisenenud, ikka leidis ta mõne asjakese, mille ta rõõmsalt „väärisesemeks” kuulutas. Ühe lapse jaoks on see väga ligitõmbav, sest laste meelest on ka praht hiilgav. Nii sidusidki need leiud meid veelgi ja me vaimustusime ühtmoodi kõigist leidudest, mida memm oma käikudelt hankis.

      Aja möödudes hakkas see killuke tema isiksusest siiski tuhmuma. Ta ei pääsenud enam omal jõul välja, seega polnud tal enam vabadust avastusretkedele minna. Ta ei saanud minna poodi isegi kompvekipakikest ostma. Tean, et kõik, kes seda loevad, tunnevad kurbust, mis kaasneb sellel tasandil lõppjärku kulgenud eluetapiga. Tollal olin liiga väike, et mõista – see maise elu etapp on vaid vahepeatus. Ent nüüd tean, et valu, kaotus, kannatus ja vananemine on meie teekonnal vaid hetkeks ja tänu neile on meil võimalik järgmisele tasandile edasi liikuda. Tänu inglitele võib see teadmine meile kõigile lohutust pakkuda ja mina olin eriti õnnistatud, kuna sain osa sellest väärtuslikust lohutusest ööl, mil mu kallis memm lahkus.

      Vahetult enne surma põdes memm lõppstaadiumisse arenenud emfüseemi4. Ta sai lisahapnikku, tema jalalabad ja – sääred olid äärmiselt turses ning ta suutis vaevu liikuda. Memme jalgadele oli alati laotatud tekk ja näha oli, et tal olid valud, kuid isegi siis, kui memme seisund oli juba väga vilets, mäletasin teda endisena. Memm oli nii mõnus inimene.

      Aeg möödus ja ema valgustas mind memme surma kohta käivatest üksikasjadest. Memm oli surnud sel ööl, mil nägin teda oma toas. Ema oli olnud surmahetkel haiglas tema kõrval. Selleks ajaks, kui hommikul ärkasin, oli ema olnud üleval kogu öö ja mõelnud kohutavas masenduses, mida teha. Ta ei suutnud otsustada, kas rääkida mulle või mitte. Kuna olin veel väike, oli ta otsustanud oodata, et sündmused kulgeksid loomulikku rada pidi, mitte kohe esimese asjana hommikul mulle uudist teatada. Ema ja isa olid otsustanud viia mind lõunale ja siis kõigest rääkida.

      Läksime