Kivid, tulnukad ja sekt. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
esihiidlane
„Ma olen vesihiidlane,” puristas Tanel merest välja tulles ja rannakividelt käterätikut võttes.
„Ja mina olen merekoletis,” lausus Marten rätikuga vehkides.
Poisid vaatasid ootavalt Laurale otsa.
„Ah, minge metsa,” naeris tüdruk. „Ma ei kavatse küll mingi merineitsi või vetehaldjas olla.”
„Ega sa ei saakski,” lausus Tanel. „Mina olen päriselt vesihiidlane.”
„Mis asi sa oled?” Laura vaatas Tanelit kahtlustavalt.
Tanel kuivatas ennast salapärasel ilmel ja tõmbas seejärel T-särgi selga. Taneli T-särk oli heleroheline ja seal oli kujutatud Hiiumaad. Saar oli jagatud mitmeks osaks ja iga piirkonna juurde oli kirjutatud seal elavate hiidlaste nimetus – nagu näiteks vandiraiujad ja tõrvakõplased Kõpus, märahiidlased Emmastes ning ehthiidlased või kohvilähkrid Kärdla lähedal. Tanel näitas näpuga Emmaste kanti. „Vanal ajal jagunesid hiidlased seltsideks ja igal seltsil oli oma nimi. Siit kusagilt, täpsemalt Jausa külast on minu vanaisa pärit. Ja sealseid elanikke kutsuti vesihiidlasteks.”
„Ja vanaema poolt?” küsis Laura.
„No vanaema poolt olen ma lihtsalt odratolgus.”
„Mhm,” mõmises Marten. „Vinge. Ja vesihiidlane on igal juhul parem olla kui näiteks kohvilähker või pätakavallamees.”
„Mis need vesihiidlased üldse tegid, et nad sellise nime said?” küsis Laura.
„Ma arvan, et nad ei teinud midagi. Lihtsalt olid.” Tanel viskas end rannale pikali.
Laura ja Marten järgisid ta eeskuju. Nende märjad juuksed said küll liivaseks, kuid nad ei hoolinud sellest. Lapsed teadsid, et hiljemalt poole tunni pärast hakkab jälle nii kuum, et nad peavad vette tagasi minema.
„Vedas ikka, et te selle maja ostsite,” märkis Laura.
Marten noogutas tunnustavalt kaasa. Nad olid siin olnud küll veidi vähem kui nädala, kuid ta võis juba kindlalt öelda, et sellest tõotas tulla ta elu parim suvi.
„Me ostame talu,” oli Taneli isa viis kuud tagasi ühel hilisõhtul töölt koju tulles teatanud.
„Meil juba on üks, mäletad?” oli märkinud Tanel, vaadates teleris jooksvat politseisarja ja võideldes samal ajal unega. Kaksikud ja vanaema juba magasid ning Taneli ema oli just triikimise lõpetanud ning samuti poja ja mehe kõrvale diivanile istunud.
„Mis talu me ostame?” küsis ema.
Tanel mõistis, et ka ema on väsinud ega pööra seega isa sõnadele erilist tähelepanu. No mis talu nad ostma peaksid?! Neil juba on üks talu – Taneli ema vanemate oma Jõeveere külas. Talu, kuhu isa suviti peaaegu kunagi ei jõua, sest tal on tööl nii kiire. Mis pagana talu tal veel vaja on? Aga teisest küljest, võib-olla tunneb isa end ämma ja äia juures kuidagi kehvasti, tuli poisile pähe. Äkki ta tahab päris oma talu, mõtles Tanel muiates.
Isa vaatas Tanelit ja ema kavala näoga. Sellise näoga, et mõlemad mõistsid – isal on tõsi taga.
„Mis talu?” nõudis Tanel.
„Oled sa ikka päris kindel, et meil mingit talu vaja on?” küsis ema. Ta oli ilmselt samuti mõistnud, et asi on halb – isa mõtleb oma sõnu täiesti tõsiselt. Võimalik, et emale kangastusid juba kõik tegemist nõudvad talutööd.
Isa kehitas õlgu. „Võib-olla meil nii väga ei olegi. Aga emal on. Ma nägin just ühes kinnisvaraportaalis kuulutust, et praegu müüakse Kassaris tema sünnitalu. Ta on sellest kogu aeg rääkinud ja sinna tagasi igatsenud. Ma mõtlesin, et äkki ostaks selle ära. Mere ääres on hea suvitada ja…”
Taneli isapoolne vanaema, kes nendega koos Nõmmel elas, oli Hiiumaalt pärit. Pärast abiellumist oli ta mandrile elama kolinud ja tema sünnitalu oli viimaks võõraste inimeste kätte sattunud. Õigemini küll kaugelt sugulaste. Aega Hiiumaal oli vanaema alati hea sõnaga meenutanud ja sinna tagasi igatsenud.
„Ma mõtlesin, et teeks talle sünnipäevaks üllatuse või nii,” lausus isa naisele ja pojale küsivalt otsa vaadates.
Tanelil oli uni korraga nagu peoga pühitud. Talle meeldis väga mõte üllatusest vanaemale, kuid veel enam köitis teda mõte Hiiumaal suvitamisest. „Muidugi ostame!” hüüdis ta. Tal polnud küll aimu, kust plaanib isa ostuks raha võtta, sest viimasel ajal läks tema firmal suhteliselt tagasihoidlikult, aga teisalt – kui palju mingi vana majaköks ikka maksta võib! Tanel oli seda maja korra näinud, kui nad pere ja vanaemaga Hiiumaal suvist automatka tegid, kuid oli siis väike ega mäletanud sellest just palju. Praegu ei suutnud ta meenutada isegi seda, milline maja välja nägi.
Ka ema naeratas rõõmsalt. „Kui sa arvad, et see on majanduslikult võimalik, siis miks mitte,” lausus ta isa õlga silitades. „Minul pole selle vastu mitte kui midagi.”
Niisiis oli Taneli isal õnnestunud oma ema sünnitalu tagasi osta. Oma sünnipäeva hommikul sellest kuuldes polnud vanaema tükk aega sõnagi suust saanud ja oli ainult pisaraid pühkinud. Vanaema elas pärast vanaisa surma – vanaisa mäletas Tanel vaid vaevu – juba palju aastaid Tallinnas nende juures. Uudisest teadasaamise järel kibeles ta kohe Hiiumaale. Praegu pidas ta juba tõsist plaani jääda saarele ka talveks või vähemalt sügiseks – igal juhul nii kauaks kindlasti, kui juurviljad ja õunad valmis saanud ja purki on pandud.
Taneli vanaema sünnitalu, mis kandis nime Roosimäe, asus Hiiumaa lõunaosas, Eesti suuruselt viiendal saarel – Kassaris. Kassari ja Hiiumaa on ühendatud tammidega, millele on ehitatud maantee. Kassaris asub neli küla: Esiküla, Kassari, Orjaku ja Taguküla. Roosimäe talu, mis asus Kassari külas, oli suur kahekorruseline eelmise sajandi alguses ehitatud maja. Talu asus mere lähedal, lisaks oli maja juures suur aed, kus kasvas palju marjapõõsaid ning õunapuid. Oma nime oli talu saanud kõige esimese perenaise roosiarmastuse järgi. Ka praegu võis mitmel pool aias veel roosipõõsaid ja veranda küljes ronirooside võrseid märgata.
Loomulikult polnud Tanel nõustunud Hiiumaale tulema ainult koos oma kahe seitsmeaastase röövlist venna Mattiase ja Markusega, vaid oli küsinud vanematelt, kas ta võib Laura ja Marteni kaasa kutsuda. Õnneks polnud kellegi vanemad plaanile vastu hakanud. Tanel poleks suvest saarel ühelgi juhul loobuda tahtnud, kuid mõeldes, kui huvitav võib Laural ja Martenil koos olla, oli südamesse hiilinud kahjutunne. Olid nad ju alles eelmisel suvel Lauraga endale uue sõbra leidnud. Õnneks oli kõik lahenenud.
Tanel, Laura ja Marten olid saarel suvitanud juba peaaegu nädal aega. Esimesed päevad oli Taneli isa ka Hiiumaal veetnud ja neid saarel ringi sõidutanud. Mööda muuseume ja vaatamisväärsusi sõites said nad saare ajaloo ja inimeste kohta nii mõndagi huvitavat teada. Nad olid näinud muuhulgas Kõpu tuletorni, mis Laura üllatuseks ei asunudki mere ääres, Suuremõisa lossi, kus elanud rahvajuttudes kuulus mõisnik Ungern-Sternberg, suurt kivikalmet, millel olevaid suuri maakivisid tunti ka Põhilise Leppe kivide nime all, ja käinud saare eluga tutvumas paaris turismitalus.
Isegi Eiffeli torni olid nad külastanud. Laura oli algul arvanud, et poisid teevad tema üle nalja, kui Tanel ja Marten ühel hommikul väitsid, et täna minnakse Eiffeli torni vaatama. Ent torn oli tõepoolest olemas. Reigi kandis, mida Laura teadis peamiselt küll Aino Kallase raamatu „Reigi õpetaja” järgi, oli ühe eramaja õuele ehitatud väidetavalt kolmekümne meetri kõrgune lattidest ja laudadest torn, mis pidi olema Pariisi Eiffeli torni kümme korda väiksem koopia. Torni ehitaja oli rääkinud, et lisaks tõsiasjale, et torn on lihtsalt tore, on sel ka praktiline väärtus: kui ta kalale tahab minna, ronib ta alati enne torni, et vaadata, mis ilm merel on.
Edasi olid nad saareelu juba paiksemalt nautinud. Ujumas käinud, päevitanud ja talu juures töödes abiks olnud. Mingi osa päevast olid nad pidanud ka Taneli kaht nooremat venda, Markust ja Mattiast, kantseldama. Aga isegi see oli siin palju mõnusam, sest Hiiumaal oli poistel rohkem ruumi joosta ja hulganisti avastamata kohti, mistõttu olid nad suurtel palju vähem jalus.
„Mis te arvate, mida põnevat me sel suvel avastame?” küsis Laura poistelt, kui nad mõnda aega kaldal kivide vahel päikese käes peesitanud olid.
„Avastame, et mere ääres on lahe suvitada,” pakkus Tanel natuke unisel häälel.
„Ma olen selle juba ammu avastanud,” märkis Marten. „Mul pole lihtsalt seda võimalust varem olnud.”
„Vedas siis,