.
Читать онлайн книгу.
põrmugi uskunud oleks, aga… Mis siis, kui naisel oli siiski õigus? Õhtul hämaras ei tundunud naise kähisev hääl ja tungiv silmavaade enam nii lõbusad kui päikesevalguses. Äkki oleks siiski targem ennast sellest kahtlasest paigast eemal hoida, mõtles Marten. Kuid järgmisel hetkel said uudishimu ja terve mõistus hirmust võitu. Mida on siin karta? Kindlasti räägitakse selle paiga kohta hirmujutte, et soovimatuid inimesi eemal hoida. Miks peaks olema üks koht kuidagi ohtlik? Ja pealegi – ta ei tahtnud Tanelist kehvem olla. Kui sõber oli eile siin põlevaid küünlaid uurinud, miks peaks siis tema kartma salapärase hääle allikat kindlaks teha?
Marten hiilis ettevaatlikult põõsastesse, et näha, mis platsil õigupoolest toimub. Natuke maad eemal märkas ta kadakate vahel kahte kogu. Hämaruse tõttu ei näinud ta inimesi kuigi täpselt, kuid liigutuste ja varjude järgi, mida küünlad maapinnale heitsid, arvas ta, et tegu on naise ja mehega, kes on pigem noored kui vanad. Tundus, et nad istusid ümber küünalde ja laulsid või joigusid, aeg-ajalt kätega imelikult vehkides.
Marten läks nii ligidale, kui sai, kuid ikka ei seletanud ta silm rohkemat kui inimeste kontuure. Poiss arvas, et joigujad olid kohalikud, sest kusagil polnud näha autot, ja kes võõras siia nii hilja õhtul ikka tulla võis. Või kas võõrad üldse teavad seda kohta? Lähemale ei saanud ta minna, sest tema ja kahe tundmatu vahel oli lagendik. Uudishimu ei andnud Martenile siiski rahu. Poiss otsustas ringi ümber platsi hiilida, et riituses osalejatele – aga mingiks kummaliseks salariituseks ta nähtut pidas – lähemale saada.
Kuna õhtu oli peaaegu tuulevaikne, polnud ülesanne kergete killast. Iga oks ta jalge all oleks võinud ta ära anda. Ja viimaks tabas poissi ikkagi ebaõnn. Just siis, kui teda ning meest ja naist – nüüd nägi ta nende siluette juba päris selgesti – lahutas ainult umbes kolmkümmend meetrit, kustutasid asjaosalised küünlad. Marten mõistis, et edasi hiilimine on mõttetu. Ta ei jõua nagunii piisavalt lähedale, et nende nägusid näha. Vaikselt hakkas ta tuldud teed tagasi minema.
Kui Marten viimaks Roosimäe tallu naasis, oli ta üleni oksapurune.
„Mis sinuga juhtus?” küsis Taneli ema, kes teda esimesena märkas. Marten oli püüdnud majja hiilida nii vaikselt kui võimalik, tal polnud tahtmist vastata oma räsitud välimust puudutavatele küsimustele. Ometigi oli ta nagu saatuse kiuste vahele jäänud.
Marten kehitas õlgu. Pähe ei torganud midagi arukat peale tõe. „Luurasin võsas kivide juures mingi riituse läbiviijaid,” vastas ta õlgu kehitades.
„Mida?” Trepist alla tulnud Tanel ja Laura olid Marteni viimaseid sõnu kuulnud.
Marten noogutas. „Just, täpselt, nagu kuulsite. Oodake, ma käin pesemas ära ja siis räägin.” Poiss tormas kiiresti välja sauna juurde.
„Tee kähku!” hüüdis Tanel talle järele. Seal siis ikkagi on midagi, järeldas ta.
Sama mõtles Laura.
Umbes kakskümmend minutit hiljem istusid nad kolmekesi Taneli ja Marteni toas ning poiss andis nähtust põhjaliku ülevaate.
„Sul oli siis riituse koha pealt õigus,” lausus viimaks Laura mõtlikult Martenile. „Ainult ei tea, mis imeasja nad seal saada tahavad?”
„Seal on tüdruk ja poiss ning sa imestad, mida nad saada tahavad?” muigas Tanel.
„Kas sa arvad, et see oli mingi iidne viljakusriitus või?” küsis Marten.
Tanel kehitas õlgu. „Miks sa arvad, et iidne? Võib-olla oli see mingi tantristlik riitus?”
„Neil olid riided seljas.”
„Ja kui nad küünlad ära puhusid? Kas pärast seda ka?”
Marten kehitas õlgu. „Ma ei tea. Tulin tulema. Aga kõik on muidugi võimalik.”
„Ma ei usu seda,” väitis Laura. „Seal peab midagi muud olema.”
„Ma ise ka ei usu,” tunnistas Tanel. „Aga mis seal siis toimub?”
„Äkki on need ikkagi maausulised. Ehk on see seal mingi vana hiiekoht?” pakkus Markus.
„Väga võimalik,” arvas Laura. „Kuigi ma ei ole kuulnud, et Hiiumaal oleks maausulisi.”
„Oled sa nendest üldse midagi kuulnud?” küsis Marten naerdes.
Laura kehitas õlgu. „Sul on õigus. Tegelikult mitte eriti. Või no ainult siis, kui kuskil tahetakse jälle mõnda hiit maha võtta.”
Äkki katkestas vaikuse Taneli möire, poiss oli viimased kuus-seitse minutit arvuti kohal klõbistanud. „UFO-d!”
„Mida?” Laura ja Marten hüppasid nagu vedrust visatud püsti.
Tanel naeratas. „Meil oleks kohe tasunud pilk internetti heita ja kõik oleks selge olnud. Tuleb välja, et Hiiumaal on väga palju UFO-sid nähtud. Ja siinsamas Kassaris on leitud koguni Sääretirbil ühed tulnukate maandumisjäljed. Sealt on avastatud isegi mingisugust tundmatut metalli.”
„Ja kuidas sinu avastus nende kividega seostub?” küsis Laura. „Mitte et ma tahaks õel olla, aga…”
„Siin kirjutatakse, et Kassaris on palju energeetilisi kive, mis sisaldavad kosmilist jõudu.”
„Ühesõnaga ei midagi,” lausus Laura.
„Kuidas ei midagi?” õigustas end Tanel. „Ma just praegu näitasin teile UFO-de seost kividega.”
„Ja need inimesed, kes seal kivide juures käivad, on kes?” küsis Marten. „Mingid tulnukate kummardajad või?”
Tanel kehitas õlgu. „Võimalik. Samas ma lugesin, et need kivid on tervendava mõjuga, seega võivad nad olla tavalised ravitsejad või midagi taolist.”
„Tavalised ravitsejad?” muigas Laura. „Sa tahad öelda, et siin on mingite algajate nõidade keskus?”
Tanel kehitas õlgu. „Me võime selle muidugi välja uurida. Pealegi, ära lahmi. Miks nad peaksid algajad nõiad olema? Äkki nad on väga arenenud nõiad?”
Laura kehitas õlgu.
„Võib-olla on UFO-d ja kivid ning tervendamine omavahel kuidagi seotud?” pakkus Marten.
Tanel noogutas. „Martenil võib õigus olla. Ja ma ütlesin ju, et need kivid saavad oma energia kosmosest.”
Marten vilistas tunnustavalt.
„Aga miks nad siis tahavad, et tavainimesed end sealt eemale hoiaksid? See on ju avalik koht!” imestas Laura.
„Võib-olla on neil midagi varjata?” pakkus Tanel.
„Mida?”
„Ma ei võtaks selle naise sõnu üldse tõsiselt,” arvas Marten. „Minu meelest nägi ta natuke imelik välja.”
„Aga samas, juhul kui tegu on tõesti ravitsemisega, võivad nad karta, et vägi kaob sealt ära,” märkis Laura. „Teine võimalus on muidugi, et seal pole mingit väge ja nad püüavad seda varjata, muidu ei tuleks inimesed enam siia end ravima.”
„Sest suure tõenäosusega on ravitsemine tasuline,” lisas Tanel.
„No ja siis on veel võimalus, et seal on tõepoolest midagi ohtlikku, kuid see tundub üsna utoopiline variant,” ütles viimaks Marten. „Kuigi ma ei imesta, et vanemad inimesed seda kardavad.”
„Äkki on tulnukatel kiirgus? Või on nii, et kes ei suuda nende energiat kontrollida, see on kadunud mees?” pakkus Tanel.
„Hea küll, aitab spekuleerimisest,” sõnas Laura äkki otsustavalt. „Me peame nüüd tegevuskava koostama, et selgitada välja, mis värk seal ikkagi on.”
„Kas su ema või vanaema võiksid natuke meie heaks nuhkida?” pöördus Marten Taneli poole.
Poiss kehitas õlgu. „Ma võin küsida, aga nad on siin ju ikkagi võõrad. Ma pole kindel, et keegi hakkab neile otsejoones südant puistama.”
„Igal juhul võiksime seda võimalust kaaluda,” toetas Laura Marteni mõtet.