Häkkerijaht. Taavi Kangur
Читать онлайн книгу.
enne, kui hukkaja prooviks tal kaenlaalustest haaras. Mehe väikeses kogus peitus üllatavalt palju jõudu – ta jaksas Janeki koos tooliga maast lahti tõsta. Ta sättis silmuse Janekile ümber kaela, astus taburetile, viskas nööri üle konksu ja sikutas tugevalt – silmus jooksis kinni. Veel sai Janek hingata. Mees lõikas Janeki tooli küljest vabaks, tõmbas ta rinnust püsti ja näitas pöidlaga taburetile. Janek ronis vaguralt taburetile, sissetungija tõmbas nööri pingule, sidus teise otsa kindlalt radiaatori ribi külge ning hõõrus siis rahulolevalt kinnastatud käsi ja naeratas – tundus, et viimasest poomisest on kaua aega möödas ja mees naudib protsessi. Janeki higinäärmed vallandusid ja ta kattus üleni väikeste piiskadega. Timukas seisis selja taga ning Janek ei näinud, millal tema viimane sekund otsa saab. Ta oleks tahtnud teada. Janeki pupillid suurenesid viimase võimaluseni ja haistmine muutus üliteravaks – organism andis kõik, et teda aidata. Kui ta oleks saanud põgenema, oleks ta ilmselt jooksnud sada kilomeetrit tunnis. Ma pean tugev olema, mõtles Janek, viimase hetkeni võitlema. Kaela tugevaks tegema, vastu punnima – ei tohi minna alistunult. Nüüd hakkas tal metsikult kahju, et ta niisama alla andis ja ise vabatahtlikult taburetile ronis. Milline tore žest on enda tapjat aidata.
Janek oleks ennast veelgi nahutanud, aga ootamatu vilgatus ukseavas tõmbas ta tähelepanu. Mis see oli? Keegi tegi vastasmajas akna lahti ja päikese peegeldus vilksatas läbi toa? Janek röögatas, kui nägi jässakat nokkmütsiga meest tuppa hüppamas. Hõike kaja alles põrkas seintelt tagasi, kui selja taga kostis klaasiklirin, kisa ja tuhm mats. Siis oli jupike vaikust. Keegi sülitas aknaaugust välja. Mulle tuldi appi, jõudis Janek rõõmustada, just hetk enne seda, kui taburet jalge alt kadus. Kägistavast ootusest kangena kukkus ta mürtsatusega maha. See keegi, kes kurja pisikese mehe aknast välja viskas, oli nööriotsa radiaatori küljest lahti sidunud ja siis ilmselt pulli pärast tabureti alt löönud, et näha, kuidas Janek püksid täis teeb. Janek ei kiirustanud ümber pöörama, sest inimene, kes mõrvaihast pakatava selli aknast välja viskas, ei pruukinud olla sugugi parem. See võis olla sama firma teine kutt, kes tegi sõbraga pisut pulli. Jõmmide naljad, ehehee, viskasin sind koos raamidega tänavale. Janek nägi silme ees nöörsaapaid, tundis siis, kuidas uustulnuk ta teibitud käed-jalad lahti lõikas ja minema astus. Nii kerget pääsemist Janek ei uskunud. Ilmselt tuleb ootamatu sündmusepööre nagu Hollywoodi filmis, põhipaha kargab jalule ja teeb oma viimase käigu, aga peategelane on valmis ning tapab ta oma erioskusi kasutades. Janek mõtles selle peale, läks kööki ja relvastas end suurima noaga, mille leidis. Kuhu too tüüp läks, äkki passis kõrvaltoas? Ootas hetke, kuni Janek ennast püsti ajab, tualetis ära käib ja siis käe pistikupesa imiteerivasse seifi pistab. Janek vaatas toas ringi, aken oli koos raamidega kadunud, kardinad lehvisid õues. Ei olnud mõtet passida ja mõelda, kes ta vabastas. Tal oli ju missioon, kindel põhjus, miks ta hoolimata ilmselgest ohust ikkagi koju tuli. Praegu olid tähtsamad raha ja riided. Janek haaras seljakoti ning pakkis kiiresti, mis kätte juhtus, kõige peale pistis tahvelarvuti – iial ei tea, millal seda vaja võis minna. Pärast seda tegi ta korteris kiire tiiru, veendumaks, et õhk on puhas. Kedagi nägemata kruvis ta pistikupesa välja, toksis kuuekohalise koodi ning võttis miniatuursest seifist mälukaardi ja varuks pandud raharulli. Kahetsevalt vaatas ta üle õla oma kodule, sisetunne ütles, et niipea tal siia enam asja pole.
VIII
Janek jooksis majast välja ja kihutas esimesele kõrvaltänavale. Mööda suuremat teed joostes oleksid liiga paljud tunnistajad teda näinud. Alles mõne aja pärast taipas Janek, et jookseb nii kiiresti, kui jalad võtavad, aga mingit otsest eesmärki pole – hirm kihutas tagant. Kuhu ta minema peaks, mida tegema? Teadmine, et keegi soovib teda tappa, tekitas kabuhirmu ja soovi kaduda ohtlikust kohast võimalikult kiiresti ning kaugele. Niiviisi tormates jääb ta palju paremini silma. Janek seisatas ja nägi peatusesse trolli saabumas. Troll paistis peaaegu inimtühi. Ta valis aknaaluse istekoha. Paar peatust sõitnud, taipas Janek, et kui ei taha sekeldustesse sattuda, peab pileti ostma. Ta ajas käe taskusse raha järele ja sattus Mardi võtmekimbu peale. Janekile meenus, et Mardil on mitu kodu. Üks selline, kuhu ta sõpru sünnipäevadele kutsus, ja teine ööklubide rajoonis kesklinnas, kuhu sai öösel naisi tassida. Ilmselt oli võti kimbus olemas. Janek ei olnud seal kunagi käinud, kuid Mart rääkis talle ükskord päris põhjalikult korterist – see asus vanalinnas Kaubahalli läheduses.
Vanalinna jõudnud, püüdis Janek vältida kaamerate vaatevälja sattumist. Ülesanne oli raskete killast, sest tänu taskuvarastele võis kaameraid kõikjal valvamas näha. Õigele tänavale jõudes kahtles ta ainult hetkeks ja seadis sammud renoveeritud kolmekorruselise maja ette. Mardi peent maitset ta tundis. Ükski teine tänaval olev ehitis ei oleks sobinud. Esimene võti avas koridoriukse. Laiast kivitrepist teisele korrusele jooksnud, jäi Janek kahtlevalt seisma. Mardi jutu järgi otsustades oli õige teine või kolmas korrus, igal juhul mitte esimene. Aga see tähendas, et tal on neli korterit, mille vahel valida. Kui aga keegi juhtub kodus olema ja kuulma, et korteri lukuauku lükatakse prooviks võti, siis ta tuleks kindlasti vaatama või veel hullem, kutsuks kohe politsei. Janek vaatas uksetagused üle, kuid kõik olid täpselt ühesugused. Midagi ei jäänud üle, pidi riskima. Esimene uks ei avanenud. Igaks juhuks lippas Janek korruse ülespoole ja ootas kolm minutit, süda kõrvus pekslemas. Proovis siis üleval korrusel ust, mis vaikse klõpsatuse saatel avaneski. Üle läve astudes tundis Janek vaevuaimatavat parfüümihõngu.
Korter polnud suur, aga väga korralikult sisustatud. Suure toa seinal rippus viiekümnetolline HD-plasmateler. Pehme ja moodne nahkdiivan võttis enda alla pool tuba. Nurgas seisis serveerimislaud jookidega. Janek istus väsinult diivanile – ta mõistis alles nüüd, kui räsitud ta on. Võimalik, et tal oli kiire, võimalik, et ta oleks pidanud põgenema, aga juhtugu nüüd mis tahes, siin kavatses ta rahus ja vaikuses ennast sirgeks venitada ja pisut magada.
Kuigi võinuks eeldada, et halvav väsimus tagab rahuliku ja pika une, siis nii ei läinud. Janek magas rahutult mõned tunnid, iga heli peale silmi paotades. Sündmused olid oma jälje jätnud. Üks osa ajust üritas välja mõelda, mida ta nüüd edasi tegema peaks. Kuhu minema. Tal oli vaja teada saada, miks Mart tapeti – ilma probleemi lahendamata ei saa ta kunagi oma elu tagasi. Muidugi võiks valida põgenikutee, lüüa oma kodumaa uks pauguga kinni ja minna. Aga see tähendaks, et ta jääb alati, igal pool üle õla vaatama. Pealegi oli Mart tema ainuke sõber ja ta tapeti jõhkralt.
Pisut veel siputanud ja tulutult sõba silmile saada proovinud, ajas Janek ennast otsustavalt püsti, võttis seljakotist mälukaardi ja pistis televiisorisse, valis puldiga õige sisendi ja käivitas videofaili. Pilt läks käima üks tänavavahe enne St. Patrickut. Mart oli ettevaatlik.
Mart astus trepist üles ja sisenes keskaegsesse söögikohta. Ta tellis letist päevaprae, teenindav neiu naeratas püüdlikult. Mart oli ilmselt seal ennegi käinud, sest peaaegu kõhklemata astus ta söögikoha teise ruumi, möödus mõnest lauast ja astus kamina taha nurgalauda. Seal istus juba keegi ees. Marti nähes ta tõusis, surus üle laua kätt. Mart jõudis vaeva paar sõna öelda, kui teine mees hoiatavalt käe tõstis. Nad istusid piinlikus vaikuses, kuni mõlemale söök ette toodi.
Nüüd oli mees valmis rääkima. „Mul on vaja, et keegi lammutaks ühte saiti.” Mart ilmselt noogutas, sest mees jätkas: „Ma tean, et sina saad sellega hakkama.”
Mart tõstis keelavalt käe: „Mina olen ainult vahendaja.”
„Selge,” ei hakanud vestluskaaslane tseremoonitsema, „saate siis hakkama? Mul on mälupulk. Tundub tavaline puuk, aga see, kust see leiti, ei meeldi mulle. Tahame teada, mis selle aadressi taga on, millele puuk andmed toimetama pidi.”
„Tööraha tahame ette. Isegi siis, kui me asja ära ei lahenda, jääb raha meile. Kui see ei sobi, siis me tööd ei võta,” oli Mart resoluutne.
Tööpakkuja ei öelnud midagi, mälus rahulikult suutäie läbi ja ütles: „Sellisel juhul tahan töö tegijaga kokku saada, muidu ei ole meil mingit garantiid, et te üleüldse midagi teete.”
Mart raputas pead. „Me ei saagi teile mingit garantiid anda. Ja see, kes töö ette võtab, tahab kindlasti anonüümseks jääda. Kui aus olla, siis isegi mina ei tunne teda, aga kõik on alati sujunud korrektselt.”
Janek imestas, kui osavalt ja stiilselt