Häkkerijaht. Taavi Kangur
Читать онлайн книгу.
et ükski klient ei saanud näha Janekit, kes tegelikkuses kogu töö ära tegi. Nii oli ohutum. Alati võis juhtuda, et väljakaevatav info lööb valusalt.
Öötöö kulges küllaltki tavapäraselt. Mart tõi mälupulga, millel olev programm püüdis arvutisse sattudes kindlale internetiaadressile sisse murda. Hea viis info koukimiseks. Viskad uhke mälupulga mõne huvitava firma koridori, ootad viisijuppi vilistades, millal uudishimulik töötaja selle oma arvutisse topib, ning oligi ligipääs ihaldatud infole olemas. Ilmselt komistas seekordse mälupulga otsa mõni IT-teadlikum töötaja, kes triki kohe läbi hammustas. Nüüd taheti astuda vastusamme ja teada saada, mis peitus aadressi taga, kuhu info liikuma pidi. Tõenäoliselt ei saanud firma oma personal hakkama, seepärast otsiti abi väljastpoolt. Kuulduste, foorumijuttude ja anonüümsete meilide abil leiti Mart. Neil oli põhjust ennast varjata – nende äri toonuks vahelejäämise korral kindlasti pahandusi kaela. Kogu ulatuses avalikustamine võinuks nad isegi aastateks trellide taha saata.
Ülesanne oli isegi Janeki jaoks pähkliks osutunud. Tulemüür oli küll tundmatut sorti, aga üllatavalt hea. Janek pidi rakendama kõik võimalikud abinõud, programmid, hämarad teadmised ja nendestki ei piisanud. IP-aadressi taha varjuva masinapargi võimekus pidi olema suur. Just siis, kui ta oli lootust kaotamas, märkas ta anomaaliat kaitsetarkvara käitumises. Õigupoolest tundus, et mingi tema kasutatud programm või kirjutatud skript töötas nii, nagu vaja. Virtuaalne uks paotus. Janek ei saanud aru, miks ja kuidas, ja see häiris teda. Omaette ime oli, et anomaaliaid püüdev ja blokeeriv tarkvara tema ühendust automaatselt ei sulgenud. Ilmselt oli tarkvara seadistatud veidrustest teatama, mitte reageerima. Oletatavalt saadeti mõnele administraatorile SMS ja Janekil oli täpselt niikaua aega, kuni võõra võrgu tehnik silmi pesi ja arvuti taha istus. Janek sirvis kiiresti ringi ja suuremat andmekogu nähes sikutas selle otsemaid anonüümsesse serverisse. Fail ei olnud väga suur ja tal õnnestus see enne blokkimist kätte saada. Läbi mitme tee ning jälgi segava programmi abil tükeldas ta saadud faili juppideks ja peitis ära – uudishimu sai temast võitu, ta tahtis hiljem uurida, mida see sisaldas. Kliendile saatis ta faili kokkulepitud aadressil ning asus jälgi moonutama. Just selle tegevuse pealt tabas teda Mardi alarmeeriv sõnum.
Janek viskas kala sisikonna üle aia lindudele. Tema elu esimene haug oli edukalt puhastatud. Nüüd võiks Mart tulla ja oma loo ära rääkida. Ehk tahtis sõber ekstravagantsel moel kordaläinud töö eest preemiat jagada. Kõik oleks peaaegu hästi, kui polnuks seda kuradi Vertut metsarajal.
Laua tagant tõustes märkas Janek, et kõht on kalaverega määrdunud. Ta otsustas majakeses särki külma veega loputada. Kala näpus, suundus Janek onni poole. Uks oli lukus ja võtmed vales taskus. Janek proovis parasjagu vasaku käega paremast püksitaskust võtmeid välja koukida, kui kuulis selja taga sahinat. Arvates, et see on Mart, kes püüab teda ehmatada, pööras ta ropsuga ümber ja sattus vastamisi põrmustavalt tabava raudse rusikaga. Janek mürtsatas vastu ust ja enne veel, kui ta sai midagi ette võtta, virutati talle jalaga vastu kaela. Viimane mõte enne teadvuse kustumist oli mure puhastatud kala pärast – haug kukkus ukse ette tolmu sisse.
Kael valutas. Süda oli paha. Tuikav valu trummeldas ja hõõrutas ringi, nagu oleks käsil viienda järgu pohmakas. Janek kaalus hetkeks, et ehk ta jõi eelmine päev liialt. Ei, ei, see oli midagi muud, midagi palju vastikumat. Mõtteprotsessid käivitusid ühekaupa, proovides kogu teadvust püsti upitada. Midagi ebameeldivat oli toimunud. Virgumine toimus äkilise teadvustamisega eelnevatest sündmustest. Hirm pulseeris lainetena, Janeki käed tõmbusid kaitseks rusikasse. Silmanurgast piiludes üritas ta oma ründajat märgata, kuid avastades ennast onnist, ehmatas istuli. Janek püüdis ennast kiiresti koguda. Ta ei saanud aru, miks ta onni lohistati. Õhtupäikese kiired paistsid aknaruudust tuppa ja valgustasid pikkade ebaühtlaste siiludena onni sisemust. Janek mõistis, et oli peaaegu kogu päeva teadvuseta olnud. Ta tundis ennast liialt halvasti, et püsti ajada. Kohe tema taga seisis voodi. Janek pööras pool tiiru ja haaras ühe käega voodiservast, siis tõi teise käe esimesele abiks. Nüüd jõllitas ta üle voodiääre rippuvat mehe sokkis jalga. Sokipõhi oli kulunud. Eelaimus halvast jõudis kohale ja raputas tugevalt. Põrutus, liidetud sisemise plahvatusega, oleks ta peaaegu uuesti teadvusetusse paisanud. Kõige efektiivsemalt oskavad inimesed endale ise viga teha oma mõtteid kasutades. Kurat, see peab Mart olema, kes muu. Ehk põrutati tallegi kuklasse, mõtles Janek, haaras viimaseid jõuriismeid rakendades jalast ning sikutas kõvasti. Varvas oli jääkülm ja seda kõvasti sikutades liikus kogu keha kaasa.
Ah siis selline on koolnukangestus, mõistis Janek koledat tõde. Hoolimata kehvast seisukorrast kargas ta püsti. Mart lebas voodil külili, pea padjal. Janekile tundus korraks, et kui ta Marti raputab, saab kõik korda. Sõber tõuseb püsti ja kõik see on üks suur nali, mida nad veel koos kaua meenutavad. Niikaua läks enesepettus läbi, kuni ta nägi Mardi selja taga heledal voodikattel laiuvat punast laiku. Kui Janek käpuli üle lamaja upitas, nägi ta sõbra seljas kadunud kirvest. Kõik see aeg, kui tema kala puhastas ja ringi luuras, oli sõber siin lebanud. Ratsionaalselt mõtlema harjunud Janekil ei tulnud enam korrapärasest ajutegevusest midagi välja. Raskelt vajus ta voodi kõrvale pikali. Ikka veel polnud talle lõplikult kohale jõudnud, et Mart lebas surnult voodil.
II
Kitsast koridorist kostis lohisevaid samme. Kalle kuulatas, pea viltu, proovides iga heli analüüsida. Vitali vist, mõtles ta. Tema ukse tagant läksid sammud mööda, jäid seisma ja pöördusid tagasi. Mida ta, kurat, koperdab niisama, mõtles Kalle pisut pettunult, kui sammude kaja eemaldus. Ruumis olid neli seina ja tema nende vahel. Täringu viis. Paljudel vangidel oli just selline tätoveering kämblal, et oma kinniistumist tõestada. Seinad olid heledad ja lamp põles eredalt. Mitte midagi ei olnud, millega oleks võinud meelt lahutada. Siin kambris pidi mõtlema. Mõtlema oma käitumise üle, sest nagu vanglaülem kinnitas, ei sobi nende seltskonda selline inimene, kes teisi peksab. Isegi siis mitte, kui ta seda enesekaitseks teeb. Kui Kalle küsis seepeale, kas ta peaks ennast peksta laskma, noogutas vanglaülem mõtlikult. „Allaheitlikkus on siin võti, usu mind. Sa oled juba näidanud, et sinus on sisu. Nüüd pead valusate lõustade ja murtud käte eest paar korda kannatama ja siis jäetakse sind rahule. Ehk saad isegi alumise nari endale.”
Jah, Kalle oli selle peale isegi mõelnud, pärast kolmandat kartsaskäiku, et võib-olla peab alistuma, käed kaitseks näo ette tõstma ja kummardama, et need ühte ruumi topitud ja igavusest lõhki minemas mehed saaksid ennast tema peal välja elada. Kuid niipea, kui ta astus kambrisse ja esimene irvitava lõustaga vang tuli vehkima, hakkasid käed-jalad automaatselt töötama, nagu tainast sõtkudes või põldu kõblates. Kallel polnud illusioone. Varsti jääb ta alla. Ta kulmud olid puruks pekstud ja hambad läbi alumise huule löödud. Keha oli sinikaid täis vorbitud, aga siiani polnud nad siiski suutnud ka kambaga ühelegi elutähtsale kohale pihta saada. Kaasvangide poolel oli arvuline üleolek ja tema pidi millalgi magama. Vanglaülem tegi talle üksikvangistusse saatmisega teene. Kartseris ei tulnud und. Tuli põles päeval ja öösel – reeglid nõudsid, et vangil pidi kogu aeg silma peal hoidma. Teki oleks saanud üle pea sikutada ja silmad kõvasti kinni suruda, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest seal ootasid tema teod. Eelmine nii kauge maailm, millest möödas vaevalt poolteist aastat. Kummitused teevad üksinduse koledamaks. Oli vaja midagi, mis teda elu juures hoiaks, aitaks mõtted üle elada ja terve mõistusega välja saada. Vitali sammude kõla mängis selles protsessis tähtsat rolli. Need kinnitasid, et seal kuskil on muu elu. Ta tahtis ja ihkas sinna tagasi, olenemata faktist, et ta ei sobinud maailmaga kokku. Maailm tahtis ta alati kinni püüda ja kuskil paigal hoida. Nüüd käituks ta ehk teistmoodi. Läheks ära kaugele, elaks erakuna. Oli selge, et inimkontaktid ei teinud talle head ja tema ei teinud inimestele head. Tunded olid vastastikused, vastikus mõlemapoolne. Kõigepealt peab ta oma karistuse ära kandma. Õnneks jäi lootus, et ta saab välja. Kolmteist aastat tuleb veel sitsida. Kuidas ta need siin vastu peab, seda ta ei teadnud.
Vitali sammud liginesid uuesti. Kalle tõstis pead – kaks korda lühikese ajavahemiku tagant tema kongi juures käimine tähendas midagi. Ilmselt tullakse ikkagi talle järele. Sammurutiin oli lõhutud, mingi muutus pidi tulema. Ja tõepoolest peatusid sammud Kalle kartseri ukse taga ja metalne luuk avati.
„Käed siia,” kostis korraldus. Käerauad klõpsasid kinni ja Kalle astus uksest eemale, ennetades