Klassikokkutulek Kassaris. Helju Pets
Читать онлайн книгу.
brünett, teisest noorusest pakatav Anne, ta oma voodisse vedas. Sellest sai alguses kuum suhe, mõne aja pärast abielu ja nüüd pidi ta olema vanaisaks Anne esimesest abielust lastelastele. Anne ei olnud enam kaugeltki võluv brünett, vaid halli peaga kaheksakümneaastane vanamutt, kes küll enda välimuse eest osavalt hoolitses, kuid Suurekesele oli ta täiesti null. Nüüd meenusid talle ühe töökaaslase ammu öeldud sõnad: „Mõtle ka, poiss, kui sina oled viiskümmend, siis Anne on juba seitsekümmend.” Suureke siis ei mõelnud ja nüüd, Kassarisse sõites, oli hilja midagi kahetseda. Ta tahtis hoopis unustada, tunda end taas noorena ja teha hästi palju pilte loodusest ja klassikaaslastest.
VIII
Agnessa lõpetas kartulite koorimise. Ta vaatas köögi seinakella.
„Varsti peaksid jõudma,” mõtles ta, loputas kartuleid kraanivee all ja pani elektripliidile keema. Söögilaua oli ta juba vara hommikul katusega kaitstud terrassile sättinud. Agnessa ei teadnud täpselt, kui palju külalisi tuleb, seepärast olid ka taldrikud alles virnas. Täpset arvu ei teadnud ka Silver, kuigi oli saatnud kõigile kutsed, aga saanud vaid üheksa jaatavat vastust.
Neid tuleb kümme, tundis äkki Agnessa. Asjade ja olukordade ette aimamine oli teda algul kohutanud, nüüd võttis seda juba kui paratamatust. Kümnes tuleb päev hiljem, arvas jällegi Agnessa. Ta teadis, et hiljem tulija on naine. Lähedalt, teisest Hiiumaa otsast.
Agnessa raputas pead, et pähe tungivatest mõtetest lahti saada. Pearaputuse taktis kilisesid pikad rippuvad kõrvarõngad, haarates kaasa punakaspruune juuksekahlusid. Agnessa tõstis käed, lasi need läbi juuste. Mõlemad käevõrud tegid randmetel tasast kõlinat. Ta kohendas tulevärvi pikka seelikut, silus oranži- ja leherohelisekirjut avaralõikelist tuunikat. Terrassile põiklevad päikesekiired lõid kaelaehted särama.
Agnessa astus terrassilt jahedale, veel ööniiskust õhkavale murule. Ta armastas käia paljajalu niikaua, kui maapind veel vähegi sooja hoidis. Maast sai ta oma jõu, tervise ja tarkuse. Agnessale meeldis suvel tõusta koos päikesega. Kaks tassi kanget kohvi, tükk enda küpsetatud musta leiba kitsejuustuga oli ta igahommikune söök.
Agnessa läks terrassile tagasi. Tulevad, mõtles ta ja pööras näo nooljate kadakate poole. Jah, sealt nad tulidki kadakate vahelt, reisikotid käes, ja jäid õuemurule seisma.
Agnessa astus külalistele vastu, nägu lahkel naerul.
„Minu abikaasa Agnessa ehk lihtsalt Aki,” tutvustas Silver.
Agnessa kätles külalisi, püüdis jätta meelde, kes on kes ja kutsus majutuskohta üle vaatama.
Maja taga mahukas aidas ootas külalisi kuus puuvoodit, kaetud rõõmsavärviliste lapitekkidega. Iga voodi ees oli kirju kaltsuvaip ja voodi kõrval väike kapp. Aida seintel olid sokusarved riiete riputamiseks ja metsakuivast meisterdatud nagid. Laest rippus vanaaegne laelamp.
„Kui ilus,” kiitis Ines esimesena.
Agnessa naeratas: „Aita jäävad vist daamid. Sauna teisele korrusele härrad,” ja kutsus mehed kaasa.
„Nagu haiglas, kuuekohaline palat,” porises Moonika ja heitis lähemal olevale voodile pikali.
„Mida sa torised,” pahandas Ines, „kas ootasid luksushotelli?”
„Väga vahva,” rõõmustas Hurme ja hakkas asju lahti pakkima.
„Minule meeldib väga,” täiendas Jete.
Henna uuris lapiteki mustrit. „Peaks ka endale sellise teki õmblema,” ja mõtles samas: „Kui vaid aega oleks.”
„Vaadake, kui ilusad merepildid on seintel,” juhtis Rahel klassiõdede tähelepanu neljale maalile.
„Issand, kui ilus tuuletu meri,” ohkas Ines.
„Kust sina tead, et tuult pole?” küsis Moonika.
„Vaata ise, meri on täiesti sile, ei ühtki lainet rannakivide ümber,” vastas Ines, nina maalis kinni. „Ei tea, kes on kunstnik. Maali nurgas on vaid täht K.”
„Jah, sellel maalil on samuti täht K,” täpsustas Jete.
„Mõni tundmatu kunstnik,” arvas Hurme.
„Need on minu tütre Kätriini maalid. Ta on kunstnik,” katkestas klassiõdede arutelu ootamatult aita astunud Agnessa.
Moonika kiljatas Agnessa hääle peale, ka teised olid veidi ehmunud.
Agnessa vabandas: „Ma koputasin küll, aga te vist ei kuulnud.”
„Muidugi ei kuulnud,” sai Hurme Agnessa sõnasabast kinni, „me ju imetlesime meremaale.”
„Jube ilusad,” tunnustas Ines palkseinal rippuvaid pilte.
Agnessa astus lähemale. „Vaadake, vaadake hästi hoolega. Igal pildil on meri ja rand. Tegelikult on see üks ja seesama koht, ainult maalitud erinevate ilmadega ning erineva nurga alt. Teie ülesandeks on see rannariba leida ja ära tunda.”
Klassiõed seirasid üllatunud pilgul perenaist.
„Kuidas?” imestas Henna esimesena. „Võimatu!”
Agnessa naeris ja palus veel kord tähelepanelikult maale uurida.
„Mina tean,” hüüdis Rahel, „ma tean! Ühel suuremal kivil on suur K täht ja seda igal maalil, ühel ja samal kivil. Vaadake! Kui leiame K tähega kivi, siis on meil see koht käes.”
„Kus, kus,” küsis Ines, „ma ei näe.”
„Endal prillid ees ja ei näe. Mis sa neist siis kannad?” torises Henna, kuna Ines oli talle valusalt varbale astunud. „Ja ära tallu mu varvaste peal.”
„Vabandust, ma kogemata!”
Agnessa tundis klassiõdede vahelist elektrit ja kutsus keha kinnitama, enne aga võisid naised ka meeste elamise sauna teisel korrusel üle vaadata ning õuekaevul käsi pesta.
Söögilaual aurasid kollast värvi kartulid, mis kaetud rohke värske tilli puruga. Vaagen praetud haugi ja lestaga, kuivatatud tuulehaug, tomati- ja kurgisalat, värske hapukurk, eelmise aasta hapendatud seened, kitsejuust, keedetud munad, koduleib ja karask. Joogiks punasesõstramahl, kali, hapupiim.
Moonika tõmbas nina krässu, julgemata öelda, et tema kala ei söö. Agnessa pakkus talle kohe kuivatatud lambaliha, mida Moonika üldse puudutada ei tihanud.
See-eest teised klassiõed kiitsid praetud haugi ja püüdsid meenutada, millal nad viimati sellist luksuslikku rooga sõid. Inesele meeldis praetud lest rohkem ja Agnessa tõi talle ka kuivatatud kala ning käärid, lausudes: „Proovi kuivatatud lesta,” ja õpetas, kuidas lõigata piki kala kitsaid ribasid.
Kui esimene nälg sai kustutatud, pakkus Silver koduveini. Esimesed kaks pudelit veini kadusid nagu põhjatusse auku. Silver tõi veel ühe pudeli juurde. Laudkonna olek muutus mõnusamaks, sõnad soravamaks. Moonika tundis, et tervis hakkab tagasi tulema, Rahel ja Hurme muudkui naersid, Henna küsis Silverilt veini retsepti ja rääkis oma kohvikust. Ines tundis endas ülevoolavat energiat ja oli valmis seda kõigiga jagama. „Miks sa, Silver, ise veini ei joo? Mina olen juba purjakil. Täiesti purjakil nagu paadike merel.”
„Küll ma õhtul joon. Tahan olla teile kaine autojuht. Kohe läheme sõitma, näitan teile ilusaid paiku Kassaris.”
„Issand, ega su auto kummist ole!” lõkerdas Ines. „Ma ei saa küll aru, kuidas me kõik, palju meid oligi, ahjaa, üheksa, ühte autosse mahume.”
Silver selgitas: „Ma helistan kohe oma sõbrale. Tema auto mahutab peale juhi viis sõitjat, minule jääb neli, kui kõhnukesed kolmekesi taha istuvad.”
„Kuule, Uncle-Ben, sa võid sõitma hakata,” kõneles Silver mobiili.
„Uncle-Ben?” imestati. „Kas Ameerikast?”
„Ongi Ameerikast. Emeriitprofessor.”
„Kui huvitav,” itsitas Moonika, „siis peab ju inglise keeles kõnelema, seda mina küll ei oska.”
„Ta