Deemoni märk. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
kõrval istus tagurpidi keeratud toolil punaste juuste ja ereroheliste silmadega tüdruk – võisin kihla vedada, et need olid läätsed –, kes lisaks oma supermodelli välimusele ka veel vastavalt riides oli.
See ei olnud ju mingi ilusate klubi? Veel nii mõnigi tüdruk oleks aga missikandidaadi mõõdu välja andnud. Kui mu pilk aga Evale langes, raputasin mõttes pead. Eva nägi neist välja kõige tavalisem, samas pidin tunnistama, et ka tema mõjus pidulikult. Ainult mina istusin seal oma teksaste ja vana kampsuniga nagu Tuhkatriinu. Nagu tola. Ebard, kelle üle naerda. Ja kamp usuhulle oli mu ümber koondunud nagu näljased vampiirid.
Keegi polnud midagi öelnud ja see tegi mind närviliseks.
„Mis õiguspoolest toimub?” Mu küsimus mõjus järsult. Eks ma püüdsin niimoodi varjata oma ebakindlust, olin veendunud, et keegi neist on ülempreestrinna või midagi sama jaburat. Panustasin mustale Surmainglile. Igatahes keegi pidi mulle nüüd vastama.
„Eva rääkis, et sul on poolingli stigma.”
Ma eksisin. Mulle vastas hoopis põlvini saabastes ja lühikese punase seelikuga blondiin. Ta meenutas veidi Barbiet ja just selle pärast ei meeldinud ta mulle kohe esimesest pilgust.
„Stigma?”
„Sünnimärk.”
Noogutasin. Ma ei kavatsenudki neile tunnistada, et see kipitab. Kuid ainult sel põhjusel ma tegelikult olingi siin.
„Siis oled sa õiges kohas.” Barbie naeratas.
Ta tutvustas mulle kogu seda missikandidaatide kampa ja tuleb tunnistada, et ma veidi pettusin. Olin eeldanud, et neil on mingid muud nimed. Nagu Clarista, Crysella või Naomi… Hea küll, Lisette oli päris kõlav, aga Jana ja Kerli võtsid mind oma argisusega sõnatuks. Edasi rääkis Barbie, kelle õige nimi oli hoopis Elena, veidi nende põhimõtetest. Just nii ta ütleski – põhimõtted. Ja siis ta juba heietaski inglite abil valguse saatmisest, enda ja kõige ümbritseva puhastamisest, kanaldamisest ning sellest, kuidas inglid inimest igal sammul abistavad. Mul oli tunne, et olen mõnele New Age’i koosolekule sattunud. Kuulasin peaaegu huviga, kuni mulle jõudis kohale, et see on kõik päriselt. Et minuga ühes ruumis istub kümme ilusat ja ilmselt ka keskmisest intelligentsemat tüdrukut ning nad usuvad mingit totaalset jura. Kustutasin intelligentsuse seega nende omaduste hulgast maha. Lubasin endale, et võtan seda kui väikest antropoloogilist vaatlust. Osaleda selles kõiges ma küll ei kavatsenud. Seega siis lihtsalt vaatlus.
„Mis selle mu sünnimärgiga õigupoolest siis lahti on?” küsisin, kui ma enam seda taevaste jõudude ülistamist ära kuulata ei jõudnud.
„Kas Eva ei rääkinud siis sellest?” küsis Surmaingel üllatunult silmi pilgutades.
Eva tegi ta poole grimassi, mis pidi tähendama, et ma ju püüdsin või midagi sarnast.
„Pea meeles, et sa ei tohi sellest kellelegi rääkida,” võttis Barbie uuesti jutujärje üle.
Noogutasin. Samahästi võiksin püüda inimesi veenda, et ma olen tegelikult jänes, sabatupsu ja kõige muuga. Keegi ei usuks seda ju nagunii. „Miks siis?” küsisin puhtast õelusest.
„Sest sa oled suures ohus.”
„Just nüüd?” Puhkesin naerma. „Peale seda, kui Eva seda märki nägema juhtus?” Kipitus! Mulle meenus kipitus.
„Ei, peale seda, kui sa saad seitseteist. Siis arenevad välja su üleloomulikud võimed. Pealegi on läbi ajaloo olnud alati nii, et kui ilmub välja valge ingel, ilmub ka must. Must ingel tuleb, et sind tappa või orjastada. Igal juhul on su elu ohus. Suures ohus.”
„Tänan väga.” No tõesti! Barbie rääkis nagu elukutseline Jehoova tunnistaja ja ta kogudus noogutas entusiastlikult kaasa. Mu näole ilmus tahtmatult üleolev muie.
„See ei ole nali,” kraaksatas punapea. Ta vaatas mind säärase pilguga, nagu oleksin üritanud neid kutsuda kaasa kassipoegi uputama või midagi muud vähemalt sama jõledat tegema.
Teised noogutasid kaasa nagu hästi dresseeritud tsirkuseahvid. Kusjuures nad nägid tõepoolest murelikud välja.
„Miks see must ingel just mind otsib? Miks ta mind tappa tahab?”
Barbie kehitas pisut kohmetunult õlgu. „Sel võib olla mitmeid põhjuseid. Me ei tea täpselt. Aga nii on see alati olnud.”
„Me oleme rohkem iseõppijad,” lisas Surmaingel vabandavalt.
Kõik need isehakanud esoteerikud nägid korraga üllatavalt ebalevad välja. Ma ohkasin.
„Kuid igal juhul peame enne musta ingli peatama,” teatas punapea enesekindlalt.
Muigasin uuesti. Millega ta peatab ta? Oma seksapiiliga? Otsustasin parem mitte küsida. Mulle meenus mu elu vist kõige olulisem põhimõte: fanaatikut ega hullu mitte mingil juhul närvi ajada.
„Ja kas see must ingel ei võiks praegu olla näiteks Uus-Meremaal või Mosambiigis?” Ma ei suutnud siiski kiusatusele vastu panna.
Surmaingel raputas pead. „Ei, sest kui sa saad seitseteist, hakkad sa välja saatma vibratsioone, mille järgi on sind lihtne leida. Nad ei ole amatöörid. See on ainult aja küsimus.”
Mulle meenusid Eva soovitatud kodulehelt loetud mõtted, et inglid pakuvad inimestele kaitset, rõõmu, armastust, tarkust ja muid hüvesid, mida aga välja mõelda annab, ning on vaja vaid avatud südant, et see kõik vastu võtta. Lisaks sellele toovad nad Jumalalt sõnumeid, kostavad inimeste eest ja vahendavad palveid taevasse. Ma ei mõistnud, kuidas läheb kogu selle teooriaga kokku see, et ma peaksin nüüd hakkama oma elu pärast värisema. Miks ei võinud mõni ingel siis mulle appi tulla? Aga ma ei hakanud ka seda küsima. Ma ei tahtnud rohkem mitte midagi vibratsioonidest kuulda.
Vibratsioonid olid viimane piisk minu karikasse.
Kui kogu see jant viimaks lõppes ja ma polnud eriti palju targemaks saanud, ütlesin Evale, et tahan üksi olla. Ta noogutas mõistvalt. Asi polnud tegelikult nii väga selles. Mul oli neist lihtsalt kõrini. Ja kogu sellest jamast. Läksin tol õhtul koju kõige pikemat teed, põigates sisse paari kohvikusse ja viimaks vahtides mõnda aega lihtsalt mere ääres. Telefoni olin välja lülitanud. Ma poleks suutnud kellegagi rääkida. Isegi emaga mitte. Isegi mitte Brita, oma parima sõbrannaga. Taipasin korraga, et ma ei julge sellest Britale ega ka kellelegi teisele rääkida, see kõlas hullumeelselt. Kogu Eva sekt tundus nii ajuvaba, et esiteks nad ei usuks seda ja teiseks ei suudaks nad mõista, miks ma seda kardan. Ma ei mõistnud neid hukka, oleksin ise täpselt samamoodi arvanud.
Aga ma kartsin. Tõepoolest. Isegi endale oli seda raske tunnistada. Arm või sünnimärk mu seljal oli viimaste päevadega veel tumedamaks muutunud. Nüüd meenutas see tõepoolest rohkem sünnimärki. Sellegipoolest polnud ma veel kaotanud lootust, et sel on mingi meditsiiniline seletus. Emale ei julgenud ma seda ikka veel näidata.
Kui olin mõnda aega mere ääres ühel puurondil istunud, tõusin püsti ja hakkasin aeglaselt kodu poole lonkima. Väljas oli hakanud hämarduma. Ma ei tahtnud tegelikult väga hilja peale jääda. Äkitselt meenus, et mul on veel veidi õppida. Kadriorgu jõudes lisasin sammu.
Kui ma möödusin Tallinna ülikooli lähedal ühest hamburgeriputkast, ütles keegi mulle korraga tere. Olin nii oma mõtetes, et peaaegu võpatasin.
„Ma ei tahtnud sind ehmatada,” lausus järjekorras seisev pikemat kasvu veidi silmile vajuva tukaga poiss, kes kandis musta joppi ja teksaseid. Muidugi ta märkas, et ma teda nagu ilmutust jõllitan. Ta tundus pisut tuttav ja püüdsin oma mälu pingutada ja meenutada, kus ma teda näinud olen. Mitte ei tulnud meelde. See oli üllatav, sest ta nägi oma korrapäraste näojoonte ja avala naeratusega tegelikult väga kena välja. Ainuke, milles ma kindel olin, oli see, et ta ei olnud minuga samast koolist.
„Sa ei tunne mind ära?” Poiss kergitas üllatunult kulme.
Ma raputasin pead, kaaludes, kas see on mingi odav külgelöömisnõks, kuigi selleks tundus ta liiga siiras.
„Me käime koos ujumas. Meil on trennid samal ajal.”
Õigus jah. Nüüd tuli