Challengeri sügavik. Ragne Kepler
Читать онлайн книгу.
tunnegi. Lihtsalt satun temast mõnikord koridoris mööduma.“
Isa vaatab maha ja peab mõttes aru. Siis tõstab ta pilgu uuesti mulle. „Caden… Sa ei tunne teda ja ta pole sind ähvardanud ega ole kunagi muud teinud, kui sinust koridoris möödunud. Miks sa siis üldse arvad, et ta sulle halba soovib? Arvatavasti ta isegi ei tunne sind.“
„Jah, sul on õigus. Olen lihtsalt stressis.“
„Võtad ilmselt asju liiga tõsiselt.“
„Õigus, võtan liiga tõsiselt.“ Nüüd, kui olen selle valjusti välja öelnud, näen isegi, kui rumalasti see kõlab. Ses suhtes, et see poiss isegi ei tea, et ma olemas olen. Mina ei tea isegi tema nime.
„Keskkool võib tasakaalust välja lüüa,“ sõnab isa. „Paljud asjad võivad su ärevusse ajada. Kahju, et sellised mured sind vaevavad. Et midagi sellist üldse pähe tuleb! Igaühel on vahel tarvis, et ta tagasi maa peale toodaks, kas pole nii?“
„On küll.“
„On sul nüüd parem?“
„Jah, mul on parem. Aitäh.“
Kui ma eemaldun, vaatab isa mind uurivalt edasi, nagu ta teaks, et valetan. Vanemad on märganud, kui ärev ma viimasel ajal olen. Isa arvates peaksin närvipingest vabanemiseks spordiga tegelema. Ema meelest võiksin hakata joogat harrastama.
9 Sa pole esimene ega jää viimaseks
Meri laiub igas suunas. Ees, taga, tüürpoordis, pakpoordis ja meie all, all, all. Meie laev on galeoon, räsitud miljonist merereisist kaugetel aegadel, mis olid praegusest veel süngemad.
„See on üks paremaid aluseid omasuguste hulgas,“ ütles kapten mulle kunagi. „Usalda teda ja ta ei vii sind vale teed.“
Mis on ju tore, sest rooliratta juures pole mitte kunagi kedagi.
„Kas tal nimi on?“ küsisin kord kaptenilt.
„Nime andmine viiks ta põhja,“ lausus kapten. „See, millele me nime anname, kaalub rohkem kui meri, mis teda pinnal hoiab. Uuri ükskõik millist laevahukku.“ Pealuugi kaare kohal on puusse põletatud kiri − Sa pole esimene ega jää viimaseks. Ma imestan, miks see tekitab minus tunde, et olen ühtaegu tühine ja väljavalitud.
„Kõnetab see sind?“ küsib papagoi. Ta istub luugiava kohal õrrel mind jälgides, mind muudkui jälgides.
„Tegelikult mitte,“ ütlen talle.
„Noh, kui peaks kõnetama,“ juhendab papagoi, „kirjuta kõik üles.“
10 Hirmuköögis
Käin peaaegu igal ööl Valgest Plastmassist Köögis. Üksikasjad on iga kord erinevad, nii et ma ei saa kunagi ennustada, kuidas uni lõpeb. Kui see oleks ühesugune, teaksin vähemalt, mida oodata − ja kui teaksin, saaksin kõige hullemaks valmistuda.
Täna olen ma peidus. Köögis leidub vähe peidukohti. Olen surutud moodsasse külmkappi. Värisen ja mõtlen kaptenile. Kuidas ta mind lõdisevaks kutsikaks nimetas. Üks mask, mida ma ei mäleta, avab ukse. Ta raputab pead.
„Vaeseke, sa oled küll külmunud.“ Ta valab karahvinist kohvi, aga selle asemel, et mulle pakkuda, sirutab käe minust läbi ja võtab külmikust kusagilt minu tagant piima.
11 Kõigel hirmsal on oma kaunis külg
Peateki all paiknevad meeskonna kajutid. Meeskonnatekk on palju suurem, kui väljast paistab. Võimatu, aga nii see on. Seal on pikk koridor, millel ei paista lõppu olevat.
Plankude vahel, millest laevakere ja tekid on tehtud, on haisev must pigi, et vesi laeva ei pääseks. Kõige teravam lehk varitseb laeva sisemuses. See on terav ja orgaaniline, nagu poleks aja jooksul tõrvaks saanud eluvormid lagunemist lõpetanud. Siin haiseb higi ja pesemata kehade järele ning selle kraami järele, mis varbaküünte alla koguneb.
„Elu lõhn,“ sõnas kapten uhkelt, kui kunagi temalt haisu kohta küsisin. „Muundumises elu. Vahest küll, aga siiski elu. Nagu tõusulombi soolane ving, kirbe ja roiskunud, aga samal ajal värskendav. Kirud sa, kui laine paiskub randa, kandes sõõrmetesse pritsmeid? Ei! Sest see meenutab sulle, kui väga sa merd armastad. See suvine rannahõng, mis juhatab su hinge kõige muretumasse soppi, pole midagi muud kui mere roiskumise mahe puhang.“ Kapten hingas siis toona nagu oma mõtte kinnitamiseks rahulolevalt ja sügavalt sisse. „Tõesti, kõigel hirmsal on oma kaunis külg.“
12 Tuur
Kui mu sõbrad ja mina olime nooremad ning kaubanduskeskuses üle mõistuse ära tüdinesime, mängisime seda mängu. Kutsusime seda Hulluks Poetuuriks. Valisime välja mõne inimese või paarikese, mõnikord koguni terve perekonna − ehkki mängu eesmärki arvestades oli alati parem valida üksinda sisseoste tegev inimene. Siis leiutasime loo valitud ostleja salaeesmärgist. Harilikult käis selle eesmägi juurde kirves ja/ või kettsaag, kelder ja/või pööning. Ükskord valisime välja väikese vana naise, kes kööberdas näppaja-näoga mööda kaubanduskeskust. Otsustasime − tema on täiuslik sarimõrvari kuju. Lugu oli selline, et eideke ostab kogu kauba kaubanduskeskusest − seda saab liiga palju, et ise koju tassida ning ta laseb asjad kohale tuua. Siis võtab tädike kaubatooja kinni ja tapab sellesama asjaga, mille mees talle tõi. Tal on terve kollektsioon äsjaostetud mõrvarelvi ja UPSi meeste laipu keldris ja/või pööningul. Nii jälitasime teda umbkaudu kakskümmend minutit, mõeldes, et see on lõbus… kuni naine läks terariistade osakonda ja ostis uue lihunikunoa. Siis muutus lugu veel lõbusamaks.
Kui naine poest väljus, vaatasin talle otsa − peamiselt seepärast, et kartsin seda teha. Ma tean, et see oli üksnes minu ettekujutuses, aga tema pilgus valitses valitses kurjus ja pahatahtlikkus, mida ma ma kunagi ei unusta.
Hiljuti nägin sama pilku veel kusagil.
13 Pole olemas sellist asja nagu all
Ma seisan keset elutuba ja kõverdan beežis plüüsvaibas tuimalt varbaid.
„Mida sa teed?“ küsib Mackenzie, kes tuleb koolist ja heidab ranitsa diivanile. „Miks sa seal niimoodi seisad?“
„Ma kuulatan,“ ütlen talle.
„Mida sa kuulatad?“
„Kuulatan termiite.“
„Kas sa kuuled termiite?“ See mõte hirmutab õde.
„Võib-olla.“
Õde näperdab närviliselt kollase fliisjaki suuri siniseid nööpe, nagu saaks neid kinni pannes ennast termiitide eest kaitsta niisamuti nagu külma eest. Siis surub ta ebalevalt kõrva vastu seina, oletades ilmselt, et niimoodi kuuleb neid paremini kui vaikselt keset tuba seistes. Ta kuulatab mõne hetke, siis ütleb veidi rahutult: „Ma ei kuule midagi.“
„Ära muretse,“ ütlen talle nii rahustavalt kui saan, „termiidid on kõigest termiidid.“ Ja ehkki poleks saanud olla neutraalsemat väidet, hajutab see igasuguse putukamure, mille talle tekitasin. Rahunenult läheb ta kööki keha kinnitama.
Mina ei liigu. Ma ei kuule termiite, aga tunnen neid. Mida rohkem ma neile mõtlen, seda rohkem tunnen − ja see on häiriv. Olen täna väga häiritud. Mitte neist asjust, mida ma näen, vaid nendest, mida ma ei näe. Asjadest seinte sees ja neist, mis on mul jalge all ning mis mind alati veidralt köidavad. See lumm vaevab mind täna nagu puujärajatest putukad, kes aeglaselt meie maja rüüstavad.
Ütlen endale, et see on hea meeltesegadus, sest see ei lase mu mõtetel keerelda vastikute asjade ümber, mis võivad või ei saa koolis juhtuda. Selline tähelepanu kõrvalejuhtimine tuleb kasuks, nii et annan sellele järele.
Sulgen silmad ja tunnen, surudes mõtted läbi jalataldade.
Mu jalad seisavad ohutul, kindlal pinnal, aga see tundub vaid illusioon. Oleme oma maja omanikud, õigus? Aga mitte päriselt, sest sellel laiutab panga hüpoteek. Mis siis meile kuulub? Maa? Jälle vale, sest ehkki meil on