Invaliidid. Betti Alver
Читать онлайн книгу.
siin ole naljatada kedagi," tõukab Mihkel pingi seina äärde ja hakkab ülikuube selga ajama. "Eks isa tehku kuidas arvab, mina viin oma võrgud Papiküla alla. Kas Rein tuleb kaasa?"
"Ju tuleks, tuleks küll… aga see Ludvi püstol ikka…"
"Ära lobise, Savilööv. Mine vii Arkassale sõna, et tulgu kohe alla. Kuidas Kiipus…?"
"Mina tulen kaasa," tõuseb Peeter Kiipus lauast.
"Oot, oot," võtab Tanel taskust tubakakoti ja silmitseb hindavalt noormehe kerget riietust "Ei nõnda minda merele, laine lööb su märjaks nagu rääbise. Tule, vaatame õite, kuidas mu vanad säärikud sulle sobivad."
Mehed lähevad aita ning veidi aja pärast Kiipus astub õuele puldankuues ja rihmale kinnitatud rannasaapais. Ei ta vabane hetkekski aimusest, nagu oleks seegi algus vaid järjekorraliseks jaburuseks ta elus. Mis ma siis narritan ennast, mõtleb sahisevas vihmas seistes, – ei lõpe ju seegi teisiti kui peatse käegaheitmise ja uimase peaga.
"Noh, kuidas uus munder passib ka?" küsib Tanel, kui mehed laskuvad kaldateele.
"Mis tal's ikka… Ju passib."
Kalasadamas asutakse võrke kokku panema. Jälle Teleegini Akuliina tuleb Papikülast uue teatega: Ristipuu Ludvi saatnud hommikul neli koormat kala Lahekülla ülesostjale. Mihkel Saarpoomi meel muutub uuesti ärevaks.
"Sina, taat, siis ei tule Papiküla alla?" hõikab isale, kes seob kive võrkude külge.
Vanamees ei vasta midagi, nohiseb vaid endamisi habemesse.
"Võiks küll minna, peremees," sõnab Kärp. "Mis nüüd lolli juttu või… Rumal ka seda satsi teistele jätta."
"Noh, kuidas on?" hüüab Mihkel masina juurest, kuna Arkaadi ja Kiipus pangedega paadi alla vett pilluvad. "Tulete kaasa?"
"Ei tule," vastab Tanel võrgukandamit venesse heites ning vaatab mõtlikult pojale. "Ega maksaks sinulgi sellega segama hakata."
Ent Mihkli paat süüvib juba aluselt tõugatuna vette ja peagi nooljas kere lõikub risti läbi lainete.
"Võta lipud," ulatab Tanel Mallele tähised ja ronib sõidukisse. "Laseme Karsapanga alla, Kärp."
Nad sõidavad põhjaõhtu suunas. Vana Saarpoom ei pööra silmi poja venelt, enne kui see uttu vajub.
Mall taipab vanaäti sõnaahtrusest ja pahurast põminast, kui ränk tal loobuda Papiküla saagivõimalusest, ent teab samuti, see ei sõida teises suunas mitte argusest, vaid et on liialt uhke sirutuma tulu järele, mis nõuaks jagelemist Ristipuu Ludviga.
Ülalt kaldamajast vilgub juba tuluke, kui nad kalasadamasse tagasi pöörduvad. Mihkli mehed on veel merel. Tanel ja Kärp hakkavad vaikides paati rannale vinnama, kuulatades aeg-ajalt, kas udust ei kostu lähenevat mootorisurinat. Kuid sompus õhk ei kanna oodatud heli, kuuldub vaid rullile põimuva traatköie naksumist ja vee ühtlast valgumist kruusale.
"Ei need tule veel ühti," sõnab viimaks Kärp laternat süüdates. "Jäävad õite pimedale kohe."
Tanel istub saralävele ootama, popsutades lühivarrelist piipu.
"Kus nad's nii kähku," sõnab hämarduvale merele vaadates, "oma paarkümmend võrku täna kaasas."
Mall longib aeglaselt mööda liivast teed üles. Vihmas ligunud riided ripuvad raskeina keha ümber ning jäävad käies jalgu. Liikmed tunduvad puised ja roidunud ning paljas kujutelm kähisevast õlgkotist vallandab magusa haigutuse. Ta lisab sammele pikkust ning jookseb Savilöövi lonkamist matkides majja.
Köögist hoovab vastu toppa ja soojust; tahmunud plekklamp valgustab vaevaselt madalat ruumi. Takernahkne koer närib urisedes leivakannikat, irevil kihvad nurga poole pööratud, kus istub jalutu. See ikka veel siin, jahmub Mall; selle olid nad ju sootuks unustanud.
"Tere õhtust," hüüab lävel seisatudes ning silmitseb vigase kössivajunud kogu. "Kas magate?"
"Ei maga. Ju sai tukkuda küll."
"Mari oleks võinud teid sauna juhatada… Mari!" hüüab tahapoole.
"Perenaine vist läks välja."
"Ah nii… Teised tulevad nüüd ka varsti."
"Jajah… Kas ikka veel sajab?"
"Jah sajab."
Mall läheb pimedasse kambrisse, heidab märjad riided truubi äärde ja poeb sängi. Paar-kolm mõttekildu eksleb peas, kuid jõudmata neil püsivamalt peatuda, ta vajub sügavasse unne. Magab raskelt, unenägudeta. Siis korraga kostuks nagu maa alt sammude müdinat ja inimhääli. Kõrv tabab lusikate klõbinat, pliidilt tõmmatava katla kriiksatust ja eraldab kellegi turtsuva aevastuse. Kuulatab läbi une Mihkli matsuvat, valju juttu, ent peagi vajub see kuhugi kaugele ning kõik jääb vaikseks. Äkki virgub värahtades ja tõuseb küünarnukile. Õige: ruudule koputati Ta jookseb aknale, surub näo vastu klaasi, kuid silm ei eralda midagi vihma-öö pimeduses. Seal koputatakse uuesti.
"Kes on?"
"Lase sisse," kuuldub väljast "Mina olen…"
"Krõõt!" hämmastub Mall ja avab akna. "Küll aga kallab… Tule ruttu!"
Õde ronib tuppa, kobab istet ja paiskab sellele suurräti.
"Mari käis veskis," lausub sosinal. "Uued võrgumehed lähevad sinna… Too mõni kasukas, ma viskan siia põrandale."
Mall võtab Krõõda ümbert kinni ja talutab ta sängile istuma.
"Oot, ma süütan lambi ja kohendan veidi, ju me mahume siia mõlemad."
"Ei, ära süüta!.. Küllap saab niigi."
Nad lamavad sõnatult teineteise kõrval, kuulatades vihma kohinat ja korstnas lõõtsuvat tuult. Mall aimab, õdegi nüüd mõtleb vist ajale, mil magasid samuti selles kambris ruudulise lapivaiba all, tuulest karedate põskede ja kurekorbas säärtega. Siis maailm algas Ojasuu joome tagant ja lõppes Karsapangal sinetava metsaga; Kotlasaarelt vilkuva paagi juurest viis tee taevasse, kus elas see lehviva juuksega habemik, kes muretses sepikud Saarpoomi lauale, kasvatas hahapojale suled ja poetas marjad visnapuisse. Kõik Varamäe, Papiküla ja Laheküla inimesed olid taevataadi lapsed, ei see küsinud, kas kellelgi olid jalas pastlad või kuipalju võrke rippus vabedel. See maailm ei teadnud midagi ahastusest, ülekohtust ega pimeduses kobamisest.
"Sina siis käid nüüd merel," ütleb viimaks Krõõt ning lisab mõninga vaikimise järel: "Sinul on hea."
"Kuidas sa arvad?"
"Sinul… sina vähemalt võid elada nagu tahad."
Mall ei taipa, mida õde mõtleb ning küsib tasa:
"Aga sina, Krõõt?.. Kas sina ei või?" "Ei… ei, ma ei tea… Ära päri."
Tükk aega õed on vait; Mall tunneb, kuidas Krõõt väriseb ja kui külmad on sõrmed, mis ta käe haaravad. Äkiline hellusviirg läbib südame, ta suleb Krõõda oma embusse, kes tundub ta käsivarte vahel lihatu ja habras kui kümneaastane laps.
"Ma kardan," sosistab Krõõt end õe vastu surudes. "Oi, küll mul on hirm!.."
"Ära karda… see on nüüd mööda." "Sa ei tea… sa ei tea, misuke olen."
"Kulla pai," silitab Mall rahustades Krõõda juukseid. "Sina oled hea, kaunis, ainult ära mõtle neile aastaile."
"Ei, ega see… mina… Mis mina…"
On kuulda, kuidas vihm hakkab raugema ja kuski kaldaunaruses öökull huikab. Krõõt lebab kõveras, käed kramplikult rinnale surutud ja küsib tasa:
"Kas see… piirituse-Leo… Kunas see uppus?"
"Jäälagumise ajal see paat Kotlast leiti."
Krõõt tõuseb istuma ja küsib kõhiseva, võõralt kõlava häälega:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен