Kristiani noorusaastad. Juha Vuorinen
Читать онлайн книгу.
sööki läks rühm metsa otsima oma energiapuud, mida tuli kallistada ja millega energiaid vahetada. Juhendaja soovitas otsida puud kinnisilmi, sest siis muutuvad otsustavaks puu energiavärelused, mitte füüsiline väljanägemine. Matti sulges silmad ja läks tatsama metsa, tavalisse Soome segametsa. Seal oli haabasid, leppi, mõni kask ja loomulikult kuuski. Mets ei olnud väga tihe, aga muidu oma ehtsas looduslikus seisukorras. Tänu lehtpuudele pinises seal kena väike sääsekogukond.
Matti sulges silmad ja püüdis oma puu energia ära tunda. Kuidas see tunda peaks olema? mõtles ta. Samas jäi Matti jalg kuusejuure taha kinni ja pikk mees prantsatas otse näoli maha. Metsast hakkas kostma taltsutamatut vandumist:
„Raisk! Mis kuradi mõtet on kinnisilmi metsas koperdada?”
Matti energiapurskel oli pisut metsa hääletut harmooniat rikkuv mõju, kuid peagi laskus parkimismajasuurune rahu taas oma vaimse raja otsijate peale. Matti kogus end pisut, kahetses hetkelist meelekindluse kaotamist ja sulges uuesti silmad. Võib-olla loksus mingi juhtiv jõud paika, sest üllataval kombel hakkas Matti tundma oma kehal tugevat kripeldust. Ei ole võimalik, midagi sellist poleks ma uskunud, mõtles Matti põnevusega. Ta avas silmad ja leidis end seismas koheva kadaka ees.
„Ei noh, kurat,” pahvatas ta.
Ei jäänud üle muud, kui püüda käed puu ümber venitada. Sääsed näksisid ta kaela, kui suur mees kuidagimoodi okste vahelt kadakat kallistas. Poleks iial osanud arvata, et ma kunagi kadakat kallistan, mõtiskles Matti ja püüdis jändriku puu energiavoogu püüda.
Mõni tund hiljem jõudsid kõik majakese juurde tagasi, ainult Mattit tuli pisut kauem oodata, sest tema oli metsa ära eksinud. Lõpuks lonkis ka tema väsinult kohale. Kõik teised olid kui uuesti sündinud, täis uut ja valgustavat energiat. Keegi sõnakas vanem proua Espoost küsis Mattilt teravalt:
„Ega sa retsinat pole joomas käinud?”
„Äh?” küsis Matti imestades.
„Sul on retsina hais küljes.”
„Mis see on?” küsis Matti, suu hämmastusest ammuli.
„Kadakaga maitsestatud valge vein.”
Matti pidi kasutama terve grupi head energiat oma meelte taltsutamiseks, et mitte eite õhukesteks helvesteks viilutada. Põgusa, kuid terava sõnavahetuse järel kogunes kogu rühm suurde saali ja asus vahetama kogemusi metsa vallutavaist jõududest.
Juht viis rühma sügavasse rahuseisundisse, ja seekord märkasid ka esmakordsed osalejad Matti ja Ritva end libisevat kummalisse, unelaadsesse hämarolekusse. Ritva nägi end kauni Saksa ohvitseri käevangus. Ümbrusest võis järeldada, et tegemist oli 1930. või 40. aastatega. Ümberringi marssis sõdureid, kes olid rõivastatud Teise maailmasõja aegsetesse mundritesse ja näisid olevat sakslased. Äkki sosistas ohvitser Ritvale kõrva:
„Kas tahaksid minna väikesele lennule?”
„Me ei saa ju,” naeratas Ritva mehe romantilise ettepaneku peale.
„Me läheme alles õhtul pommituslennule ja mitte keegi ei märka, kui me käime praegu väikesel katselennul,” õhutas ohvitser.
Nii ronisidki Ritva ja kaunis ohvitser väikesesse hävitajasse ja tõusid taevasse.
„Seal paistavad meie allveelaevad,” viipas ohvitser mere kohal.
„Küll need on alles väikesed,” itsitas Ritva ja püüdis lennuki aknast välja kiigata.
Äkki hüüatas ohvitser:
„Taevane arm, kas nad ei näe, et see on Saksa lennuk?”
„Mida?” karjatas Ritva ohvitseri hääles õudust kuuldes.
„Need tohmanid püüavad meid alla lasta.”
„Kes?” kiljus Ritva.
„Ich liebe Dich!” röökis ohvitser ja püüdis lennukit sügavasse viraaži viia.
Samas sähvatas Ritva silme ees tugev valgus ja siis nägi ta silmade ees ainult justkui halli kardinat. Kuidas ta ka ei püüdnud midagi näha, see kardin püsis tihedalt paigal. „Jumal küll, kas ma olen kaotanud kujutlusvõime?” sosistas Ritva õudusega.
Ta ootas rahulikult teiste meditatsiooni lõppemist ja mõtles pingsalt oma raevukusega hämmastavalt jõulisele nägemusele. Ta süda puperdas veel armunult „Ich liebe Dich”ülestunnistuse väest, kui meditatsiooni juht palus kõigil järjepanu rääkida oma retkest eelmisesse ellu.
Matti alustas, rääkides, et tema on ilmselt olnud hävituslendur Teises maailmasõjas. Seda kuuldes oleks Ritva justkui elektrilöögi saanud.
„Olin just õhtul minemas rängale pommituslennule Inglismaale, kui kohtusin oma mõrsjaga. Ma ei tea, mis mulle sisse läks, aga ma kutsusin teda endaga enne poistega lahingusse minekut katselennule. Ta nõustus. Jõudsime hetke taevas liuelda, kui omad meid tulistama hakkasid, seletas Matti rahulikul häälel.
Ritva jõllitas Mattit klaasistunud silmadega, kõik ihukarvad püsti nagu HI.K fännitribüün.
„Jõudsin armsamale hüüda ainult, et armastan teda, siis saime tabamuse ja minu meelest hukkusime mõlemad,” puhkes Matti nutma.
Ritva vaatas hämmeldunult nutvat Mattit. Siis sööstis nagu poegi kaitsev karuema Matti juurde ja hüüdis valjusti:
„Ich liebe Dich auch!”
Matti ehmatas hirmsasti.
„Äh?”
„Ich liebe Dich,” sosistas Ritva.
„Kas see olid sina?”
Ritva noogutas. Matti suudles Ritvat nagu kõige kirglikum teismeline. Olukorraga ei sobinud päriselt häälekas ludin, mis tekkis kahe armunud keele ühtepõimumisest, aga see anti neile andeks, sest selle suudluse juured olid ju väga sügaval.
Kui kõige hullem tundelaeng oli maandatud, suutsid Matti ja Ritva pisut vabamalt oma kogemustest rääkida. Rühmajuht ütles, et neil reinkarnatsioonikursustel toimub sageli taolisi hingede kohtumisi. Matti hoidis Ritval armunult käest ja leidis:
„Õnneks.”
Matti rääkis, et lennuk oli ilmselt Messerschmitt, sakslaste poolt Teises maailmasõjas kasutatud hävitaja. Ritva vaatas jumaldaval pilgul Mattit ja püüdis iga ta sõna meelde jätta.
„Kui vanad te olete?” küsis juht.
„Mina sain just 36-aastaseks,” ütles Ritva
„Oled siis sündinud aastal 43?” küsis juht.
„Ja mina aasta hiljem,” lisas Matti.
„Te olete reinkarneerunud väga kiiresti pärast oma füüsilist surma,” selgitas juht.
Ritva ja Matti kuulasid tõsiselt oma eelnevate elude kokkuvõtet.
„Kas meil on siis mingi ühine karma, mis vajab puhastamist?” küsis Ritva.
„Ärge nüüd igatahes kohe esimese asjana pommituslennukisse ronige,” naeris juht.
Rõõmus naer täitis vana puumaja, Ritva pigistas tugevasti Matti kätt ja otsustas kõigepealt tutvustada sellele hingeküllasele mehele oma Eino Leino tänava korterit.
Ritvaga samas korteriühistus elav Petri oli hankinud Kristiani soovitud tarbed: paar vileraketti ja ühe ilutulestikuraketi. Lõhkekehad olid väikese banaani suurused dünamiidipadrunid, mis hooletu käsitsemise korral oleks võinud mitmegi inimese sõrmed ja näod ribadeks lasta. Seega mitte mingid laste mänguasjad, aga väikeste poiste seas väga populaarsed.
Kristian saabus õnnest vabisedes onupoja juurde, kaasas väike nutsakas.
„Mis seal on?” imestas Petri.
Kristian tõi kuuldavale sõjafanfaari meenutava hääle ja tiris lauale väikese Saksa hävitaja.
„Lubage esitleda, oma viimasele lennule minev Messerschmitt,” teatas Kristian uhkelt.
Petri vaatas imetledes