Kui tuli tähendus…

      Esimene aimdus tabas Jaan Säga enne maailmasõja algust.

      Ta tuli parajasti töölt, kuum käsi oli ukselinki vajutanud, tuttavas ruumis helkisid neli sõbralikku silmapaari järgemööda üles, kollane kassike lähenes laua alt, selg küürus ja saba püsti. Sel üsna tavalisel, iga õhtu korduval silmapilgul kallati Säga hing üle külma tundmusega, nagu oleks ta sattunud võõrasse tuppa, nagu poleks ta siia mitte pidanud sisse tikkuma, nagu – nagu ootaks teda siin määratu õnnetus , vihapunane seletamata vaenust.

      Ja siis oli ta meelest, nagu pöörduks veri ta soontes äkki ümber ning hakkaks jooksma vastuoksa, kuna kuhugi rindu ja kuhugi pähe tekkisid pinnulised paisud ning silmateri torgiti kui nõeltega. Naeratas ise veel uskumatult, ei saanud aga teisiti, kui sirutas käe tuge otsides tema ette kogunenud varju poole.

      See vari oli tema naine. Ta tundis ta ära tema häälest ja mingist lõhnast, mis sai talle esimest korda kui tema naise lõhn imelikult teatavaks.

      «Sa peaksid nüüd ometi kord –» algas see hääl ega lõpetanud.

      «Miks? Mis mul siis viga on?» tuli Säga suust kähku. Ja juba seisis ta oma täie suuruse ning tugevusega kindlasti jalal.

      «Aga sinu köha ja need pistjad – teie, valajad, higistate väga, ja siis jälle külm – ikka uuesti – ikka uuesti –»

      Sägale jäi teadmatuks, mida Ella tema tahma-tõmmust näost oli lugenud, et seda ühendusse viia tema kerge, aga visa köhaga, sest mäletatavasti ei olnud ta sisse astudes mitte köhinud. Aga ta jättis pärimise, tõstis kõige väiksema põrandalt kätele, ja kuna ta teda õõtsutas, pudenes lapsele öeldud naljatuste vahelt muretu tõotus naisele, et küll ta ikka kord tohtri juurde minevat.

      «Aga homme juba, Jaan!»

      Käsi, mis Säga käisest kinni haaras, oli nii kuum, et ta seda läbi riide tundis, ja korraga seisid nende silmad vastamisi. – Nad vahetasid teineteisega midagi, mis nende suud saladusepitseriga sulges ja kummalegi higiniiskuse laubale võttis. Ja kui viirastus oli möödas, siis naeratasid mõlemad ühtaegu ning karvapealt ühtviisi ja kummagi pilgus püsis vanne seda saladust varjata viimseni.

      Ja nõnda tuligi, et Jaan Säga ei läinud tohtri juurde, vaid et naine arstis teda rohu- ja marjateedega edasi. Ellal oli neid mitut tõugu, raudrohust ja kummelist peale kuni maasika ja vabarnani. Ja Säga jõi usuga, higistas härdusega ning mõlema kindel lootus oli, et suvi teeb, mis veel jääb teha, et päike silub hellal käel kõik maha, mis rinnus ja kurgus torgib ning kiheleb.