„Lehes on kirjas, et ta võib olla liikvel kusagil Valleby kandis,” jätkab Lasse.

      Sara tuleb nende laua juurde.

      „Äkki tahate veel natuke kakaod? Mäletate ju, et minu ja Dino juures ei pea te kunagi raha maksma?”

      Lasse naeratab Sarale korraks mokaotsast. Sara ja Dino Panini peavad Vallebys mõnusat kohvikut ning ükskord, kui kohvikut mitu korda järjepanu rööviti, aitasid Lasse ja Maia neid.

      Aga nüüd näeb Sara, et miski vaevab Lasset, kuigi poiss proovis just vapralt naeratada.

      „Kas te räägite sellest jubedast Robbert Vikist? Sellest, kes eelmisel nädalal panka püüdis röövida?”

      Lasse ja Maia noogutavad.

      „Muhammed Karaat väidab, et teda olla meie linnakeses nähtud,” ütleb Lasse.

      „Võib-olla tahab röövel sadamas mõnele laevale hüpata ja riigist lahkuda,” pakub Maia.

      „Aga raha ta pangast küll ei saanud,” ütleb Sara. „Paras talle! Ta pillas raha täis koti maha, kui uksemati taha komistas. Samal ajal läks valvesignalisatsioon tööle, nii et ta tormas lihtsalt minema.”

      Panini & Bernardi kohviku uks avaneb. Ootamatu heli paneb Lasse ja Maia võpatama. Ka Dino vaatab eemalt oma kohviaparaadi juurest murelikult ukse poole. Aga sisse tuleb ainult Ronny Hazelwood, hotellidirektor.

      „Tere õhtust,” lausub ta naeratades. „Neli safranisaiakest luutsinapäevaks, palun. Ja et nad oleks ikka tõeliselt kuldkollased!”

      Sara ruttab tagasi kassa juurde, paneb neli saiakest paberkotti ja ulatab koti Ronny Hazelwoodile.

      „Need olid nüüd vist viimased,” ütleb ta. „Homseks peame uued küpsetama.”

      Hotellidirektor kergitab kaabut ja tänab.

      „Minu meelest nägi ta kaunis ohtlik välja,” ütleb Lasse, kui Ronny on väljunud.

      „Kes?” küsib Maia. „Ronny Hazelwood?”

      „Äh, Maia, muidugi mitte,” ütleb Lasse. „Robbert Vik ikka. Kas sa lehes pilti ei näinud?”

      „Nägin küll,” vastab Maia. „Minu meelest peaksime me lähemal ajal silmad lahti hoidma.”

      Äkitselt kuulevad nad pagaritöökojast, mis asub kohviku tagaruumis, meeleheitlikku karjatust. Uksekardin lükatakse ühe ropsuga eest ja välja tuleb noor mees, keda Lasse ja Maia väga hästi teavad. See on kino Rio kunagine maiustustemüüja!

      „Safran on otsas!” ütleb ta ning raputab Sara ja Dino poole tühja plekkpurki.

      „Mida sina siin teed?” küsib Maia.

      „Kas sa ei peaks vangis …” alustab Lasse.

      „… istuma?” lõpetab Maia küsimuse.

      Maiustustemüüja vaatab üllatunult Lasset ja Maiat, keda ta pole pärast kino Rios vahelejäämist näinud. Aga siis ajab ta selja sirgu ja teatab uhkelt:

      „Eeskujuliku käitumise pärast enne tähtaega vabastatud. Vangladirektor ütles, et tal ei ole kunagi varem olnud nii meeldivat ja tublit vangi kui mina.”

      „Ja nüüd töötab ta siin koos Dino ja minuga,” lisab Sara. „Ja me oleme sama rahul kui vangladirektor. Leopold küpsetab oivalisi saiakesi ja koogikesi.”

      „Leopold …” ütleb Maia.

      „Aga nüüd on küpsetamisega ühel pool,” ütleb maiustustemüüja, „sest safran sai otsa.”

      Sara vaatab Dino poole, kes pead raputab. Ja Leopold ütleb, et tal on ahjus plaat piparkookidega. Nii läheb Sara ise nagi juurde ja võtab sealt oma mantli.

      „Siis peame korraks kinni panema, ma käin toidupoes ja toon safranit. Dinole ei meeldi kassas olla.”

      „Me võime ise safrani järel käia,” ütleb Maia. „Siis saate kohviku lahti hoida.”

      „Kas tõesti? Ilmatu kena teist. Mida ma küll ilma teieta peale hakkaksin?” ütleb Sara naeratades.

      Ta annab Lassele ja Maiale mõned paberrahad ning vaatab neile tänulikult järele, kui nad on jakid selga ja mütsid pähe pannud ning kohvikust lahkuvad.

      „Ostke palun kümme pakki!” hõikab ta veel ukselt.

      2. PEATÜKK

      Ka parimad eksivad vahel

      „Vaata! Lund sajab,” ütleb Maia vaimustunult, kui nad välja Kirikutänavale astuvad. „Küll on ikka ilus!”

      Lumehelbed hõljuvad tänavalaternate kumas. Aga Lasse ei vasta. Ta vaatab hoopis ettevaatlikult ringi. Kõigepealt linna hotelli ning siis mööda tänavat edasi kiriku ja Muhammedi kullapoe poole.

      „Tule nüüd, Lasse,” kutsub Maia. „Sara tahtis kümme pakki safranit, nii et me peaksime kiirustama, enne kui pood kinni pannakse.”

      Lasse ja Maia lähevad ümber Panini & Bernardi kohviku nurga.

      „Imeline jälitamisilm,” ütleb Maia rõõmsalt.

      „Mis mõttes?” ei saa Lasse aru ja kiikab kohviku pimedasse tagahoovi.

      „Vaata maha,” ütleb Maia. „Näha on kõikide jalajäljed, kes on pärast lumesaju algust mööda seda tänavat kõndinud.”

      Maia peatub, osutab paarile jäljele kõnniteel ja ütleb:

      „Kindla peale üks üle seitsmekümnene mees.”

      „Kuidas sa seda tead?” imestab Lasse.

      „Mõtle peaga, Lasse! Suured kobakad jalanõud, vähemalt suurus 44. Naise jaoks väga ebatavaline number.”

      „Ja et ta on üle seitsmekümne? Kust sa selle võtsid?”

      „Vaata neid ümmargusi jälgi jalajälgede kõrval. Küllap on need ta kepist jäänud.”

      Lasse ja Maia uurivad lumme jäetud jälgi ega vaata üldse ette. Äkki põrkavad nad kokku ühe naisterahvaga, kes seisab kõnniteel.

      See on Barbro Palm, muuseumidirektor. Tal on seljas paks mantel ja ühes käes on tal jõulukuusk.

      „Kas sa näe! Lasse ja Maia! Millega te õige tegelete? Mängite jälituskoeri nagu tavaliselt, nina vastu asfalti?”

      Lasse ja Maia tervitavad ja ütlevad, et nad on teel toidupoodi safranit ostma.

      „Ma ise ostsin just kuuse,” jätkab Barbro Palm. „Kui ikka ilusat puud tahad, pead varakult ära ostma. Aga küll ta kurivaim on raske!”

      Muuseumijuhataja pühib kindaseljaga nina alt tilga ära ja ütleb, et peab edasi ruttama.

      Lasse ja Maia ütlevad head aega ja vaatavad talle mõnda aega järele.

      „Tema oli täna kohe täitsa ülemeelikus tujus,” ütleb Maia. „Muidu ta just suurem asi lobiseja ja naljataja ei ole. Aga võib-olla muutub ta jõulude lähenedes rõõmsamaks?”

      Kuid

---

Скачать книгу